lapse.”
„Milleks see hea on, mulle meeldid sa niisugusena, nagu sa oled, Hash.”
„Aitäh. Niisugusena meeldin ma ka endale.”
Järgmine õhtu oli minu viimane ja olin kindlalt otsustanud nautida iga hetke. Ma ei olnud kindel, millal Ernest ja mina teineteist jälle näeme või kas me üldse näeme. Ta ei olnud kordagi maininud Jim Gamble’it ega Itaaliat pärast seda esimest päeva, aga ta polnud avaldanud ka midagi muud oma tulevikuplaanidest. Kui ma küsisin, kas ta võiks mind millalgi Saint Louisis külastada, vastas ta: „Kindlasti, lapsuke,” öeldes seda niisama kergelt, andmata mingit lubadust, tegemata vihjetki kindlamale kavatsusele. Ma ei võtnud seda teemat enam üles. Sellist meest nagu Ernest küüntega kramplikult kinni ei hoia − kui teda üldse saab hoida. Pean lihtsalt ära ootama, mis sellest kõigest välja tuleb.
Õhtu möödus iseloomulikult ämbritäite joogi ja rohke lauluga ning me kõik tossutasime nagu korstnad. Ernest palus mul mängida Rahmaninovit ja võtsin teda rõõmuga kuulda. Ta tuli ja istus pingile mu kõrval nagu meie esimese kohtumise õhtul ning ma tundsin midagi rohkemat kui ainult lühikest nostalgianäpistust, kui mu sõrmed üle klahvide liuglesid. Aga keset pala tõusis ta püsti, tegi ringi ümber toa ja kõigutas end kandadel edasi-tagasi, ärritatud kui puhastverd koer väraval. Selleks ajaks kui ma lõpetasin, oli ta toast lahkunud. Kui ma ta lõpuks üles leidsin, seisis ta väljas verandatrepil ja suitsetas sigaretti.
„Kas mängisin nii halvasti?” küsisin.
„Vabandust. Asi pole sinus.” Ta köhatas kurgu puhtaks ja vaatas üles külma öötaevasse, mis oli tähti täis tipitud. „Olen sulle ikka tahtnud rääkida ühest tüdrukust.”
„Ooh.” Võtsin istet külmal kiviastmel, püüdes võitu saada äkilisest hirmuhoost. Kui Kate’il on Ernesti suhtes õigus, siis ei oska ma küll öelda, kas kannatan selle välja.
„Mitte sedasorti tüdrukust. On üks igivana lugu. Rääkisin ju sulle, et sain Fossaltas haavata?”
Noogutasin.
„Kui mind saadeti Milanosse paranema, armusin seal oma öövalveõesse. Kas polnud see vedamine, et ellu jäime? Mul vedas ja veel kümnel tuhandel teisel vennikesel.”
See polnud uus lugu, aga ta ilmet jälgides võis öelda, et temale on see väga eriline.
„Ta nimi oli Agnes. Meil oli kõik valmis abiellumiseks, kuid siis hakati meid tagasi Ameerikasse transportima. Kui mul oleks raha olnud, oleksin jäänud sinna ja temaga abiellunud. Tema aga tahtis oodata. Naised on alati nii kuradi mõistlikud. Miks see nii on?”
Ma ei teadnud, mida vastata. „Sa olid ju tollal vaid kaheksateist?”
„Kaheksateist või sada, vahet pole,” lausus ta. „Mu jalad olid metalli täis. Nad võtsid välja kakskümmend kaheksa mürsukildu. Sadu oli veel liiga sügaval, et nendeni jõuda, aga ükski neist polnud nii halb kui kiri, mis lõpuks Agneselt tuli. Ta oli armunud kellessegi teise, uljasse Itaalia leitnanti.” Ernest irvitas ja ta nägu väändus imelikult. „Ta ütles, et loodab, et ma talle kunagi andestan.”
„Sa pole andestanud.”
„Ei. Tegelikult mitte.”
Pärast seda kui olime mitu minutit vaikinud, sõnasin: „Sa ei peaks abiellumisega kiirustama. Selline löök on nagu pikk veniv haigus. Sa vajad toibumiseks aega, muidu ei suuda sa ennast ealeski enam sajaprotsendiliselt välja panna.”
