üles nagu kivi ning laskis ennast taas langeda, vajudes läbi järvepinna, kuni põrkas vastu sammaldunud põhja ja triivis seal, varbad jahedas ja kummalises pehmuses.
Kas see oli tõesti möödunud suvel, kui Kate ja Edgar istusid sadamasillal ja sõid varastatud kirsse ning sülitasid tema suunas viljalihaseid kivikesi, kui ta seal läheduses õnge solgutas? Kate. Kallis vana Katy oma roheliste kassisilmade ja siledate tugevate jalgadega, mis ulatusid rinnakorvini välja. Ühel õhtul oli Kate öelnud: „Sina oled arst, vaata mind läbi,” ja ta oligi seda teinud, loendades oma käega kõik ta ribid, järgides ta kumerusi selgroost alates. Kate ei kohkunud tagasi ega kihistanud isegi naerda. Kui ta jõudis rinnani, lükkas tüdruk ujumistrikoo ülaosa alla ja vaatas talle otsa. Ta peatas käed ja püüdis hinge tõmmata.
„Millele sa mõtled, Wemedge?”
„Mitte millelegi,” kostis ta, katsudes hoida häält kindlana. Tüdruku rinnanibud olid täiuslikud ja ta tahtis need käega katta ja siis suuga. Ta tahtnuks vajuda läbi Kate’i, nagu ta vajus läbi järvepinna, aga mööda liivast rada liikusid nende poole hääled. Kate kohendas trikood. Ernest tõusis kiiresti püsti ja sukeldus vette, tundes, kuidas see teda üleni kõrvetab.
Praegu oli Kate siit miili kaugusel edasi mööda teed oma tädi Charlesi suvemajas koos Hadleyga; mõlemad magasid ühes ja samas toas väikestes voodites, mis lõhnasid hallitusseente järele. Ta teadis seda tuba hästi ja üldse kõiki tube selles majas, aga ta leidis, et tal on raske kujutada Hadleyt seal ja ka igas teises kohas, mida ta väga hästi tundis. Väikese poisina õppis ta kõndima rohulapikestega kaetud nõlvakul Windemere’i ees. Ja see oli vaid algus. Siin õppis ta kõike, mis tasus õppimist: kuidas kala püüda ja soomuseid rappida ja sisikonda välja rookida, kuidas loomadega toime tulla, elusate või surnutega, kuidas lõket süüdata ja vaikselt metsas liikuda. Kuidas kuulata. Kuidas kõike, mis midagi tähendas, meeles pidada, nii et see võiks jääda mällu ja ta saaks seda kasutada, kui peaks vaja olema.
See paik polnud teda kunagi alt vedanud, aga täna õhtul tundis ta, et ei kuulu päriselt siia. Homme kell neli õhtupoolikul pannakse tema ja Hadley paari Lake Streeti metodisti kirikus. Ta tundis paanikasööstu, nagu peksleks kala pingule tõmmatud võrgus ja püüaks instinktiivselt välja rabeleda. See ei olnud Hadley süü. Abiellumine oli olnud tervenisti tema enda idee, aga ta ei olnud Hadleyle öelnud, kui väga ta seda kartis. Ent näib, et tal on vaja sellest ikkagi läbi murda, nagu ta teeb kõigega, mis teda kohutavalt hirmutab. Ta kardab abielu, aga ta kardab ka üksijäämist.
Kerkides üles järve jahedast põhjast sel õhtul enne oma pulmi, leidis ta, et tal oleks väga raske Hadleyst ära pöörduda ja segadust tekitada. Ta armastas Hadleyt. Tüdruk ei hirmutanud teda nii nagu Kate, ei õhutanud oma roheliste silmadega pimedas ennast puudutama, öeldes: „Mine edasi, mida sa kardad, Wemedge?” Hadleyga oli peaaegu kogu aeg kõik õigesti. Ta oli hea ja tugev ja truu ning temaga võis arvestada. Neil olid niisama head väljavaated kui kellel tahes, aga mis siis, kui abielu midagi ei lahenda, isegi pisut midagi ei päästa? Mis siis?
Nüüd kui ta oli pinnal, kuulis ta jälle Hollandlast ja Lumanit mingit jama ajamas, millest nad ise ka aru ei saanud. Vesi loksus tuima ja jahedana vastu ta ihu, hoides teda kinni ja samas lastes tal minna. Ta vaatas üles taeva mustavasse laotusse, tõmbas õhku sügavale kopsudesse ja ujus jõuliselt kaldale.
Kümme
3. september 1921 koitis selge, meeldivalt sooja ja tuuletuna − imekaunis päev. Lehed puudel olid äsja hakanud värvi muutma, aga veel polnud midagi tunda järves, mille vesi oli soe kui vannis. Ernest oli saabunud Horton Baysse samal hommikul üsnagi tormises meeleolus pärast kolme kalastuspäeva oma poissmeestest sõpradega. Ta oli ninajuureni päikesest põlenud ja silmade all olid varjud kas kurnatusest või ärevusest või mõlemast.
„Oled sa selleks valmis?” küsisin, kui teda nägin.
