style="font-size:15px;"> „Kõlab vist imelikult, aga ma ei ole varem oliive söönud,” tähendasin, kui kelner saabus tellitud toiduga.
„Ega keegi ei märka. Näe, tee suu lahti.”
Ta pani oliivi mu keelele ja kui ma suu sulgesin, tundsin sooja õlise ja soolaka vilja maitset ning lõin õhetama selle hõrkusest, aga ka intiimsusest, mille tekitas tema kahvel minu suus. Pikka aega polnud minuga juhtunud midagi nii meelelist.
„Noh?” uuris ta.
„Mulle maitseb väga,” ütlesin. „Kuigi nii on vist pisut riskantne, kas pole?”
Ta naeratas ja vaatas mind hindavalt. „Pisut küll.” Ja sõi ise üksteise järel terve tosina.
Pärast õhtusööki jalutasime õhuraudtee alt läbi ja võtsime suuna linnakai poole. Kogu aeg rääkis ta kiirustades oma plaanidest, kõikidest asjadest, mida ta tahtis teha − ta põles soovist kirjutada luuletusi, jutustusi ja sketše. Ma polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii energiline ja elav. Ta väreles kui leek. Ta ei lakanud hetkekski liikumast ega mõtlemast ega ilmselt ka unistamast.
Kui jõudsime kaipealsele, jalutasime piki seda kuni trammiliini lõpuni välja.
„Kas sa tead, et sõja ajal olid siin kasarmud ja Punase Risti üksused? Töötasin Itaalias Punases Risti üksuse kiirabiautojuhina.”
„Sõda tundub nüüd midagi nii kauget, kas pole?”
„Mõnikord küll.” Ta laubale ilmus kas mure- või kahtlusevagu. „Mida sina tol ajal tegid?”
„Enamasti varjusin kusagil. Sorteerisin raamatuid avaliku raamatukogu keldrikorrusel. Mulle öeldi, et need lähevad lõpuks sõduritele mere taha.”
„Naljakas. Jagasin seal oma käega neid raamatuid. Ka šokolaaditahvleid. Kirju, sigarette, kompvekke. Meil oli sõjaväesöökla sisse seatud, aga mõnikord öösel läksin jalgrattaga peaaegu rindeni välja. Suudad seda ette kujutada?”
„Suudan. Selle võdiseva punase jalgrattaga, eks?”
„Ka poiss ise võdises, kui plahvatuslaine ta põrgusse paiskas.”
Jäin seisma. „Oh, Ernest, anna andeks. Ma ei teadnud.”
„Ära muretse. Sain päeva või paar olla kangelane.” Ta nõjatus vastu reelingut ja vaatas järvele, selle läbinisti hallile veepinnale, kust helkis vastu vaid pisut valget. „Tead, millest ma praegu mõtlen?”
Raputasin pead.
„Siidiussidest. Veetsin öö San Pedro Norellos, ühes rindelähedases külas. Horney oli ka minuga − seal ma teda kohtasingi − ja meie asemed olid ühes hoones põrandal maas. Selgus, et see on siidiussivabrik. Need olid ülal meie peade kohal räästa all ja närisid seal võrkkottides mooruspuu lehti. Nende rabistamine summutas kõik muu. Polnud kuulda ei mürsuplahvatusi, ei midagi muud. See oli hirmus.”
„Ma ei ole kunagi niimoodi siidiussidest mõelnud. Ma pole siidiussidest vist üldse mõelnud, aga ma kuulen neid nüüd, nii nagu sinagi kuulsid.”
„Mõnikord kui ma magada ei saa, arvan kuulvat neid närivat. Pean üles tõusma, tule põlema panema ja lakke vaatama.”
„Kas on neid kunagi olnud?” Ma naeratasin, püüdes ta tuju tõsta.
„Siiani mitte.”
Me eemaldusime säravalt valgustatud kauplustest ja pöörasime kodu poole − ning mind rabas, kui haruldane see oli, et peaaegu täiesti võõras inimene jagab minuga midagi nii olulist enda kohta. Ta rääkis sellest ilusalt ja tundeküllaselt. Olin kui tummaks löödud. Kes ikkagi on see Ernest Hemingway?
