>Tähtis ei olnud mitte see, mida Prantsusmaa sulle andis, vaid see, mida ta sinult ära ei võtnud.
Õige pole mitte ainult üks asi. Kõik on õige.
Proloog
Kuigi ma seda tihti otsisin, pidin lõpuks ikka tunnistama, et Pariisi vastu ei ole ravi. Osaliselt oli see sõjast. Ükskord maailm juba purunes ja see võis iga hetk korduda. Sõda oli tulnud ja meid muutnud, kuigi kõik olid kinnitanud, et seda ei saa juhtuda. Mitte keegi ei teadnud, kui palju inimesi tapeti, aga kui kuulsite arve − üheksa miljonit või neliteist miljonit −, siis mõtlesite, et võimatu. Pariis oli täis viirastusi ja kõndivaid laipu. Paljud tulid tagasi ka Roueni või Oak Parki Illinoisis, kuulidest läbi lastud ja köndistunud, täis lõputut tühjust, kuid suutmata läbielatut unustada. Nad olid vedanud kanderaamidel laipu ja astunud üle teiste laipade; lõpuks olid nad ise kanderaamidel, liikudes aeglaselt edasi rongidel, mis mustasid kärbestest ja kus keegi katkeva häälega hõikus, et viidaks teade ta tüdrukule kodus.
Kodu tavalises mõttes enam polnudki, ja ka see oli osa Pariisi elust. Sellepärast ei suutnud me jätta joomist ega lõputuid jutte ega valede inimeste suudlemist, mõtlemata, mida me võisime sellega hävitada. Mõned meist olid vaadanud surmale näkku, püüdmata eriti mitte midagi meelde jätta. Ernest oli üks nendest. Ta kordas sageli, et oli selles sõjas surnud − küll vaid hetkeks −, et ta hing oli lahkunud temast nagu siidtaskurätik, libisedes välja ja hõljudes üle ta rinna. Ning oli siis kutsumata tagasi tulnud, ja ma mõtlesin sageli, kas kirjutamine veenis teda, et ta hing oli pärast seda kõike tagasi oma kohal. Ta ütles iseendale, ja võib-olla ka kellelegi teisele, et oli näinud, mida ta oli näinud, ja tajunud kohutavaid asju, kuid elas ikkagi edasi. Et ta suri, kuid praegu ei olnud enam surnud.
Üks parematest Pariisiga seotud seikadest oli tagasitulek pärast seda, kui olime vahepeal eemal olnud. 1923. aastal kolisime aastaks Torontosse, kus saime endale poja Bumby, ja kui naasime, oli kõik küll sama, aga kuidagi rohkem oli. Linn oli räpane ja samal ajal suurejooneline − täis rotte ja hobukastaniõisi ja luulet. Lapsega näisid vajadused kahekordistuvat, ent kulutamiseks oli vähem. Pound aitas meil leida korteri stukk-krohviga viimistletud valge maja teisele korrusele kitsal lookleval tänaval Luxembourgi aia lähedal. Korteris ei olnud sooja vett, vanni ega elektrit − kuid see polnud meie senistest elupaikadest kõige halvem. Kaugeltki mitte. Üle õue undas lakkamatult kella seitsmest hommikul kuni viieni õhtul saeveski ja kogu aeg oli tunda värskelt lõigatud puidu lõhna; puutolm tungis sisse aknalaudade ja uksepiitade vahelt ning kattis riided ja ajas köhima. Sees kostis ülalt väikesest toast pidev kirjutusmasin Corona klõbin kui kindel märk Ernesti olemasolust. Ta töötas jutustuste kallal − jutustusi ja sketše oli alati kirjutada −, kuid jätkas tööd ka uue romaaniga fiesta’st Pamplonas, mida ta oli alustanud suvel.
Valmis lehekülgi mina siis üle ei lugenud, kuid ma usaldasin ta tundeid nendel ja pidasin õigeks ta igapäevast elurütmi. Hommikul ärkas ta vara ja pani riidesse ning läks siis üles oma tuppa ja alustas päevatööd. Kui miski ei laabunud, võttis ta märkmikud ja mitu hästi teritatud pliiatsit ning jalutas Closerie des Lilas’sse, et juua seal marmorlaua taga üks café crème, mis oli ta lemmik, sellal kui Bumby ja mina sõime kahekesi kodus hommikusöögi ja riietusime seejärel jalutuskäiguks või läksime sõpradele külla. Koju jõudsime hilisel pärastlõunal, ning kui Ernestil oli päev läinud hästi, osales ka tema õhtusöögil, rahul hea külma Sauternesi või brändi ja seltersiga ning valmis rääkima millest tahes. Mõnikord jätsime Bumby meie majaperenaise proua Chautard’i juurde ja läksime Selecti või Dôme’i või Les Deux Magots’sse, kus võis alati saada taldrikutäie rammusaid austreid ja osaleda kaasakiskuvas vestluses.
Just siis oli kõikjal huvitavaid inimesi. Montparnasse’i kohvikud hingasid neid sisse ja välja: prantsuse kunstnikud, vene tantsijad, ameerika kirjanikud. Igal õhtul võis näha Picassot kõndimas Saint-Germainist oma korterisse Grands-Augustins’i tänaval, alati täpselt sama marsruuti mööda, rahulikult kõiki ja kõike silmitsedes. Pea igaüks võis end tunda maalikunstnikuna, kõndides tollal Pariisi tänavatel, sest juba valgus ise aitas sellele kaasa ja varjude mäng hoonetel ja sillad, mis oma iluga tahtsid murda su südame, ja naised kui kaunid skulptuurid Chaneli mustades tuppkleitides, pea seljas naermas ja suitsetamas. Võisime astuda mis tahes kohvikusse ja tajuda seda imelist kaost, tellides pernood või St. Jamesi rummi, kuni saime silmad kenasti kirjuks ja olime seal üheskoos õnnelikud.
