ajaks meestes ja ka iseendas kahtlema.
Tema nimi oli Harrison Williams ja ta oli mu klaveriõpetaja, kui olin kahekümneaastane ning just naasnud Saint Louisi pärast oma ainukest aastat Bryn Mawris. Kuigi ta oli vaid mõned kuud minust vanem, tundus ta palju kogenum ja haritum. Mul oli nii põnev kui ka hirmutav teada, et ta oli õppinud välismaal kuulsate heliloojate juures ja teadis tohutu palju Euroopa kunstist ja kultuurist. Olin alati valmis teda kuulama ja oletatavasti nõnda see algaski − imetluse ja kadetsemisega. Siis tabasin end vaatamas ta käsi ja silmi ja suud. Ta ei olnud just Casanova, aga ta oli omamoodi kena: pikk ja sale, tumedate hõrenevate juustega. Kõige meelitavam oli tema mulje minust kui kellestki erandlikust. Ta arvas, et võiksin saada kontsertpianistiks ja ka mina arvasin nii, vähemalt neil tundidel, kui istusin klaveritoolil, mängides läbi etüüde, kuni sõrmed kiskusid krampi.
Muretsesin palju oma juuste ja riietuse pärast nendel õhtupoolikutel Harrisoni juures. Kui ta toas edasi-tagasi sammus ja mind parandas ning vahetevahel ka kiitis, tegin endamisi oma parima, et ta käike lahti mõtestada. Kas sõrmeotsaga meelekohale koputamine võis tähendada, et ta oli või ei olnud märganud mu uusi sukki?
„Sul on väga hea hoiak klaveritoolil,” ütles ta mulle ühel pärastlõunal ja sellest oli küllalt, et lennutada mind spiraalina fantaasiatesse: kuidas tundun oma valgetes pitsides, kas sobin kokku tema sabakuue ja imeuhkete valgete kinnastega. Tol päeval mängisin ma kohutavalt halvasti, mu tähelepanu hajutas mu enda õnnejoovastus.
Olin temasse armunud terve aasta ja siis ühel õhtul pudenes kogu mu ihalus põrmu. Olime mõlemad naabrite juures peoõhtul, kus sundisin ennast alla kummutama kaks klaasitäit ülearu magusat veini, et suudaksin ta läheduses olla vapram. Päev enne seda olime käinud koos jalutamas linna taga metsas. Oli sügis, karge ja tuuletu, pilved pea kohal kui iseenda siluetid. Ta süütas mu sigareti. Põtkisin nöörsaapaninaga kollaseid lehti, ja siis korraga keset üht väga ilusat vaikushetke sõnas ta: „Sa oled nii armas inimene, Hadley. Tegelikult üks parematest, keda olen tundnud.”
Armuavaldus see vaevalt küll oli, ent kinnitasin endale, et ta ikkagi hoolib minust ja usub seda ka ise − vähemalt nii kaua, kuni kulub aega veini allaneelamiseks. Ootasin kuni tuba keskpunktist just nii palju kaldu kiskus ja seadsin siis sammud Harrisoni poole, hoolikalt kumbagi jalga kergitades ja jälle maha pannes ning niimoodi üha lähemale jõudes. Kandsin musta pitskleiti. See oli vaieldamatult mu lemmikkleit, sest ta laskis mul tunda ennast pisutki Carmenina. Ja võib-olla oli kleidil sama mõju kui veinil − igal juhul tõstsin ma käe Harrisoni kuuevarrukale. Ma ei olnud teda kunagi varem puudutanud, nii et see oli talle ilmselgelt üllatuseks, ja ta tardus soolasambaks. Seal me seisime, liikumatud ja kaunid nagu skulptuurid aias − ning mu süda peksis ärevalt, sest olin juba mõttes ta naine. Olin ilmale toonud ta lapsedki ja kindlustanud ta usalduse ning üle saanud oma kunagistest okkalistest mõtetest, kui lootus aina põrkus millegi vastu ja suri. Nüüd võisin endale paljugi lubada. Olin selle kätte saanud.
„Hadley,” lausus ta vaikselt.
Vaatasin üles. Harrisoni silmad olid kaugete tähtede kahvatusinist värvi ja nad ütlesid ei − lihtsalt ja vaikselt. Vaid ei.
Mida mina ütlesin? Vist mitte midagi. Ma ei mäleta. Muusika viivles ja takerdus, küünlavalgus ähmastus, mu käsi langes alla seelikupitsile. Veel minut tagasi oli see mustlanna kleit, nüüd matuseriietus.
„Mul on kohutav peavalu,” ütlesin emale, püüdes selgitada, miks mul on vaja otsekohe koju minna.
„Siis muidugi koju,” ütles ema ja ta ilme pehmenes. „Viime oma tüdruku magama.”
Kui kord koju jõudsime, lasksin tal ennast trepist üles juhtida ja musliinöösärgi selga aidata. Ta kattis mu vatitekiga korralikult kinni, katsus jaheda käega otsmikku ja ütles juukseid siludes: „Puhka nüüd.”