Äkki ta peatus, seisatades mu vastas kõnniteel. „Kuule, Hash. Sa ei kavatse mu eest ära joosta, ega?”
„Ma pole suurem asi sportlane,” kohmasin.
„Mulle meeldib, et sul on selgroogu. Kas ma juba ütlesin sulle seda?”
„Ütlesid küll.”
„Meeldib nüüd veelgi rohkem,” tunnistas ta. Siis saatis ta mu poole oma vastupandamatu naeratuse ja hakkas jälle kõndima, surudes mu kindas käe oma käevangu.
Järgmisel hommikul tuli Kate koputamata minu tuppa. Ma ei olnud isegi veel riides.
„Ootasin keskööni ja üle sellegi. Kus sa olid?”
„Palun vabandust. Ernest kutsus mind õhtust sööma. Ma ei teadnud, kuidas talle ei öelda.”
„Ei on kõige kergem olemasolevatest sõnadest. Lapsed õpivad rääkima ei’d korrates.”
Tõmbasin hommikumantli tihedamini ümber piha ja istusin voodile. „Hea küll. Ma ei tahtnudki öelda ei. See oli ju vaid õhtusöök, Kate. Mingit kahju see ei teinud.”
„Muidugi,” ütles ta, olles ilmselt ikka veel häiritud. „Tunnen lihtsalt, et pean sind kaitsma, ja ma ei taha näha, et sa mässid ennast millessegi hirmuäratavasse.”
„Miks hirmuäratavasse? Ta ei paista olevat paha poiss.”
„Ta pole paha, täpselt nii.” Nägin, et ta püüdis hoolikalt sõnu valida. „Ta on lihtsalt noor. Talle meeldivad naised − kõik naised nähtavasti. Ja ma näen, et oled pea kaotanud teda pimedalt usaldades ning see teeb mulle muret.”
„Ma ei ole pead kaotanud,” ütlesin äkitselt vihastudes. „Ma käisin selle mehega õhtust söömas. Ausalt, Kate.”
„Sul on õigus, sul on õigus,” ütles ta. „Kujutan ette ei tea mida.” Ta istus mu kõrvale voodile ja sirutas käe minu oma järele. „Unusta ära, et ma üldse midagi ütlesin, okei? Sa oled mõistlik tüdruk. Sa tead, mida teed.”
„Mitte midagi ei juhtunud.”
„Tean. Käitun kohutavalt.” Ta silitas mu kätt ja ma lasksin tal seda teha, aga mu pea käis ringi.
„Liiga palju mõtlemisainet enne hommikueinet,” laususin.
„Sa vaeseke.” Ta tõusis püsti, silus seeliku sirgeks ja ma vaatasin, kuidas ta näoilme muutus jälle rahulikuks ja lihtsaks. Hea trikk. Soovisin, et oskaksin ka ise nii teha.
Ülejäänud osa sellest hommikust möödus otsekui uimas: ma juurdlesin Kate’i sõnade üle ja olin ärevuses, et ta minu pärast niimoodi muretses. Kas Ernestisse tuleb tõesti suhtuda ettevaatusega? Ta näib nii siiras ja vastutulelik. Ta oli ju tunnistanud, et kirjutab luulet, taevas hoidku, ja need lood rindel haavata saamisest… ja siidiussidest! Kas see kõik on mingi kaval võte, et mind ära kasutada? Kui nii, siis on Kate’il õigus: läksin õnge, lasksin ennast petta nagu rumal maahiir, tõenäoliselt üks paljudest. See mõte oli talumatu.
„Võib-olla peaksime siit lahkuma nii ruttu kui võimalik, enne kui keegi liigutama hakkab,” ütles Kate, kui lõpetasime kohvijoomise. „Ma ei pea täna tööle minema. Mida me teeme? Kõik ettepanekud tulevad kõne alla.”
„Sina otsustad,” laususin. „Mina eriti ei hooli.” Ega hoolinudki.
Mõni teine
