varje.
Ernest andis kelnerile märku, et toodaks veel kaks pernood, ja me sattusimegi tõsisemalt jooma. Selleks ajaks kui kohvik suleti, olime nii pehmed, et pidime teineteist kõndimisel toetama. Tee ülesmäge oli lõputult raskem kui alla, eriti meie seisundis, kuid aegamisi tulime kuidagi toime, peatudes puhkamiseks ukseorvades ja vahetades aeg-ajalt muretu suudluse. Pariisis võisid seda teha ilma erilist tähelepanu äratamata.
Kodus öökisime kordamööda ööpotti. Kui voodisse heitsime, möirgasid ikka veel tantsusaalis purjus hääled; akordioni toonid olid tõusnud palavikulistesse kõrgustesse. Surusime laubad hellitlevalt vastakuti ja, iiveldusest higised, püüdsime silmi lahti hoida, et maailm liiga metsikult ei keerleks. Ning just siis, kui uni hakkas peale tulema, laususin: „See jääb meelde. Ühel päeval me veel meenutame, et meie esimest Pariisi-aastat saatsid akordionihelid.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
