õige veidi. „Ma avastasin, et ta käib teise naisega,” tunnistas ta.
Ja see oli tõsi: Oliver käis omaenda naise juures, aga valetas Rachelile.
Oma naist ei viida salaja Pariisi nädalalõppu veetma, öeldes armukesele, et oled Glasgow’s konverentsil. Rachelil oli küllalt eneseirooniat, et selles võllanalja näha. „Kuidas sa teada said?”
„Kviitung. Nojah, mitu kviitungit. Ta tühjendas oma rahakoti mu lauale ja …” Rachel surus purihambad kokku ning võpatas sisimas seda meenutades. „Oliver pani oma paberid alati purustajasse, käskis ka mul seda teha. Ja ma leidsin Pariisi hotelli kviitungi. Ta oli toateenindusele kõvasti kulutanud, ütleme nii.” Viimne piisk langes kannatuste karikasse halval päeval, pühapäeval.
Rachel oli liimist lahti, kannatas premenstruaalse sündroomi all, tajus rindevahes kortse, mida seal varem ei olnud, oli tüdinud, sest üksildastest pühapäevadest oli järjest raskem mõnu tunda. See oli habras, kallis tasakaal, mis pühitses tema sõltumatust ja lastetust, ning elu oli liiga raske, et selle pahupoolele läbi sõrmede vaadata. Alguses oli Oliveri ootamatu saabumine tema ukse taha tõeline rõõm: märk sellest, et mehel jagub ehk aega veel temalegi.
Rachelil jäi hing kinni. Ei jagunud. See kaabakas Oliver polnud sõnagi lausunud. Lihtsalt palus vabandust. Ja jälle mitte sõnagi. Mitte ainumatki. Kümme aastat Racheli elust, kümme aastat, mis ta oli mehele ohverdanud, samal ajal kui too polnud midagi vastu andnud. Ja mehe näoilmes, kui Rachel temaga silmitsi seisis, oli peegeldunud kõik see, mida naine oli üritanud eirata. Tundus, nagu oleks mehel temast peaaegu kahju.
Just sellepärast saatiski Rachel korteri võtmed Kathile. Kirjaga, kus seisis, et kui Oliver tahab oma asju kätte saada – riideid, teksaseid, mille kandmiseks ta oli tegelikult liiga vana, särke, mida Rachel laskis keemiliselt puhastada, sest triikimine oli Oliveri naise töö –, siis tulgu emb-kumb neist kraamile lahkesti järele.
„Oh jumal,” oigas ta vaevu kuuldavalt. Ta ei saanud tagasi minna. Nüüd, kus tuimus järele andis, hakkasid Rachelit kõrvetama esimesed süütundeleegid selle pärast, mida ta oli pahaaimamatule golfimängijast Kathile teinud.
Megan haaras tal käsivarrest, pidades tema oiet millegi muu märgiks. „Rachel, mul on nii kahju,” ütles ta. „Pärast kõike seda veel Dot – sa oled rängalt kannatanud! Ma arvasingi, et midagi on lahti. Mu ema oli täpselt samasugune, kui isa minema läks – täitsa nagu zombi. Magas päevade viisi, rääkis ainult koertega.”
„Kas me ei võiks millestki muust rääkida?” küsis Rachel, üritades häält vaos hoida. „See … see lihtsalt … pole eriti huvitav.”
„Muidugi!” Megan laksutas Gemile keelt ja nad hakkasid taas astuma. Lustakad kollased nooled, mis juhatasid neid mööda Longhamptoni ajaloolist kanalirada, ilmusid nähtavale metsa ääres, Longhamptoni pargi metsistunud serval. Nad möödusid paarist teisest koerajalutajast, kes neile mõlemale semulikult naeratasid, samal ajal kui koerad üksteise sabaalust nuuskisid. „Millest sa tahaksid rääkida? Koertekodust?”
„Olgu,” vastas Rachel. Sellest tuli varem või hiljem rääkida. „Räägi mulle koertest.”
Megani innukad selgitused koertekodu argirutiinist saatsid neid ka siis veel, kui nad metsatukast välja jõudsid ja tegid tiiru alevikeskuse pargis, kus vanakesed paariti pinkidel istusid ja kollaste nartsisside sirged rügemendid peenardel rivis seisid. Rachel üritas vanapaaridest mööda vaadata. Londonil oligi see hea külg: vanapaare nägi haruharva. Siin olid nad paaris nagu raamatutoed, kaheksakümneselt – või kui vanad nad olidki – ikka veel käsikäes. „… pank? Rachel, kas sa kuulad? Kas sa tahad panka minna?”
