möödas, laskus meie vahele magus erutus.
„Oled sa õnnelik?” küsis Ernest tasa.
„Sa tead ju, et olen. Kas on vaja küsida?”
„Mulle meeldib küsida,” tähendas ta. „Mulle meeldib seda kuulda, isegi kui tean ette, mida ma kuulen.”
„Võib-olla siis just eriti,” ütlesin. „Kas sina oled õnnelik?”
„Kas on vaja küsida?”
Naersime mõlemad muretult. Õhk oli niiske ja liikumatu ning täis öölinde ja toituotsivaid nahkhiiri. Selleks ajaks kui me randusime madalas lahesopis Windemere’is, oli väljas täiesti pime. Ernest aitas mul ronida paadist liivasele rannaribale ja me kõndisime künkast üles, hoidudes teineteise lähedusse. Avasime ukse ja panime lambid põlema ning vaatasime maja. Ernesti ema oli endale ülesandeks teinud kas või elu hinnaga kõik ära poonida, ent kuigi ruumid olid puhtad, olid need jahedad. Ernest avas veinipudeli, mille Grace oli jätnud meile jääkappi, ja siis süütasime elutoas kaminatule ning tirisime vooditelt madratsid alla, et teha nendest kamina ette pesa.
„Fonnie oli täna väga omapärane,” ütles Ernest natukese aja pärast. „Tegutses tarmukalt nagu tank.”
„Vaene Fonnie,” kostsin mina. „Tema enda abielu on olnud üks pidev sõda. Pole ka üllatav, et ta meiegi puhul teravaid nukke näitab.”
„Aga sina oled tubli inimene, mis?” ütles ta mu juukseid silitades. Ja mulle meenus pärastlõunane ujumine.
„Kate käitus kohutavalt vapralt, kas sa ei arva?”
„Jah, käitus küll, aga mul on hea meel, et see kõik on nüüd seljataga.” Ta tõusis püsti ja kõndis üle toa, et veel üht lampi põlema panna. „Oleksin pidanud juba varem mainima, et vajan magamise ajaks valgust. Kas sulle see sobib?”
„Arvan küll. Mis juhtub, kui jätad lambi süütamata?”
„Sa ei taha seda teada.” Ta ronis tagasi meie pesasse ja kallistas mind kõvasti. „Pärast seda kui ma haavata sain, kui mu peaga ikka veel halvasti oli, ütles mulle üks väga arukas Itaalia ohvitser, et ainus vahend sellise hirmu vastu on abiellumine.”
„Nii et su naine hoolitsegu su eest? Huvitav viis põhjendada abiellumist.”
„Mina mõtlesin tegelikult nii, et kui ma tema eest hoolitsen − see tähendab sinu eest −, siis muretsen ma vähem enda pärast. Aga võib-olla töötab see mõlemat pidi.”
„Ma arvestan sellega,” ütlesin.
Üksteist
Kolm rändavat kella tiksuvad kaminapealsel koma aga noormees nälgib.
„Meie küll vaevalt nälgime,” ütlesin Ernestile, kui ta näitas mulle oma kõige uuemat luuletust.
„Võib-olla mitte, aga sa ei saaks seda nimetada ka külluseks,” tähendas ta.
Meie esimene korter oli kitsas ja sünge ning asus kahekorruselises liftita majas North Dearborn Streetil Chicago North Side’i kahtlases naabruses. Ma ei sallinud seda kanti, aga see oli kõik, mida me saime endale lubada. Elasime umbes kahe tuhande dollariga aastas − raha usaldusfondist, mille oli minu jaoks asutanud mu vanaisa. Oli tulemas pisut rohkem mu ema kinnisvarast, kuid see oli seni veel seotud mitmesuguste juriidiliste protseduuridega. Ernest oli teeninud umbes viiskümmend nädalas, kirjutades Co-operative Commonwealth’ile, kuid varsti pärast mesinädalatelt naasmist pani ta ameti maha, kui hakkas ringlema kuulujutt, et ajaleht on segatud ebaausatesse finantstehingutesse ning on kiiresti pankrotistumas. Ernest ei tahtnud, et ta oleks kaasatud millessegi inetusse ja ma sain aru, miks see on vajalik, eriti kui ta kavatses saada kuulsaks kirjanikuks, ent plaan reisida Itaaliasse muutus järjest teostamatumaks.
