inimesi kohtasid?”
Rääkisin talle kõik ära pidudest ja mängudest ja huvitavatest inimestest, keda liikus rohkearvuliselt Kenley korteris − aga ma ei rääkinud Ernestist. Mida sellest oligi rääkida? Ma ei olnud üldse kindel, kui kaugele me oma suhetes jõudsime või kuivõrd me üldse sõbrad olime.
Kui Fonnie ja mina parajasti juttu ajasime, astus tuppa Roland, kinnitades mansetinööpe ja tuues kaasa terve pilve seebi ja männiokka juuksetooniku lõhna. Ta võttis istet ja Fonnie nihutas oma tooli osavalt tema juurest eemale, et tal ei tarvitseks näha teda söömas. Antud hetkel olid nende suhted just sellised. See abielu oli juba algusest peale suur viga ja selle tõttu tundsin ennast mõlema juuresolekul halvasti.
„Noh, kuidas siis oli?” alustas Roland. „Kas Chi-linn on niisugune, nagu sa ette kujutasid?”
Noogutasin, määrides röstitud saiaviilule marmelaadi.
„Ja vallutasid tosinate kaupa uusi austajaid?”
Fonnielt tuli vaevalt kuuldav pahur mühatus, kuid ta ei lausunud sõnagi.
„Ma ei ütleks, et tosinate kaupa,” vastasin.
„Vähemalt üks vallutus sul vist ikka oli. See kiri saabus just praegu.” Ta tõmbas kuuetaskust räsitud väljanägemisega saadetise. „Kiirpost,” märkis ta. „Peab olema midagi tõsist.” Ta naeratas ja ulatas kirja.
„Mis see on?” küsis Fonnie.
„Kiirpost,” kordasin mingis transis. Ümbrikule oli Ernesti nimi kritseldatud, kuid küllalt loetavalt. Ta oli selle ilmselt postitanud kohe pärast seda, kui oli mind rongile pannud, makstes seejuures lisaks kümme senti kindlustamaks, et kiri enne mind kohale jõuab. Ma kirjutan sulle. Ma kirjutan sinust. Sõrmitsesin ümbrikku nagu kartes seda avada.
„Mis su poisi nimi on?” uuris Ronald.
„Ma ei nimetaks teda oma poisiks, aga ta nimi on Ernest Hemingway.”
„Hemingway?” kordas Fanny. „Mis nimi see niisugune on?”
„Pole aimugi,” kostsin ja läksin kirjaga toast välja, et seda avada. Ümbrik oli muljuda saanud, nagu oleks see vedelenud päevi ta taskus − ent mulle see meeldis, vaatamata sellele, mida kiri võis sisaldada. Otsisin elutoas klaveri lähedal vaikse nurgakese ja avastasin, et ka lehed ümbrikus on kortsus ning kiri ise musta tindiga kirjutatud. Kallis Hasovitch − algas see −, sina rongis ja mina siin ning kõik on palju tühjem nüüd, kui sa oled läinud. Ütle mulle, kas sa oled ikka päriselt olemas?
Panin kirja käest, sest ma ei suutnud mõista ta küsimust, mis jäi vasardama mu pähe. Kas sa oled ikka päriselt olemas? Täpselt sama oleksin tahtnud tema kohta teada − ja minu arvates oli mul selleks ka rohkem õigust, eriti pärast Kate’i hoiatust. Endas olin ma kindel nagu pind, millel ta kõndis, võib-olla liigagi kindel. Aga kuidas on temaga? Ta tähelepanuavaldused minu vastu polnud vähenenud mu külaskäigu ajal, aga see veel ei tähendanud, et ta on usaldusväärne, kui ehk ainult seda, et tema arvates tasus mind mõnda aega taga ajada. Tõsi see oli, et ma ei teadnud, mida temast arvata, ja nii ma siis jätkasin lugemist, neelates kiiresti kirja ülejäänud osa − selle, mida tal oli öelda oma tegemiste ja plaanide kohta, ja kõik ta muud mõtted. Ta mainis, et võib saada töökoha kuukirja Co-operative Commonwealth juures, kui ta annab järele ja nõustub kogu töö enda peale võtma − olema autor, reporter, toimetaja, kogu see kupatus. Tingimused mind küll vaimustusse ei vii, aga tõenäoliselt võtan vastu, kirjutas ta. Kuigi mu peas tormlesid ärevad muremõtted, ei saanud ma midagi parata, et mulle meeldis ta hääl ja värin selles ning ta sõnad, mis kõlasid paberil samuti nagu tol Ernestil, kes mõtles välja põhjusi, et tulla mu tuppa Chicagos. Nüüd tegi seda tema kiri − tõi Ernesti kaasa meie elutuppa, mis oli veel mõni silmapilk tagasi olnud pime ja umbne.