Rachel suunas vaevaliselt tähelepanu Meganile, kes tegi soojendusharjutusi jubeda palliviskeseadmega. See nägi välja nagu hiiglasuur plastkeel. „Ma võin nende poistega väheke trenni teha, kui tahad pool tunnikest ringi käia,” jätkas Megan. „Siin on ainult kaks peatänavat; pükse otsi raekojalähedastelt põiktänavatelt, seal avati paar uut poodi.” Ta sirutas käe kahe rihma järele, mida Rachel hoidis. „Gem, istu siin ja oota.” Gem tõstis pilgu Rachelile ja laskus kuulekalt Megani kõrvale istuma. „Käsi tal oodata,” ütles Megan. „See aitab tal sinuga harjuda.”
„Miks ta peaks minust välja tegema?” küsis Rachel. „Ta pole testamenti lugenud, ei tea, et on minu koer. Ma pole siiatulekust saati temaga midagi ette võtnud. Ta lihtsalt norutab.” Megani ilme leebus. „Gem leinab, Rachel. Ta kaotas ainsa omaniku, kes tal on kunagi olnud, ja tead, ta pole noor koer. Ta on seitsmeaastane, nii et … üle viiekümne. Ta oli juures, kui Dot suri – jooksis mulle ütlema just nagu Lassie. Vaeseke.” Rachel tundis kurbust ja piinlikkust. „Mina pole õige inimene Doti asendama.” „Koer ei taha muud kui jalutada ja pai,” ei jätnud Megan jonni. „Ja sinu häält kuulda. Lase käia. Käsi tal oodata.” Rachel vaatas kohmetult Gemi poole, kes ajas sulgjad kõrvad kikki ja liputas maapinnal saba, ähvardades terjer Tinkeri jalust rabada.
„Koht,” ütles Rachel jõuetult.
„Ja näita, kus ta peab ootama.”
Rachel osutas Megani jalge ette. „Oota siin.”
Gem liputas veelgi ägedamalt saba ning laskus siis kõhuli, pea käppadel, pilk naeratuse ootel ikka veel Rachelile suunatud.
Koer paistis tähelepanu eest nii tänulik olevat. Tahtis iga hinna eest Rachelile meeldida. Miski liigahtas Racheli tuimas südames. Koer ihaldas tema tähelepanu. Tema heakskiitu. Tahtis, et tal oleks perenaine ja et teda armastataks.
Teised koerad tormasid ringi, tundes ilmselgelt rõõmu, et olid betoonilt pääsenud ja said värskel rohul joosta, ja Rachel langetas otsuse: kui täna üldse midagi ette võtta, siis teha algust uute kodude otsimisega, millest George oli rääkinud. Asi polnud ainult rahas: need kurvad koerad vajasid armastavaid inimesi. Süütunne tapab ta, kui tema loidus loomi varjupaigas lõksus hoiab.
Seejärel võib ta vast maja ja koertekodu puhta südametunnistusega maha müüa. Dot ei võinud rohkemat nõuda.
„Tubli poiss!” ütles ta Gemile. „Tubli poiss.”
„Tore! Tubli poiss! Ja tubli tüdruk!” lisas Megan ja koputas käekellale. „Kohe hakkame trenni tegema! Kohtume siinsamas kell üksteist? Nii. Läks!”
Ta viskas esimese tennisepalli haljale murule ja Rachel polnud kindel, kas Megan rääkis temaga või koertega, kes seda püüdma tormasid.
6
Sellal kui poisid kenasti kuuldekaugusest väljas oma toas esmaspäevahommikusi kooliasju pakkisid, neelas Zoe lonksu kõrvetavkuuma kohvi, et hääl kähedamalt kõlaks, ja valis köögitelefonil salongi numbri. Ta ei tahtnud, et poisid kuuleksid nörritavat, kuid äärmiselt hädavajalikku valet, mida ta kavatses registraator Hannah’le hambasse puhuda. Sellal kui telefon kutsus, hoidis Zoe ühe silma pappkastidest kokku klopsitud aedikul, kus Toffee tegi alles teist uinakut kolmekümne kuue kurnava närvesööva tunni jooksul. Vähemasti Zoe lootis, et loom teeb uinakut. Niisama hästi võis ta lihtsalt mõelda, silmad kinni, millist osa majast järgmiseks hävitada. Oli raske öelda, kes on hullemini elevil: Toffee või Leo ja Spencer. Kolmekesi moodustasid nad kurnava laastava vihuri. Elutuba nägi välja, nagu oleks keegi seda müürilõhkumiskuuliga rünnanud, ja paberkäterätihelbeid oli kõikjal, kust Zoe oli Toffee saabumisest peale „õnnetusi” koristanud. Kes oleks osanud arvata, et ühte väikesesse kutsikasse mahub nii palju pissi? „Hei, Hannah!” ütles Zoe, kui kuulis, et ta ühendatakse valjuhäälditelefoniga. „Zoe siin, ma vist ei saa täna tööle tulla. Mul oli kohutav nädalavahetus. Pole kaks ööd sõba silmale
