koju,” ütlesin.
Kõndisime vaikides tagasi oma korterisse. Kui kohale jõudsime, tüürisin Ernesti otse magamistuppa ja riietasin ta lahti, nii nagu mu ema alati tegi, kui olin haige. Tõmbasin talle tekid tihedalt ümber ning hõõrusin ta õlgu ja käsivarsi. Mõne minuti pärast jäi ta magama. Leidsin ka endale teki ja istusin nurgatooli, et teda valvata. Ning alles siis hakkasin tundma mu mure kogu raskust. Täiesti kaotanud, oli ta öelnud, ja ma nägin seda ka ta silmadest, mis meenutasid minu isa silmi. Mida see kõik tähendab? Kas kriis on seotud läbielamustega sõjas? Kas need mälestused hakkavad teda aeg-ajalt ikka piinama või on selles midagi isiklikumat? Aga kui selles kurbuses on midagi saatuslikku, nagu oli mu isal?
Toa teises otsas niutsatas Ernest kui väike loomake ja pööras näo seina poole. Tõmbasin oma teki tihedamini ümber õlgade ja vaatasin magamistoa aknast välja tormisesse novembritaevasse. Oli hakanud kõvasti sadama ja ma lootsin, et see vaene hing sõudepaadis on leidnud tee kaldale. Aga kõik tormi käes olijad ei tahagi, et neid päästetakse. Kogesin seda ise tol suvel, kui Dorothea suri. Mu suvesõber ja mina saime ohutult Ipswichi lahest välja, aga see oli vaid juhus. Kui raevutsevad vood oleksid jõudnud minuni, et mind neelata, oleksin lasknud neil seda teha. Tol päeval tahtsin ma surra − tõepoolest tahtsin −, ja oli veel olnud teisigi kordi. Mitte palju, aga neid oli, ja kui ma vaatasin Ernestit rahutus unes tõmblemas, küsisin endalt, kas neid on meil kõigil. Ja kui on, kas jääme siis ellu vaid tänu juhusele?
Mõne tunni pärast ärkas Ernest üles ja hüüdis mind pimedas toas.
„Olen siin,” kostsin ta juurde minnes.
„Anna andeks,” ütles ta. „Mõnikord juhtub minuga niisuguseid asju, aga ma ei taha, et sa arvaksid, et oled selles tehingus sattunud mingi santlaagri otsa.”
„Millest see tuleb?”
Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea, lihtsalt tuleb.”
Lamasin vaikselt ta kõrval ja silitasin kergelt ta laupa, tema aga rääkis.
„Kui ma pihta sain, oli mul mõnda aega päris vilets olla. Kui oli päevaaeg ja ma midagi tegin… kala püüdsin või töötasin… mida tahes… oli kõik korras. Või öösel, kui mul tuli põles ja ma millestki muust mõelda sain, kuni jäin magama. Kui suutsin üles lugeda kõik jõed, mida olin kunagi näinud. Või joonistasin mõttes selle linna plaani, kus olin varem elanud, ja proovisin meelde tuletada kõiki tänavaid ja häid baare ja inimesi, keda seal kohtasin, ja asju, mida nad ütlesid. Aga teistel kordadel oli liiga pime ja liiga vaikne, ning mulle hakkasid meenuma asjad, mida ma üldsegi ei tahtnud oma pähe. Kas sa kujutad ette, kuidas see kõik on?”
„Natuke küll, jah.” Hoidsin temast kõvasti kinni. „Aga see hirmutab mind. Ma ei osanud ealeski aimata, et mu isa oli nii õnnetu, ja siis korraga oli ta läinud. Talle sai vist kõigest liiga palju.” Tegin pausi, püüdes õiget tooni tabada. „Kas sa arvad, et tunned ära, kui sulle saab kõigest liiga palju? Enne kui on juba hilja.”
„Kas ootad lubadust?”
„Saad sa anda?”
„Arvan küll. Võin proovida.”
Kui uskumatult naiivsed me mõlemad tol õhtul olime. Klammerdusime kõvasti teineteise külge, andes lubadusi, mida me poleks mingil juhul suutnud täita ja mida me poleks ealeski valjusti välja öelnud. Armastus võib mõnikord seda teha. Juba ma armastasingi teda rohkem, kui olin iialgi midagi või kedagi armastanud. Teadsin, et ta vajab mind, ja tahtsin, et see jääks igavesti nii.