„Kas see siis ongi teie retsept, doktor? Ravida puhkusega?” Ta oli rääkides järk-järgult minu poole nihkunud ja võttis nüüd mu kindas käe. Hõõrudes villast pinda algul ühtpidi ja siis teistpidi, näis ta rahunevat. „Mulle meeldib su otsekohesus,” tähendas ta veidi aja pärast. „Sa kuulad mu ära ja ütled siis, mida sa täpselt arvad.”
„Nii see vist on,” kohmasin, aga tegelikult olin ta loost vapustatud. Ta oli ilmselt olnud lootusetult armunud sellesse naisesse, ja oli tõenäoliselt veel praegugi. Kuidas suudaksin konkureerida vaimuga − mina, kes ma teadsin nii väga vähe ega üldse midagi head armastusest?
„Kas sa arvad, et oma minevikku saab seljataha jätta?” küsis ta.
„Ma ei tea. Loodan küll.”
„Mõnikord ma mõtlen, et kui Agnes kaoks, siis võiks see juhtuda.”
Noogutasin. Mul oli olnud samasugune mure.
„Võib-olla ei peakski ta kaduma. Võib-olla ei armastanud ta mind üldse.” Ta süütas teise sigareti ja tõmbas sügava mahvi, nii et sigaretiots lõi heledalt hõõguma. „Kas pole armastus neetult ilus vale?”
Ta hääl oli väga kibestunud, mul oli raske talle otsa vaadata, kuid tema silmitses mind lähedalt ja pinevalt ning lausus: „Nüüd hirmutasin su ära.”
„Ainult pisut.” Püüdsin talle naeratada.
„Arvan, et peaksime tagasi üles minema ja hommikuni tantsima.”
„Oh, Nesto. Olen kohutavalt väsinud. Võib-olla peaksime lihtsalt magama minema.”
„Palun lähme,” kutsus ta. „Arvan, et see peaks aitama.”
„Olgu siis pealegi.” Ulatasin talle käe.
Ülal oli seltskond suuremalt jaolt laiali pudenenud. Ernest rullis aeglaselt vaiba ühele poole ja väntas Victrola mängima. Nora Bayesi hääl väreles ja täitis kogu ruumi: Sunni ennast uskuma, et oled rõõmus, kui oled kurb.
„See on mu lemmiklaul,” tähendasin Ernestile. „Oled sa selgeltnägija?”
„Ei ole, lihtsalt piisavalt nutikas, et teada, kuidas saada tüdrukut endale lähemale.”
Ma ei tea, kui kaua me tol õhtul tantsisime − ikka aeglaselt edasi ja tagasi üle elutoa, moodustades pikaks venitatud ellipseid. Iga kord kui plaat otsa sai, põikas ta mu juurest minema, et seda uuesti algusest lasta. Tagasi mu käte vahel, peitis ta näo mu kaelale ja hoidis käsi mu seljal. Kolm võluminutit, mis peagi katkesid ja algasid siis uuesti. Võib-olla on õnn nagu liivakell, milles liiv liigub terakeste rutates üksteisest mööda. Võib-olla on see selline meeleseisund − nagu Nora Bayes tungivalt sisendas −, maa, mille võid õhust luua ja siis sinna sisse tantsida.
„Ma ei hakka sulle kunagi valetama,” lubasin.
Ta noogutas mu juustesse. „Räägime alati teineteisele tõtt. Võime ju valida sellise tee, eks ole?”
Ta keerutas mind üha ringi ja ringi, aeglaselt ja võimukalt. Laul lõppes, nõel kliksatas, plaat kähises ja vajus suhinal vaikusesse. Me jätkasime tantsimist, õõtsudes aknast mööda ja jälle tagasi.
Seitse
Kui ma tagasi koju Saint Louisi pöördusin, oli Fonniel mulle valmis pikk rida küsimusi ja hoiatusi. Kes ikkagi on see Ernest Hemingway? Millised on ta väljavaated? Mida ta mulle pakkuda võiks? Ta oli vaevalt saanud küsimuste sarja lõpetada, kui algas kõlav sõnamulin minu enda puudustest. Kas Hemingway teab mu närvivapustustest ja kogu mu nõrkuse lugu? Oleks võinud arvata, et ta kõneleb lombakast hobusest, aga ülearu ma siiski ei muretsenud. Teadsin juba peast Fonnie taktikat ja suutsin ta täielikult välja lülitada. Kahjuks oli oma häält raskem kontrollida. Kui olin Ernestiga Chicagos, tundsin ennast