„Noh?” nõudis Fonnie, saabudes tumeda villase seeliku sahisedes elutuppa. „Mida tal öelda on?”
„Ei midagi ebatavalist,” kostsin, kuid muidugi polnud see tõsi. Ernest Hemingway juures oli kõik ebatavaline.
„Noh, igal juhul on kena uusi sõpru saada. Olen väga rahul, et oled leidnud meeldiva vahelduse.” Ta istus ja võttis kätte poolelioleva pitsitöö.
„Oled või?”
„Muidugi. Tahan, et sa oleksid õnnelik.”
See oli nähtavasti tõsi, aga ainult sellisel juhul, kui õnnelik tähendab lukustamist ülakorrusele üksiku vanatüdrukust tädi seisusesse kogu ülejäänud eluks.
„Tänan sind, Fonnie,” ütlesin ja vabandasin, et tahan minna oma tuppa, kus hakkasin kohe vastuse kallal tööle. Ma ei tahtnud olla liiga entusiastlik. Ei tahtnud ka, et mu vastus tähendaks midagi enamat, kui see tähendas − aga leidsin kohe, et mulle meeldib talle kirjutada. Ma kirjutasin seda vastust terve päeva, pannes asju kirja nii, nagu need juhtusid, soovides kindel olla, et ta kujutab mind ette liikumas ühest ruumist teise, harjutamas klaverit, istumas koos mu parima sõbranna Elsa Blackmaniga ja joomas tassi imehead ingveriteed, vaatamas, kuidas meie aednik kärbib roosipõõsaid ja mähib need talveks jämedasse kotiriidesse. Tunnen täna õhtul igatsust järve järele, kirjutasin. Ja ka paljude teiste asjade järele. Kas tahaksid minuga koos köögis ühe suitsu teha?”
Ema oli alles hoidnud minust ujumistrikoos tehtud foto, millel sulistan põlvini Merameci jões koos Elsaga, mõlemad õnnelikud ja päikesepaistest üle ujutatud. Tõsi see on, et niisugust varianti Hadleyst enam tegelikkuses ei eksisteeri, aga ma arvasin, et Ernestile meeldiks tüdruku aval nägu ja kõigega leppiv naeratus. Toppisin foto ümbrikusse kirja juurde ja siis, enne kui sain midagi ümber mõelda, läksin mööda tänavat nurgal asuva postkasti juurde. Väljas oli pime, ja kui ma seal kõndisin, vaatasin maju, mis olid kui hõõguvad anumad. Nende nõrk helk kumas kõikjale − ning hetkeks kujutlesin, kuidas valgus kiirustab üle konarlike kõrrepõldude ja uinuvate lautade Saint Louisi ja Chicago vahel. Kui jõudsin postkasti juurde, võtsin kirja, suudlesin seda mingi aje sunnil ning lükkasin ta pilust sisse ja lasksin käest.
Kuus
Mul on nii palju plaane kirjutamiseks − tahan nii väga näha ja tunda ja teoks teha. Ütle, kas sa mäletad, kuidas sa mängisid klaverit, juuksed üleni helklemas, ja kuidas sa püsti tõusid ja tulid diivani juurde, kus ma istusin, ning küsisid: „Kas sa valid minu, Begonia?”
Kas sa valid minu, Hash?
Millal sa lõpuks juba tuled siia ja annad ka mulle midagi sellest surmkindlast kraamist, mis oled sina?
Ta kirjad täis sulnidusi jõudsid kohale käkerdatult ja kortsunult, mõnikord kaks kuni kolm päevas. Püüdsin esialgu olla tagasihoidlikum, tõotades kirjutada ainult kord nädalas, aga see plaan kukkus kohe läbi. Õige varsti leidsin ennast olevat kindlalt seotud. Kirjad lendasid edasi ja tagasi, aga mida tähendavad kirjad? Kate’i hääl kõmas tihti mu peas − talle meeldivad naised, ilmselt kõik naised − ja ma juurdlesin, kas peaksin või ei peaks Kate’ile meie kiiresti edenevast sõprusest rääkima. Ma ei kujutanud ette, et ta ei tunneks ennast haavununa või isegi vihasena; olin ju pealegi jõhkralt, lausa tahtlikult jätnud ta nõuande arvestamata. Aga kui ma kõik üles tunnistaksin, võiks ta mulle rohkemgi nõu anda ja siis ma vahest ehk võtaksin teda kuulda ja toimiksin selle järgi.
Olin kui kaheks rebitud: ühelt poolt tahtsin teada, kas võin Ernestit usaldada, ja teiselt poolt soovisin olla küllalt pime, et asjad jääksid nii, nagu nad on. Ta sõnad tähendasid mulle palju − liigagi palju.