„Kuule,” ütles Don Stewart ühel õhtul, kui olime Selectis, kõik väga lustilised ja täis kui sikud. „See, mis on sinul ja Hemil, on ideaalne. Ei-ei,” pudistas ta segaselt edasi, nägu moondunud tundeküllusest. „See on püha. Nii tahtsin öelda.”
„Kui armas sinust, Don. Tead, sa oled kena inimene.” Pitsitasin kergelt ta õlanukki, kartes, et ta võib nutma hakata. Ta oli humorist ja kõik teadsid, et naljakirjanikud on oma sisimas kõige tõsisemad inimesed. Ta polnud ka veel abielus, aga mingid väljavaated silmapiiril virvendasid, ning tema jaoks oli väga tähtis, et abieluga sujuks kõik meeldivalt ja hästi.
Tol ajal ei uskunud mitte kõik abielusse. Abiellumisega sa nagu tunnistasid, et usud tulevikku ja ka minevikku − et ajalugu ja traditsioon ja lootus on tihedalt kokku põimunud, et sind toetada. Aga puhkes sõda ja varastas kõik kenad noored mehed ning koos sellega ka meie usu. Oli jäänud ainult tänane päev, millesse viskuda, mõtlemata homsest, rääkimata veel igavikust. Mõtlemisest pääsemiseks oli olemas alkohol, vähemalt ookeanitäis vägijooke, ning kõik muud tavalised pahed ja ka külluses nööri, millega end üles puua. Aga mõned meist, lõpuks siiski vaid väga vähesed, tegid kõigi kiuste panuse abielule. Ja kuigi ma ei pidanud ennast pühaks, tundsin, et see, mis oli meil, oli haruldane ja õige − ning me tundsime ennast turvaliselt abielus, mille olime ise ehitanud ja mida ehitasime iga päev edasi.
See ei ole detektiivromaan − mitte sinnapoolegi. Ma ei taha hoopiski öelda, et hoidke silm peal tüdrukul, kes nüüd tuleb ja kõik hävitab, aga ta tuleb siiski, kindel oma eesmärgis, seljas uhke oravanahkne kasukas, jalas kaunid kingad; ta siledad pruunid juuksed hästi vormitud peas on nii lühikeseks lõigatud, et ta näeb mu köögis välja kui ilus saarmas. Ta muretu naeratus. Ta kerge teravmeelne kõne − sel ajal kui magamistoas, kasimata ja habemesse kasvanud, seljakil voodis kui idamaa despoot, loeb Ernest raamatut ega pööra talle mingit tähelepanu. Esialgu mitte. Teevesi hakkab kannus keema ja ma räägin teile loo tüdrukust, keda me mõlemad tundsime sada aastat tagasi Saint Louisis, ning me istume koos kui lähedased sõbrad, sellal kui üle hoovi saeveskis hakkab koer haukuma ja jääbki haukuma ega jäta enam miski hinna eest järele.
Üks
Kõigepealt suunab ta minule need imeliselt pruunid silmad ja ütleb: „Võimalik, et olen liiga purjus otsustamiseks, aga teis võib seal midagi olla.”
On 1920. aasta oktoober ja kõikjal on džäss. Džäss on mulle võõras, nii ma siis mängin Rahmaninovit. Tunnen, kuidas põsed löövad õhetama kangest siidrist, mille mu kallis sõber Kate Smith on mulle sisse toppinud, et laseksin end ometi lõdvaks. Ma jõuan sinna sekundhaaval. See hakkab peale sõrmedest, soojadest ja pehmetest, ning liigub piki närve ringeldes läbi minu. Ma ei ole purjus olnud juba rohkem kui aasta − sellest ajast saadik, kui mu ema tõsiselt haigestus − ja ma ei pane tähelegi hetke, kui see kõik udupilvena kohale jõuab ning õdusalt ja ilusasti mu aju oma valdusesse võtab. Ma ei taha mõelda ja ma ei taha tunda, ei kumbagi, kui see just ei ole midagi nii lihtsat kui selle ilusa noormehe põlv peaaegu minu oma kõrval.
Põlvest endast oleks ju küllalt, aga selle küljes on terve mees, pikk ja kõhn, väga tumedate juuste ja vasaku põselohukesega, millesse võiks sisse kukkuda. Ta sõbrad kutsuvad teda Hemingsteiniks, Oinbonesiks, Birdiks, Nestoks, Wemedge’iks − kõigeks, mis neile parajasti pähe tuleb. Tema kutsub Kate’i Stutiks või Butsteiniks (mitte väga meelitav!) ja üks teine kaaslane on Little Fever ja veel üks on Horney või Great Horned Article.1 Ta paistab siin kõiki tundvat, neil on ühised naljad ja lood. Nad telegrafeerivad kodeeritud perfolinte edasi ja tagasi, välkkiirelt ja
Enamikus inglise keelest tõlkimatud hüüdnimed, aga Stut − Kokutis, Butstein − Puuksutaja, Little Fever − Väike Kuum, Horney − Sarvekas, Great Horned Article − Suur Sarviline Isend jne. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
