kunsti ja kirjanduse alal, aga tollal ei olnud me sellest teadlikud; teadsime vaid, et Andersoni kiri oleks meile vajalikuks visiitkaardiks. Ernest tänas teda abi eest ja kiirustas koju, et lugeda mulle meie hämaras köögis kirju ette, kusjuures igaüks neist rääkis olulises osas samast asjast − et Ernest Hemingway on veel algaja, aga väga andekas noor ajakirjanik, kelle „erakordne talent” avab talle tee kaugele väljaspoole ajakirjanduse piire.
Tol õhtul voodis, kui me rääkisime ja unistasime Pariisist, sosistasin ma Ernestile kõrva: „Oled sina see andekas noor kirjamees, kellest ma siin kuulen?”
„Jumaluke, loodan küll.” Ta kaisutas mind tugevasti.
8. detsembril 1921. aastal, kui Leopoldina võttis kursi Euroopa poole, olime meie pardal. Lõpuks oli meie tõeline kooselu alanud. Hoidsime teineteisest kinni ja vaatasime merele. See oli võimatult avar ning võrdselt täis nii ilu kui ka ohtusid − ja meie olime kõigeks valmis.
Kaksteist
Meie esimene korter Pariisis aadressil Kardinal Lemoine’i tänav 74 koosnes kahest veidra kujuga toast neljandal korrusel, hoones, mille naabriks oli avalik tantsusaal, bal musette, kuhu võis mis tahes päevaajal osta pileti ja keerelda põrandal jalgade sahinal, saatjaks elav viisike kääksuvalt akordionilt. Anderson oli küll maininud Montparnasse’i, aga seda me endale lubada ei saanud ja ka mitte ühtegi teist moes olevat piirkonda. See siin oli vana Pariis, viies linnaosa, kaugel eemal headest kohvikutest ja restoranidest ning tänavad ei kihanud siin ka mitte turistidest, vaid töölisklassi hulka kuuluvatest pariislastest oma kärude ja kitsede ja puuviljakorvide ja almuseks avatud pihkudega. Nii palju mehi ja poegi oli jäänud sõjas kaotsi, et need siin olid nüüd enamasti naised, lapsed ja vanad mehed, ning see pilt oli nii kainestav nagu kõik muugi selles ümbruskonnas. Munakivitänav ronis ja lookles üles Seine’i äärest Sully silla lähedalt ja lõppes Contrescarpe’i väljakul, mis haises joomaritest, keda puistasid välja bistrood või kes magasid ukseorvades. Näed ilmatu suurt kaltsuhunnikut ja siis see hunnik hakkab liigutama ning sa taipad, et seal puntras magab keegi oma und. Väljakut ümbritsevatel kitsastel tänavatel laulavad ja sagivad edasi-tagasi söemüüjad, õlgadel räpased kotid täis brikette. Ernest armus sellesse paika kohe esimesest pilgust, mina aga tundsin koduigatsust ja olin pettunud.
Korteri saime möbleeritult: näotu tammepuidust söögitoakomplekt ja tohutu kullatud kaunistustega võltsmahagonist voodi. Madrats oli hea nagu ikka Prantsusmaal, kus kõik ilmselt tegid kõike voodis − sõid, töötasid, magasid ja muidugi armastasid ohtralt. See sobis meilegi, kuid midagi muud meeldivat oli kogu korteri peale vähe, kui välja arvata ehk kena must kaminasimss magamistoa tuleaseme kohal.
Otsekohe hakkasime mööblit ümber korraldama, kolides söögilaua magamistuppa ja üüritud pianiino söögituppa. Kui kord sellega valmis saime, istus Ernest laua äärde ja hakkas kirjutama oma sugulastele, kes ärevalt ootasid meilt uudiseid, ning mina pakkisin lahti pulmakingiks saadud portselani ja vähesed iluasjad, mis me olime kaasa võtnud, nagu kena teeserviis, mis oli kingitus Fonnielt ja Rolandilt ja mille mustri moodustasid lehed ja lõheroosad roosiõied. Hällitades käte vahel ümarat teekannu ja mõeldes, kuhu see võiks kuuluda mu tillukeses keskaegses köögis, valdas mind ootamatult selline koduigatsus, et pisarad hakkasid voolama. Ma ei õhanud just täpselt Saint Louisi järele, see oli mul mingi suurem ja ähmasem kujutlus kodust, tuttavatest ning armastatud inimestest ja asjadest. Mõtlesin avarale verandale meie perekonnale kuulunud maja esiküljel Cabanné Place’il, kus me elasime enne isa enesetappu: kiigele, mis tegi toakilgi häält, kui ma sellel pikutasin, pea padjal ja pilk kinnitunud laitmatult sirgele lakitud ehisliistule ülal. Mõne hetkega läksid mu silmad igatsusest märjaks, nii et pidin teekannu käest ära panema.