„Kas või otsekohe,” ütles ta. Ta bluffis, aga kas mina ei bluffinud? Kas pole kõik inimesed kohutavalt närvis oma pulmapäeval?
Sellal kui Ernest veetis oma viimaseid tunde vaba mehena Horton Bay suvemajas Main Streetil, lastes viskipudelil peiupoiste hulgas ringi käia, võtsin mina pärast lõunasööki oma pruutneitside Ruthi ja Kate’i seltsis ette pika ujumisretke.
Ei olnud kerge saada Kate’i nõustuma pulma tulema. Oli olnud terve rodu pingutatud ja raskeid kirju, peaaegu kõik nad liikusid kõigepealt suunaga tema poole. Aga mitme nädala möödudes tunnistas ta lõpuks: Kardan, et olin mingil ajal väga armunud Ernestisse. Ma pole päris kindel, miks ma ei ole suutnud sellest rääkida, ometi oli mul väga valus näha, et tema armus hoopis sinusse, ja ma kannatasin väga, kujutledes et teie kaks saate minu kulul nalja.
Tundsin teravat kaastundepistet, kui ta sõnu lugesin. Teadsin hästi, kuidas vastamata armastus inimest alandab, aga ometi näitas Kate, kui väga hea sõber ta on. Ta oli armastanud Ernestit ja kaotanud ta minule, ent ometi oli ta valmis seisma meie kõrval perekonna ja sõprade ees.
Imetlesin teda tol pärastlõunal ega saanud jätta ujumata sinna, kus ta sulistas madalas vees, ega suutnud jätta ka ütlemata: „Sa oled vahva semu, Kate.”
„Sina samuti, Hash,” kostis ta, silmad täis pisaraid.
Kui oleksime siis vaid teadnud, et kaheksa aasta pärast Pariisis, millest me tookord isegi unistada ei osanud, langeb John Dos Passos Kate’i sära ohvriks ja jälitab teda jõuliselt, kuni Kate nõustub temaga abielluma. Et Dos oli peaaegu niisama ere ja oluline kuju Ameerika kirjanduses kui Ernest, oleks see tõsiasi praegust hetke oluliselt pehmendanud − aga me ei tea ju ilmaski, mis meid ootab, hea või halb. Tulevik jäi veel loori taha, kui Kate saatis mu poole kahvatu naeratuse ja sumas aeglaselt roostikku.
Vesi oli tol pärastlõunal nii soe ja mõnus ning me ujusime kella kolmeni, kui ma äkki paanikas taipasin, et nii ei kuiva mu juuksed ilmaski jumalateenistuseks ära. Kiirustasime tagasi suvemajja, kus ma sidusin need paeltega üles ja astusin seejärel elevandiluuvärvi pitskleiti, mis sobis mulle nii ideaalselt, et see korvas niisked juuksed. Jalas olid mul kreemikad siidkingad ja seljalt voogas alla lillevanikuga ääristatud loor. Hoidsin käes kipslille oksakest.
Kell veerand viis sisenesime väikesesse kirikusse, mille Kate ja Ruth olid kaunistanud vesiroosi-, balsamiini- ja kuldvitsaõitega, mis olid korjatud sealtsamast lähedalt väljalt. Päikesevalguse vöödid tungisid läbi akna ja rivistusid seinale. Ernest ja ta peiupoisid seisid altari kõrval, kõik õhetavad ja toredad oma valgetes pükstes ja tumesinistes kuubedes. Keegi aevastas. Klaverimängija alustas Wagneri „Pulmamarssi” ja mina hakkasin astuma piki vahekäiku, saatjaks perekonnasõber George Breaker. Olin lootnud, et mu vend Jamie tuleb Californiast kohale, et mind ära anda, aga ta oli haigestunud tuberkuloosi. Mu ema vend Arthur Wyman oli mu teine valik, aga ka tema oli liiga haige, et osa võtta. Olin kurb, et minu perekonnast ei tulnud rohkem rahvast, aga kas ma mitte ei saanud sel päeval endale uue perekonna?
Teel altari poole möödusin Fonniest, kes oli tulnud range joonega rõivastes, peas väike tumesinine kübar. Roland seisis ta kõrval ja naeratas mulle armsasti, ning siis edasi itsitas mu õetütar Dodie ja osutas Ernesti põlvedele, mis võbisesid valgetes flanellpükstes. Oli see märk sellest, et ta on ähmi täis või oli see midagi muud? Tõesõna, ma ei teadnud, aga oli juba liiga hilja selliste küsimuste esitamiseks − liiga hilja peatumiseks või millegi tagasivõtmiseks, isegi kui ma tahaksin. Ja ma ei tahtnud.
Tseremoonia oli tagasihoidlik ja ilus ning möödus igasuguste tõrgeteta. Me astusime väikesest kirikust välja päevalõpu päikesepaistesse. Hiljem, pärast lõunasöögiks pakutud kanapraadi ja kleepuvat šokolaadikooki ning ülearu palju pildistamist õuel, kus kõik päikesesse silmi kissitasid, tegi Horney ettepaneku, et sõidutab meid
