ise saata.”
Noogutasin tummalt ja võtsin oma asjad.
Unioni jaama ei olnud palju maad ja me läbisime selle enamalt jaolt vaikides. Ta kandis villasest riidest pükse ja halli villast kuube; tume müts oli tõmmatud peaaegu silmini. Ta põsed roosatasid külmast ja ta nägi ilus välja. Ilus oligi täpselt õige sõna ta jaoks. Tema välimuses polnud midagi naiselikku, kuid see oli täiuslik ja rikkumata ja mingil moel heroiline, otsekui oleks ta astunud välja mõnest armastust ja võitlust kajastavast Kreeka poeemist.
„Sa võid mind siin välja lasta,” sõnasin, kui lähenesime jaamale.
„Kas see su maha lööks, kui sa poisile veidikenegi võimalust annaksid,” kostis ta, otsides kohta parkimiseks.
„Ei. Tõenäoliselt mitte.”
Mõni minut hiljem seisime koos perroonil. Pigistasin käes piletit ja väikest rahakotti. Ta võttis mu kohvri, vahetades seda ühest käest teise, aga niipea kui mu rong nähtavale ilmus, hõbejaspruun kere suitsunud ja tahmunud, asetas ta kohvri jalgade ette maha. Äkitselt surus ta mu kõvasti vastu oma rinda.
Mu süda tagus ägedalt. Oleksin teada tahtnud, kas ta tundis selle ära. „Ei usu, et olen kunagi kedagi sinusarnast kohanud,” laususin.
Ta ei öelnud midagi, lihtsalt suudles mind, aga sellest suudlusest tundsin, kuidas temast kiirgas soojust ja elu. Nii palju oli seda, mida ma Ernestist ei teadnud, ja veel rohkem seda, mida ma poleks lubanud endal küsida ega isegi ette kujutada, ent ma tundsin, et hakkan talle vähehaaval järele andma. Rahvas perroonil ümbritses meid, kuid meile näis, nagu oleksime täiesti üksi. Ja kui ma mõne minuti pärast viimaks rongi peale sain, värisesid mul jalad.
Otsisin istekoha ja vaatasin aknast rahvasumma, uurides pingsalt tumedaid ülikondi ja kaabusid ja mantleid. Ja seal ta trügiski rongi poole, lehvitades ja naeratades, nii et suu kõrvuni. Lehvitasin vastu, ja siis tõstis ta ühe käe üles, nagu oleks see märkmepaber, ja teise, mis kujutas pliiatsit, ning näitles tummalt kirjutamist.
Ma kirjutan sulle, liigutas ta suud. Või oli see: Ma kirjutan sinust.
Sulgesin silmad, sest tundsin neis äkitselt kuumi pisaraid, ja naaldusin plüüsistmele ning mu rong viis mind kodu poole.
Neli
1904. aastal, kui ma sain kolmeteistkümneaastaseks, peeti Saint Louisis Louisiana kaubandusnäitust, mis sai rohkem tuntuks maailmanäituse nime all. Näituseväljakud võtsid enda alla tuhat kakssada aakrit Forest Parki ja Washingtoni ülikooli ümbrusest; hooneid, katusealuseid ja esinemisplatse ühendas seitsekümmend viis miili teid ja radu. Paljud ehitistest olid tegelikult vaid krohviga kaetud puuraamistikud, mõeldud kestma mõned kuud, aga nägid välja külluslikult kujundatud uusklassitsistlike paleedena. Meie kroonijuveel, kaunite kunstide palee, võis kiidelda skulptuuride aiaga, mis oli kujundatud Vana-Rooma Caracalla termide eeskujul. Olid laguunid, kus sai sõuda, tohutud kunstlikud kosed, veealused aiad ning zoopargid eksootiliste loomade ja inimestega, kelle hulgas võis näha pügmeesid, primitiivrahvaste esindajaid, habemega tüdrukuid ja ullikesi poisse. Piki kogu jõeäärset promenaadi meelitasid möödujat sajad lõbustusasutused, mängutoad ja söögikohad. Sõin seal oma esimese jäätisetorbiku ega suutnud lakata imestamast, miks see suhkrumagus toru mu käes polnud üldse külm. Ka maasikajäätis selle sees maitses teisiti. Oli palju parem. Vist küll parim, mida ma eales olin proovinud.
Fonnie oli tol päeval koos minuga promenaadil, aga tema jäätist ei tahtnud. Ta ei tahtnud ei suhkruvatti ega paisutatud nisu ega jääteed ega teisigi uudispakkumisi; tema tahtis koju minna, kus meie ema valmistus oma iganädalaseks naisõiguslaste koosolekuks.
Ma ei olnud kunagi aru saanud, mis tõmbas Fonniet ema seltskonna juurde. Mulle tundusid need naised alalõpmata nii rahulolematutena. Kui neid rääkimas kuulsid, siis hakkasid mõtlema, et abielu on kõige kohutavam asi, mis võib naisega juhtuda. Mu ema oli enamasti kõige valjuhäälsem ja raevukam terves ruumis, noogutades valvsalt, kui Fonnie ulatas edasi taldrikuid ürdikattega võileibade ja teekookidega, püüdes väga kõigi meele järele olla.