„Kas seal niutsub mu udupehme kiisuke?” kostis magamistoast Ernesti hääl.
„Kardan küll,” tunnistasin. Läksin ta juurde, panin käed ümber ta kaela ja surusin oma niiske näo ta krae vastu.
„Vaene märg kiisu,” ütles ta. „Ka mina tunnen midagi niisugust.”
Laud toetus vastu kitsast akent, millest oli näha naabermajade rohmakaid külgseinu ja pisipoode ning väga vähe midagi muud. Viie päeva pärast olid saabumas jõulud.
„Kui olin väike tüdruk, lükkis ema nööri külge iileksioksi ja kinnitas need vanikutena saali punasest klaasist akende ümber. Päikesevalgus või küünlatuli… ja kõik lõi hõõgvele. Vaat need olid jõulud.”
„Ärme sellest räägime,” lausus Ernest ja jäi seisma, et mind hoida. Ta laskis mu peal langeda oma rinnale, sinna, kus ta teadis, et ma tundsin end kõige kindlamini. Läbi põrandalaudade ja seinte kuulsime akordionit tantsusaalist ja hakkasime kergelt õõtsudes muusika järgi liikuma.
„Me seame ennast sisse,” ütles ta. „Küll sa näed.”
Noogutasin pead ta rinnal.
„Võib-olla peaksime nüüd hoopis välja minema ja jõulusukkade täitmiseks sisseoste tegema. See tõstaks mu kiisu tuju.”
Noogutasin jälle ja me läksimegi poeretkele. Hoone iga korruse trepimademel oli valamu ja ühiskemmerg, mida kasutades tuli seista kahel pedaalikujulisel tsemendist jalatoel. Lõhnad olid vänged.
„Milline barbaarsus,” nähvasin. „Peaks olema parem süsteem.”
„Etem ikka kui aknast välja pissida,” arvas tema.
Väljas tänaval pöörasime vasakule, et künkast alla laskuda, kuid peatusime korraks, et piiluda tantsusaali, kus kaks madrust õõtsusid, surudes end nilbelt vastu kaht tüdrukut, kes mõlemad olid lausa haiglaselt kõhnad ja ülitugevasti võõbatud. Ülal peade kohal heitsid plekklaternate read tähesäralisi varjusid, mis pani ruumi virvendama ja pea pööritama.
„Pisut nagu karnevali moodi on see kõik,” tähendasin.
„Kujutan ette, et mulje on parem, kui sul endal on aurud sees,” arvas Ernest ja me nõustusime mõlemad kiiresti, et kõik paistaks palju rõõmsam, kui oleksime ka ise parajalt sakkis.
Tuli veel õppida orienteeruma, nüüd aga valisime huupi Seine’i suunda jälgiva lookleva tänava, mis möödus Sorbonne’ist ja Odéoni teatrist, kuni leidsime Saints-Pères’i tänaval kohviku Pré aux Clercs, mis tundus nii külalislahke. Astusime sisse, võtsime laua, mille naabruses istusid Briti meditsiinitudengid, kes rääkisid üsna tõsiste nägudega alkoholi mõjust maksale. Ilmselt oli neil hiljuti olnud lähemaid kokkupuuteid laipadega.
„Te võite saada ka minu maksa, kui sellega lõpetanud olen,” naljatas nendega Ernest. „Aga mitte veel täna õhtul.”
Keeluseaduse rakendamine oli täies hoos, kui me Ameerikast lahkusime, kuid ega me joomisest päriselt ei loobunud − kes siis ikka loobub? −, ning nüüd oli suur kergendus avalikult osta ja nautida alkoholi. Tellisime pernood, mis oli roheline ja kuratliku väljanägemisega, kui lisasid vett ja suhkrut, ning püüdsime sellele keskenduda, olles pettunud õhtusöögis, milleks olime tellinud veinis hautatud kana, lisandiks leemes ujuvad hallikad porgandirattad.
„Ei tundu nagu õige olevat, et oled jõuluajal kodust nii kaugel. Peaksime hankima korraliku jõulupuu ja iileksioksi ja ahju kobeda kalkuni,” arutasin.
„Võib-olla,” lausus Ernest. „Aga meil on selle kõige asemel Pariis. Seda me ju ise tahtsime.”
„Jah,” kostsin. „Kuid ühel päeval läheme jälle koju tagasi, eks ole?”
„Muidugi läheme,” vastas tema, aga ta silmad olid millegipärast tumedaks tõmbunud
