koju tuli, olin ennast nii üles kruttinud, et hakkasin teda juba peaaegu uksel piirama. „Kas on midagi, mida sa tahaksid mulle Kate’ist rääkida? Arvan, et ta on sinusse kõrvuni armunud.” Olin üllatunud, kui kuulsin ennast nii ägedalt väljenduvat, aga Ernest võttis selle vastu imeliku rahuga.
„Võib-olla,” sõnas ta. „Aga see pole minu süü. Mina ei õhutanud teda.”
„Kas ei õhutanud? Arvan, et miski on teda väga haavanud.”
„Kuula. Kate on Kate. See kõik on meil nüüd seljataga. Kas tahad tõesti teada üksikasju?”
„Tahan. Tahan kõike teada. Kõigist, keda sa kunagi oled suudelnud või kellesse arvasid ennast olevat olnud armunud − kas või kaks minutit.”
„See on hullumeelsus. Milleks?”
„Sa saaksid mulle siis öelda, et nad ei tähenda mitte midagi ja et mind armastad sa palju rohkem.”
„Seda ma sulle ju räägingi. Kas sa mind üldse ei kuula?”
„Kuidas me saame abielluda, kui meie vahel on saladusi?”
„Kas sa ei taha siis abielluda?”
„Aga sina?”
„Muidugi tahan. Aga sa teed sellest kõigest nii suure probleemi, Hash. Palun ole mõistlik.”
„Seda ütles ka Kate.”
Ta vaatas mind nii ärritunult ja ma ei saanud midagi parata, et puhkesin pisaraisse.
„Oh, tule siia, väike kiisu. Kõik läheb hästi. Küll sa näed.”
Noogutasin ja kuivatasin silmad. Ning palusin siis veel ühe klaasi juua.
Me laenasime Kenley auto, et sõita Hemingwayde suurde pereelamusse Oak Parkis. Mida lähemale me jõudsime Kenilworth avenüüle, seda rohkem Ernest erutus.
„Kas sa siis ei usu, et ma neile meeldin?” küsisin.
„Nad hakkavad sind jumaldama. Asi on selles, et minu järele nad just hullud ei ole.”
„Nad armastavad sind. Teisiti ei saa see olla.”
„Nad armastavad mind nagu kari hunte,” kostis ta kibedalt. „Mispärast ma elan Kenley juures, mis sa arvad, kui mu pere on vaid viieteistkümne miili kaugusel?”
„Oh, kallis. Ma pole niiviisi sellest kunagi mõelnud. Kas on liiga hilja ümber pöörata?”
„Liiga hilja,” tähendas ta ja me keerasime sissesõiduteele.
Ernesti ema Grace ise võttis meid uksel vastu, sõna otseses mõttes tõugates teenijad kõrvale. Ta oli matsakas ja toretsev, hallinevate juuste pahmakas kuhjatud üles pealaele. Sain vaevalt astuda üle läve, kui ta ründas mind, kahmates mu käe oma pihkude vahele, ning kuigi ma naeratasin ja tegin oma parima, et talle meeldida, mõistsin kohe, miks Ernest on temaga sõjajalal. Ta oli kogukam ja kärarikkam kui miski muu ta ümber, nagu oli olnud minugi ema. Tema määras raskuspunkte toas, tema pani kõik toimuma.
Saalis olid kaunitel liudadel imepeened võileivad ja joogiks roosa šampanja. Ernesti vanem õde Marcelline istus mu lähedal lamamistoolil, ja kuigi ta paistis olevat küllalt meeldiv tütarlaps, viis mind pisut segadusse see, et ta sarnanes nii väga oma vennaga. Ka Ursula oli välimuselt venna moodi − täpselt tema naeratus ja tema põselohuke. Sunny oli kuusteist ning väga kena oma kahvatukollases šifoonis. Väike Leicester, ainult kuuene, sibas Ernesti sabas nagu kutsikas, kuni viimane andis järele ja pidas söögitoas maha varjupoksimatši. Vahepeal hoidis Grace mind saalis kinni ja rääkis Euroopa pitsi üleolekust, sellal kui doktor Hemingway tatsas ringi taldrikutäie juustukuubikute ja oma aiast Wallooni järve äärest varutud peetidega.
