style="font-size:15px;"> „On see alles kostüüm!” sõnasin.
„Ta on sõjakangelane, kas ta ei öelnud sulle?”
Raputasin pead.
„Kindlasti jõuab ta lõpuks ka selleni.” Kate’i nägu ei reetnud midagi, aga ta hääles oli tunda teravust.
„Ta ütles mulle, et kunagi ta igatses su järele.”
„Tõesti?” Jälle see terav toon. „Ilmselt on ta nüüdseks sellest üle saanud.”
Ma ei teadnud, mis oli tulnud kahe vana sõbra vahele, aga mis see ka oli, hoiti seda saladuses ja see oli nähtavasti midagi keerulist. Otsustasin teemat vahetada.
„Enda arvates olen seda sorti tüdruk, kes joob ükskõik mida,” ütlesin, „aga saapast küll mitte.”
„Õige. Lähme nuhime midagi muud välja.” Ta naeratas ja välgutas mulle oma rohelisi silmi ning sai jälle minu Kate’iks, üldsegi mitte kibestunuks, ja me läksime, et ennast korralikult täis juua ja ohjeldamatult lõbutseda.
Tabasin ennast ülejäänud õhtu jooksul pilguga Ernestit otsimas, oodates, et ta ilmub välja ja paneb kõik jälle liikuma, aga ta ei tulnud. Ilmselt lipsas ta mingil hetkel minema. Ükshaaval tegid seda peaaegu kõik, nii et kella kolmeks öösel oli pidu kahanenud viimaste olijateni, kelle hulgas osutus kõige traagilisemaks kujuks Little Fever. Ta vajus oimetuna suurele diivanile, pikad tumedad villased sokid üle näo ja kaabu troonimas ristatud jalgadel.
„Magama, magama,” utsitas Kate haigutades.
„On see Shakespeare?”
„Ei tea. On või?” Ta luksatas ja hakkas naerma. „Lähen nüüd oma isiklikku väikesesse urgu. Kas sulle siin sobib?”
„Muidugi. Kenley on mulle kena toa korda teinud.” Saatsin ta ukseni, ja sellal kui ta mantlisse puges, leppisime kokku kohtuda järgmisel päeval ja süüa koos lõunat.
„Pead mulle kodustest asjadest jutustama. Meil pole olnud hetkegi aega sinu emast rääkida. Kujutan ette, kui kohutav see sulle oli, sa vaene olend.”
„Sellest rääkimine teeb mind vaid jälle kurvaks,” ütlesin. „Aga siin on imetore. Aitäh, et kutsusid.”
„Olin mures, et sa äkki ei saa tulla.”
„Olin ise ka. Fonnie ütles, et on liiga vara.”
„No muidugi, nii tema moodi. Su õde võib olla mõnes asjas vägagi nutikas, Hash, aga sinu suhtes küll peaaegu mitte kunagi.”
Naeratasin talle tänulikult ja soovisin head ööd. Kenley korter oli kui küülikukuur, mis kubises kostilistest, aga mulle oli ta andnud suure ja väga puhta toa baldahhiinvoodi ja kummutiga. Panin öösärgi selga, võtsin juuksed lahti ja hakkasin neid harjama, mõeldes õhtu säravamatele hetkedele. Vaatamata sellele, kui lõbus oli mul Kate’iga ja kui hea oli teda jälle näha pärast kõiki neid aastaid, pidin ometi tunnistama, et esimesel kohal mu mälestusväärsete sündmuste loetelus oli tantsimine Ernest Hemingwayga. Tundsin endal ikka veel ta pruunide silmade pilku ja selle elektrifitseerivat energiat − aga mida tähendab selline tähelepanu? Kas ta hoolitseb minu kui Kate’i vana sõbranna eest? On ta ikka veel Kate’ist sisse võetud? Kas Kate armastab teda? Kas ma näen teda veel kunagi?