„Jah,” kostsin, sest ma ei saanud ju hakata seletama, et olen puhanud kakskümmend üks aastat ja alles täna õhtul proovisin midagi muud.
See oli mu esimene äge kokkupõrge armastusega. Kas see oligi armastus? Tundus piisavalt kohutav. Veetsin kaks järgnevat aastat ringi ekseldes ja vaeveldes: suitsetasin liiga palju, jäin väga kõhnaks ning heietasin uitmõtteid rõdult alla hüppamisest nagu mingi vene romaani piinatud kangelanna. Mõne aja pärast, kuigi aeglasemalt, kui oleksin soovinud, jõudsin arusaamisele, et Harrison polnudki mulle pettumust valmistanud prints ja mina polnud ta ohver. Tema ei olnud mind üldsegi petnud; olin ennast ise petnud. Mõte armastusest tegi mind ikka veel ülitundlikuks ja sundis kahvatuma, kuigi oli juba möödunud viis aastat. Olin endiselt väga mõjutatav ja vajasin kellegi juhtivat kätt − näiteks Kate’i oma.
Me trampisime tol päeval terve Chicago läbi, otsides esiteks eriti kvaliteetseid veiselihakonserve ja seejärel uusi kindaid. Lasksin Kate’il vadistada ja mu mõtteid hajutada ning olin tänulik, et ta oli mind Ernesti suhtes hoiatanud. Kuigi Ernesti kavatsused olid täiesti väljaspool kahtlust, olin ma tol hetkel liiga õrnatundeline. Olin tulnud Chicagosse sooviga põgeneda ja olin ka saanud, mida tahtsin, aga liigne unistamine on ohtlik. Ma ei olnud kodus õnnelik, kuid enda uputamine ebareaalsetesse mõttekujutlustesse seoses Ernest Hemingwayga ei lahendanud mu jaoks midagi. Minu elu oli minu elu; mul tuli raskusi kuidagi trotsida ja sundida neid enda heaks töötama.
Veetsin Chicagos veel ühe terve nädala ja iga päev tõi kaasa omajagu põnevust. Käisime jalgpalli vaatamas, nägime „Madama Butterfly” ennelõunast etendust, uitasime linnas päeval ja öösel. Millal iganes nägin Ernestit, seda aga juhtus sageli, püüdsin hoida pea selge ja lihtsalt nautida ta seltskonda, ilma et oleksin tekitanud ühes või teises suunas mingit dramaatilist olukorda. Olin ehk ta seltskonnas veidi vaoshoitum kui varem, aga ta ei öelnud midagi ega surunud peale mingeid intiimsusi kuni mu viimase õhtuni linnas.
Tol ööl külmetas − tegelikult oli liiga karm ringi jalutada −, ent üks osa meist haaras kaasa sületäie villaseid tekke, valas rummi termostesse ja seejärel trügisid kõik Kenley Fordi ja me sõitsime Michigani järve suunas. Luited olid kuuvalguses järsud ja kahvatud; me mõtlesime kohapeal välja mängu, mis seisnes luiteharjale ronimises − purjuspäi muidugi − ja siis sealt palgina allaveeremises. Kate läks esimesena, sest ta armastas kõiges olla esimene, ja siis läks Kenley lauluga. Kui tuli minu kord, ronisin neljakäpukil üles luiteharjale, nii et liiv pudenes käte ja jalgade alt. Ülal ajasin end sirgu ja vaatasin pakasesäras tähti ja kaugusi.
„Tule juba alla, argpüks!” hõikas Ernest mulle üles.
Sulgesin silmad ja lasksin end pikali ning veeresin üle kõvade kühmude alla. Olin nii palju joonud, et ma ei tundnud midagi − mitte midagi muud kui pöörase vabaduse erutavat tunnet. Tegelikult oli see eufooria, milles hirm mängis võtmeosa. Esimest korda pärast oma tüdruku-aastaid tundsin hirmu joovastavat hoogu ja mulle meeldis see tunne. Olin vaevalt all peatunud, kui Ernest haaras mu pimedusest oma käte vahele ja suudles tugevasti. Tundsin ühel kuumal hetkel ta keelt oma huuli puudutavat.
„Oih,” oli kõik, mida suutsin öelda. Ma ei julgenud mõeldagi, kas keegi oli meid näinud. Ta nägu oli mulle nii lähedal ning palju ründavam ja kindlameelsem ja üldse valvsam kui midagi, mida ma eales olin näinud.
„Oih,” ütlesin jälle, ja ta laskis mu lahti.
Järgmisel päeval pakkisin reisikotid tagasisõiduks Saint Louisi, olles mitmeti liimist lahti. Olin kahe nädala jooksul olnud elust nii kaasa haaratud, et ei kujutanud koju naasmist enam ettegi. Ma ei tahtnud minna.
Kate oli tol päeval tööl ja me olime juba varem hüvasti jätnud. Kenley pidi samuti töötama, oli aga armastusväärselt nõustunud mind lõunatunnil jaama viima, aidates mul niiviisi taksoraha säästa. Pärast seda kui kõik oli pakitud ja valmis, panin mantli selga ja kübara pähe