Pärast lõunasööki palus Grace mul mängida klaverit ja seisis ise sealsamas kõrval ning laulis üht aariat. Ernest tundis ilmselgelt piinlikkust. Veel suuremat alandust koges ta vist siis, kui Grace hakkas peale käima, et ta näitab mulle nähtavasti väga kalliks peetud albumist üht fotot, millel Marcelline ja Ernest olid ühtemoodi riides: roosad triibulised kleidikesed ja laiaservalised õlgkübarad, mida kaunistasid lilled.
„Hadleyle ei paku see huvi, ema,” hüüdis Ernest üle toa.
„Muidugi pakub.” Grace patsutas mu kätt. „Eks ju, kallis?” Ta hoidis fotot omaniku ilmega sõrmede vahel. Kas polnud Ernest ilus lapsuke? Arvatavasti oli minust rumal teda tüdrukuks riietada, aga andsin äkilisele tujule järele. See ei teinud ju kellelegi paha.”
Ernest pööritas silmi. „Sul on õigus, ema. Miski ei tee ealeski kellelegi paha.”
Ema ignoreeris teda. „Talle meeldis alalõpmata jutte rääkida, tead. Oma kiikhobusest Printsist ja hoidjast Lillie Bear’ist. Ja ta oli väga omamoodi poisike, juba beebina. Kui talle miski ei meeldinud, lõi ta sind kõvasti kohe sealsamas, kuid hiljem tuli ja jagas musisid.”
„Vaata, et sa Hadleyga nii ei tee,” ütles Marcelline Ernestile silma tehes.
„Võib-olla Hadleyle see meeldikski,” sõnas Ursula, lastes naeratusel välkuda.
„Ursula!” nähvas doktor Hemingway.
„Pane album ära, ema,” käskis Ernest.
„Ah, pähh,” häälitses Grace ja lappas lehekülgi. „Siin on üks pilt maamajast Windemere’i ääres. Imekaunis Walloona.” Ja laskis vaimustunult edasi.
Õhtu muudkui venis ja venis. Oli kohv ja sõrmkübaratäis brändit ja hõrgud koogid ning siis uuesti kohv. Kui meile lõpuks anti luba lahkuda, hõikas Grace järele, et meid oodatakse pühapäeval lõunale.
„Tühi lootus,” lausus Ernest sosinal, kui juhtis mind teed mööda alla.
Kui olime ohutult tagasi autos ja teel Kenley poole, laususin: „Nad olid äärmiselt viisakad mu vastu, aga saan aru, miks sina hoidud neist eemale.”
„Olen neile ikka veel laps, isegi isale, ning kui ma selle vastu püüan protesteerida, öeldakse, et olen isekas või hoolimatu või narr ja nad ei saa mind usaldada.”
„Kui mu ema elas, ei erinenud minu olukord sellest siin kuigi palju. Meie emad on nii ühtemoodi. Kas sa arvad, et sellepärast meid tõmbabki teineteise poole?”
„Taevane jumal, loodan, et mitte,” ütles ta.
Seoses kihluse algusega rakendusid meie elulaadile Kenley juures uued reeglid. Mind lubati jääda oma tavalisse tuppa, aga Ernestil paluti minu külaskäigu ajal leida peavari teiste sõprade juures.
„Ma ei tea, miks Kenley äkki nii rõvedalt käitub,” pahutses Ernest, kui ta mulle uudisest pajatas. „Ega ta ise ju ka pole puhas kui äsjasadanud lumi.”
„Tema kaitseb minu head nime, mitte enda oma,” seletasin. „See on temast väga galantne, kui hakata mõtlema.”
„Igavene nuhtlus. Mina tahan sind näha kohe hommikul, just siis kui sa silmad lahti teed. Kas seda on liiga palju paluda?”
„Ainult praegu. Niipea kui abiellume, näed sa mind igal viisil, kuidas aga soovid.”
„Kui kena mõte.” Ta naeratas.
„Kõige