Mu mõistus oli korraga selline vastamata küsimuste mesitaru, et pidin tahes-tahtmata naeratama. Kas pole see täpselt see, mida olin soovinud Chicagosse tulles… midagi uut, millest mõelda? Pöörasin end, et vaadata peeglisse kummuti kohal. Hadley Richardson on endiselt olemas oma punakaspruunide laineliste juuste ja kitsaste huulte ja kahvatute ümmarguste silmadega − aga temas on ka midagi uut, on lootuse sära. Võimalik, et päike on tõusmas. Vahepeal aga ümisen Nora Bayesi laulu ja püüan end meeleheitlikult uskuma sundida.
Kolm
Järgmisel hommikul läksin kööki ja leidsin Ernesti hooletult vastu külmkappi nõjatumas; ta luges hommikust lehte ja hävitas ahnelt poolikut leivapätsi.
„Kas sa magasid siin?” küsisin, suutmata varjata üllatust teda nähes.
„Olen siin kostiline. Mitte kauaks… seni, kuni asjad laabuvad.”
„Mida sa teha kavatsed?”
„Arvatavasti kirjanduses ajalugu.”
„Jumaluke,” hüüatasin, ta enesekindlus ja veendumus avaldasid mulle taas tohutut muljet. See ei saanud olla teesklemine. „Mille kallal sa praegu töötad?”
Ta tegi grimassi. „Kirjutan mingit jama Firestone’i autokummide kohta, aga valmistun paberile panema olulisi jutustusi või ka romaani. Võib-olla luulekogu.”
See sundis mind sekkuma. „Olen ikka arvanud, et luuletajad on vaiksed ja kõrvalehoidvad ja kardavad päikesevalgust,” ütlesin istet võttes.
„See siin küll mitte.” Ta tuli laua äärde minu seltsi ja pööras tooli ringi, et istuda kaksiratsa. „Kes su lemmikkirjanik on?”
„Oletan, et Henry James. Kipun teda ikka ja uuesti lugema.”
„Noh, sa pole ometi nii sentimentaalselt vanamoeline?”
„Tundun või? Kes on sinu lemmikkirjanik?”
„Ernest Hemingway.” Ta irvitas. „Igatahes on Chicagos palju kuulsaid kirjanikke. Kenley tunneb Sherwood Andersoni. Oled temast kuulnud?”
„Muidugi. Ta kirjutas selle „Winesburg, Ohio”.”
„Seesama.”
„Noh, oma julge pealehakkamisega võid sa tõenäoliselt teha ükskõik mida.”
Ta silmitses mind tõsiselt, otsekui püüaks hinnata, kas ma pilkan või rahustan teda. Ma ei teinud kumbagi. „Kuidas sa kohvi jood, Hasovitch?” küsis ta viimaks.
„Kuumalt,” vastasin, ja ta näole ilmus taas naeratus, mis algas silmadest ja levis kohe kõikjale. See oli hukutav.
Kui Kate kokkulepitud ajal kohale saabus, ajasime mina ja Ernest ikka veel köögis juttu. Ma polnud isegi hommikumantlit riiete vastu vahetanud, ja seal oli tema, moekas ja värske punases villases mütsis ja mantlis.
„Anna andeks,” ütlesin, „mul ei lähe üle minuti.”
„Võta rahulikult, oled väikese laisklemise ära teeninud,” lausus ta, kuid ometi tundus mulle, et ta on rahulolematu.
Läksin ära riietuma ja kui ma tagasi tulin, oli Kate üksi.
„Kuhu siis Nesto kadus?”
„Pole õrna aimugi,” kostis Kate. Ja siis, lugedes selgesti pettumust mu näolt, küsis ta: „Kas oleksin pidanud ta kaasa kutsuma?”
„Ära ole rumal. See on meie päev.”
Lõppkokkuvõttes oli meil ilus pärastlõuna. Kõigist tüdrukutest minu klassis Mary Instituudis oli Kate kõige energilisem ja kõige uljam, sai jutule kellega tahes ja nalja mitte millestki. Ta oli ikka veel selline, ning ka mina tundsin ennast kindlamalt ja nooremana, kõndides tema kõrval mööda Michigani avenüüd. Sõime