„Veel pool tundi,” nurusin, katsudes Fonniega kaubelda. „Kas sina ei taha siis elektripaleed näha?”
„Jää siia, kui soovid. Olen üllatunud, et sina seda melu niimoodi nautida suudad.” Ning seejärel tormas ta äkitselt ülbe näoga minema ja oligi kadunud masside hulka.
Ma tõesti nautisin või vähemalt tegin seda seni, kuni ta mulle meelde tuletas, et pean olema kurb. Ilmselt oli minust väga isekas, et tahtsin jääda ja tunda popkorni soolakat lõhna ning kuulda tallidest eeslikisa. Pealegi oli aprillikuu ja kirsipuud laguunide ümber õitsesid. Võisin sulgeda silmad ja kuulda purskkaevude sulinat. Võisin need jälle avada ja kujutleda, et olen Roomas või Versailles’s. Fonnie muutus rahva seas ikka pisemaks, ta tume seelik kadus väljakutsuvalt välkuvate värvide vahele. Oleksin tahtnud lasta tal minna, muretsemata, mida ta minust arvab või mida ta emale räägib, aga ma ei saanud. Heitsin viimase nukra pilgu jäätisetorbikule ja lasksin selle siis prügikasti kukkuda ning sörkisin õe järel kodu poole, kus olid kardinad ette tõmmatud ja lambid kaetud, ja nii juba mõnda aega. Me leinasime. Mu isa oli surnud kaks kuud tagasi.
Olime igas mõttes tubli pere; mõlemalt poolt põlvnesime otseliinis puritaanlastest; Victoria ajastu kombed ja tõekspidamised olid kindlad ja turvalised. Mu isaisa rajas Saint Louisi avaliku raamatukogu ja Richardsoni ravimifirma, millest sai suurim farmaatsiaettevõte lääne pool Mississippit. Mu emaisa oli õpetaja, kes asutas Hillsboro akadeemia Illinoisis ja hiljem ühe erakeskkooli Saint Louisis, mille nimeks sai Linnaülikool. Fonnie ja mina käisime parimates koolides ja kandsime tumesiniseid teravaks pressitud voltidega seelikuid. Saime eratunde, kasutades üht meie kahest Steinway kontsertklaverist, ja veetsime oma suved Ipswichis, Massachusettsi osariigis, meie perekonna rannamajakeses, ning kõik oli väga tore ja kena, kuni enam ei olnud.
Mu isa James Richardson oli perekonna ravimifirma juhataja. Hommikul lahkus ta kõvakübaras, kaelas kitsas must lips, lõhnates habemeajamiskreemi ja kohvi järele, kuhu alla käis veel suutäis viskit. Ta hoidis plaskut hommikumantli taskus. Me kõik teadsime, et teine oli tal pistetud kabinetis kirjutuslaua sahtlisse, mida ta lukustas tillukese hõbevõtmega. Veel üks ootas hoidisepurkide taga sahvris, kus meie kokk Martha teeskles seda mitte märkavat. Isa püüdis mitte väga palju kodus viibida, aga kui ta juhtus seal olema, siis ta enamasti vaikis ja oli kuidagi hajali. Üldiselt oli ta siiski sõbralik. Mu ema Florence oli ta täielik vastand − kräbe ja terav, raputas ta nõuandeid otsekui varrukast ning tegi kiireid otsuseid. Võimalik, et isa oli liiga pehme ja liiga arg tema läheduses, ikka kaldus ta taanduma oma kabinetti või uksest välja, et mitte seista emaga silmitsi, kuid mina teda ei süüdistanud.
Ema eelistas alati Fonniet, kes oli kakskümmend kaks kuud minust vanem. Meil oli veel vanem vend Jamie, kes läks ära kolledžisse, enne kui mina alustasin lasteaias käimist, ja oli veel ka Dorothea, küll üksteist aastat minust vanem, aga sellest hoolimata mulle väga kallis; ta abiellus noorelt ja elas oma abikaasa Dudleyga meie lähedal. Kuna olime Fonniega üsna üheealised, siis lapsepõlves oli ta mu esimene kaaslane, aga me ei oleks saanud enam erinevamad olla. Tema oli sõnakuulelik ja alistuv ja tubli, nii nagu ema seda õigeks pidas ja kiitis. Mina olin tormakas ja jutukas ja kõige suhtes uudishimulik − liigagi uudishimulik, et vastata ema maitsele. Armastasin istuda meie sissesõidutee alguses, küünarnukid põlvedel, ja jälgida, kuidas tramm veereb bulvaril mööda, ning mõelda meestest ja naistest seal sees: kuhu nad sõidavad, millest nad mõtlevad ja kas nad näevad, et olen neid märganud. Ema kutsub mind tagasi maja juurde ja saadab mu lastetuppa, mina aga vaatan seal lihtsalt aknast välja, unistades ja mõtteid mõlgutades.
„Mis sinust küll elus saab?” ohkas ta tihti. „Alailma hõljud