Meie olukorra armetus ei vaevanud Ernestit nii palju kui mind, sest tema kadus tavaliselt terveks päevaks ära ning tegi oma kirjatööd restoranides ja kohvikutes. Mina aga konutasin kodus − kahes toas ja vannitoas, mis oli koridori teises otsas − ega suutnud endale piisavalt tegevust välja mõelda. Mingil muul ajal oleks mulle ehk pähe tulnud tööd otsida, aga olin just äsja abieluseisu jõudnud ja idee pühenduda oma kodule oli ahvatlev. Tundsin puudust Domicile’i toimekast elust, kuid nüüd oli Kate läinud ajakirjanduskooli Buffalosse ja Ernesti suhted Kenleyga olid pinevad. Ta võlgnes Kenleyle üüri juba pulmaeelsest perioodist, ent aja kulgedes ajas ta järjest visamalt sõrgu vastu, väites, et Kenley püüab teda tüssata. Ta ei maksnud võlga ära ja Kenley oli tulivihane ning saatis lõpuks kirja, nõudes, et Ernest tulgu ja viigu oma asjad hoidlast ära.
Ernest vastas toorelt, ohverdades sõpruse, otsekui poleks see talle midagi tähendanud. Teadsin, et teda masendab kaotus ja ta kurvastab oma vigade pärast, kuid ta ei tunnistanud seda. Ta meeleolu oli sellal üldse üsna räbal. Veel mitmed ajakirjadele saadetud jutustused lükati tagasi ja see haavas ta uhkust. Üks asi oli see, kui kirjutada töö kõrvalt ja esineda edutult. Kuid hetkel sai ta tervenisti pühenduda kirjatööle ja teha seda iga päev − ning ikka nurjus kõik. Mida tähendas see tuleviku jaoks?
Loomulikult oli ka meie kurameerimise ajal olnud hetki, kui Ernest heitis meelt ja polnud endaga rahul. Sünge kiri temalt tundus üsnagi pahaendeline, aga möödusid mõned päevad ning ta toon muutus reipamaks ja positiivsemaks. Selliseid teravaid meeleolumuutusi oli aga lähedalt raske taluda. Rohkem kui ma tegelikult oleksin söandanud tunnistada, hirmutas mind esimene kord, mis leidis aset varsti pärast meie abiellumist.
Ühel päeval kirjatöö lõpetamise järel kohvikust koju tulles nägi ta lihtsalt kohutav välja. Nägu oli tuim ja pingul, silmad kurnatusest punakad. Arvasin, et ta on vist haige, ent ta heitis selle oletuse õlakehitusega kõrvale. „Olen lihtsalt liiga palju pead vaevanud. Lähme parem jalutama, mis?”
Oli november ja üpris külm, kuid me toppisime endid riidesse ja kõmpisime päris kaua ringi, liikudes tasapisi järve suunas. Ernest vaikis ja ka mina ei surunud ennast peale. Selleks ajaks kui me järvekaldale jõudsime, hakkas pimenema ja veepind mäsles lainetes. Aga umbes poole miili kaugusel nägime ometi üht vaprat või arutut hinge rähklemas väikeses aerupaadis, mis kurjakuulutavalt külili kaldus, nii et vesi sisse lahmas.
„Mida küll arvaks Darwin sellisest matsist?” torkas Ernest virilat nalja heites.
„Ahaa,” hüüatasin. „Olin juba mures, et ma ei näegi enam neid ilusaid hambaid.”
„Anna andeks. Ma ei tea, mis minuga lahti on.” Ta võttis kätega peast kinni ja ohkas. „Kurat võtku,” sosistas ta ägedalt ja tagus rusikatega vastu laupa.
„Ernest!” karjatasin, ja siis tegi ta seda uuesti.
Ta hakkas nutma või vähemalt ma arvasin, et ta nutab; ta varjas näo kätega.
„Palun ütle mulle, mis on halvasti,” laususin. „Sa võid mulle kõigest rääkida.”
„Ma ei tea isegi. Olen täiesti läbi. Ei maganud öösel silmatäitki.”
„Kas sa kahetsed, et abiellusid?” Püüdsin ta pilku tabada. „Kui kahetsed, siis mina suudan kõik välja kannatada.”
„Ma ei tea. Olen enda täiesti kaotanud.” Ta hõõrus kõvasti silmi villase kuue