Ernesti pärast püüdsin olla tugev, aga Chicagos ei olnud see mul kerge. Ta täit tähelepanu nõudev hõivatus oma tööga oli mulle selgeks teinud, et minul ei saanud olla oma kirge. Harjutasin küll veel klaverit, sest olin seda alati teinud, aga siin oli mul üüritud pianiino, mitte mu lapsepõlve graatsiline Steinway, samuti mõjus tuuletõmbus korteris laastavalt klaveri häälesolekule. Kuna mul polnud Chicagos enam sõpru, läks mööda nädalaid, kui ma ei rääkinud mitte kellegagi peale Ernesti ja härra Minello, meie tänava toidukaupmehe. Igal pärastlõunal kõndisin kolm kvartalit edasi turule ning istusin ja ajasin temaga juttu. Mõnikord tegi ta tassi teed − kangetest teelehtedest, millel oli seente ja tuha maitse − ja me lobisesime nagu kaks kalurinaist. Ta oli lesk ja kena mees, kes tundis ära üksildase naise.
Just härra Minello aitas mul kui värskel abielunaisel kavandada mu esimest õhtusööki, kuhu olid kutsutud Sherwood Anderson ja tema naine Tennessee. Kenley oli tutvustanud Ernestit Andersonile kevadel enne nende tülliminekut. „Winesburg, Ohio” oli endiselt väga populaarne teos ja Ernest suutis vaevalt uskuda, et Anderson temaga kohtuma tuleb, rääkimata veel sellest, et palub näha tema jutustusi. Anderson pidas Ernesti töid paljutõotavaiks ja pakkus abi ka ta karjääri kujundamisel, kuid Tennessee ja tema olid kohe pärast seda lahkunud pikale Euroopa-reisile. Nad olid just äsja tagasi jõudnud, kui Ernest otsis Andersoni üles ja kutsus abielupaari meile õhtusöögile. Olin väga erutatud nendega kohtumise üle, kuid ka paanikas. Meie korter oli nii hirmus, kuidas ma küll selle korda saan?
„Valgust olgu napilt,” õpetas härra Minello, üritades mind rahustada.
„Küünalde pealt hoidke kokku, aga mitte veini pealt. Ja serveerige midagi koorekastmes.”
Ma polnud eriti osav kokk, aga õhtu möödus ometi sujuvalt. Anderson ja tema abikaasa olid mõlemad ülimalt kombekad ja teesklesid, et nad ei märka, kui kohutavad on meie korteriolud. Mulle meeldisid nad mõlemad kohe esimesest pilgust, eriti Anderson, kellel oli huvitav nägu. Mõnikord paistis see tuim ja täiesti omapärata − pehme, tavaline ja tüüpiliselt keskläänelik. Teistel kordadel oli selles teatud dramaatilist pinget, mis sütitas ka kõik ümbritseva. Ja kui ta hakkas lauas Pariisist rääkima, oli temas suurejoonelisust.
„Mida te Roomast arvate?” küsis Ernest, pühendades teda meie ammustesse plaanidesse asuda ümber Itaaliasse.
„Roomal on kindlasti oma võlu,” lausus Anderson, puhudes suitsu tühjast taldrikust eemale, „la dolce vita ja kõik see muu. Mis saabki Itaalia juures mitte meeldida? Aga kui tahate teha tõsist tööd, siis on Pariis õige koht. Tõelised kirjanikud on tänapäeval seal. Valuutakurss on hea. Iga hetk on seal midagi teha. Kõik on huvitav ja kõigil on võimalus ka omalt poolt anda. Pariisi, Hem. Mõelge sellele.”
Kui olime tol õhtul roninud oma väikesesse külma voodisse, surudes end teineteisele lähemale, et soojendada käsi ja jalgu, küsis Ernest minult, mida ma sellest ideest arvan.
„Kas peame kohe kiiresti ümber otsustama? Oleme nii kaua plaane teinud.”
„Rooma ei kao kuhugi ja on olemas millal iganes me teda ka vajame − aga Pariis. Tahaksin vooluga kaasa minna. Anderson tunneb asja ja kui tema ütleb, et Pariis on see koht, kus võiksime elada, siis peaksime seda vähemalt tõsiselt kaaluma.”
Raha meil ikka veel ei olnud ja kogu see asi oli endiselt oraste peal, aga siis jõudis minuni teade, et mu onu Arthur Wyman on surnud ja jätnud mulle pärandusena kaheksa tuhat dollarit. Ta oli olnud juba mõnda aega haige, kuid annetus oli täiesti ootamatu.
See rahasumma − meile terve varandus − garanteeris üleöö reisi välismaale. Niipea kui me sellest kuulsime, läks Ernest Sherwoodi kesklinna kontorisse ja rääkis talle, et oleme huvitatud Pariisist. Kas ta saab meile kuidagi teed sillutada? Kuhu me peaksime minema? Millisesse naabruskonda? Kuidas tuleks õigesti toimida?
Anderson vastas järjekorras kõigile ta küsimustele. Montparnasse on parim kvartal kunstnikele ja kirjanikele. Seni kuni leiame endale elupaiga, võiksime peatuda Hôtel Jacob’is Bonaparte’i tänava kandis. See on puhas ja taskukohane
