sa õigupoolest tegeled, Hanuman?”; tal oli sellele alati üks ja sama vastus: „Mina või? Mina lähen tegelikult Ameerikasse.” Isegi kui ta ajas habet või kimus säbu. Isegi kui ta seisis lihtsalt sabas, õlu käes ja juustukamakas põues. Isegi kui ta lehitses pornoajakirja ja tema teki all pusserdas nepallaseroju. Isegi kui jäi peremehele sahvris vahele, käes varastatud viskipudel. Millega ta teie arvates ametis oli? Haa, ta sõitis Ameerikasse! Isegi kui tema pikad paindlikud sõrmed ronisid kellegi püksi, oli ta pelgalt teel Ameerikasse. Isegi kui ta tõmbas omale lumivalge sädeleva triibu jämedamaks kui teised kolm, oli ta ikkagi teel Ameerikasse, ta vajas turgutust. Ta mitte lihtsalt ei varastanud jalgratast, vaid pidi sellega Ameerikasse sõitma. Ta mitte lihtsalt ei roninud prügikonteinerisse, et leida sealt endale midagi hamba alla, ei, ta pani kokku reisimoona ja sõitis mitte teab kuhu, vaid Ameerikasse. Kas ta libistas oma käe pehmel rongiistmel magava vanamehe taskusse selleks, et varastada pilet Kopenhaagenisse? Ei, Kopen oli vahejaam, tegelikult suundus ta Ameerikasse. Ja kõik muu, mida ta tegi, kõik muu, mis temaga juhtus, oli niisama, muu seas, see oli elu, mis nähtud teel Ameerikasse tahavaatepeeglist.
Hanuman oli Ühendriikidesse minemas sellest ajast peale, kui hakkas „Star Treki” vaatama, sellest ajast peale, kui hakkas koomikseid lugema, sellest ajast peale, kui puges oma esimestesse teksadesse – tollest ajast peale sõitis ta kogu aeg Ameerikasse. Aga Lollandile kõigest vaid mõne päeva. Ei, see oli muidujutt… Seepärast ei läinud ma tujust ära, kui ta tuli ja teatas meile kõigile, et sõidab Lollandile; ma mõtlesin, et see ei tähenda midagi, et see on niisama, mingi veidrus, väike kõrvalepõige, mis ei muuda midagi, me oleme endistviisi teel Ameerikasse. Ning kui kaks päeva pärast seda, kui riisi- ja lambalihavarud olid otsa saanud, nepallane keeldus meid toitmast, proviandi järele läinud tamil ei andnud end näole ja hiinlane oli oma märja kaltsuga radiaatori lõplikult tuksi keeranud, jättis Hanuman jälle kõik sinnapaika ning jalga lasi, siis ma isegi rõõmustasin… Ma arvasin, et nüüd on ta küll päriselt läinud. Ma mõtlesin, et nüüd sõitis ta küll Ameerikasse. Igaveseks. Lõpuks ometi. Kui kaua võib jobiseda! Oli aeg tegutsema hakata. Ta oli nii palju kordi jalga lasknud ja iga kord justkui igaveseks. Karjatas „mul on sellest kõigest kõrini”; röögatas „finito!”; kahmas oma nahktagi, mapi; hüüdis „hasta la vista!”, „see ya guys in USA!”20 ning jooksis oma Camelite kontsade klobinal minema. Hetk hiljem kõlas koridoris ukse paugatus, õhuke majasein võpatas kergelt, mõnda aega kostsid õuest pahuralt toriseval kruusal jooksvad kebjad sammud ja kõik, rohkem ei jäänud temast midagi. Mitte midagi peale mõne siin-seal vedeleva särgi, tema pornoajakirjade riiulil, tema vana akulaadija. Mitte midagi, kui ehk vaid konid ja tuhk tuhatoosis. Mitte midagi, kui ehk vaid tema odekolonni lõhn, mille põldudelt tulev lehk kiiresti välja sõi; mitte midagi, ainult tema käega seinale joonistatud väike Batman. Kõik.
Ja ehkki ma arvasin, et ta ei tule tagasi, ei järgnenud ma talle kunagi. Mitte sellepärast, et mul polnud Ameerikast ammuilma sooja ega külma, õigemini mitte ainult sellepärast… Põhiliselt siiski sellepärast, et ma ei saanud kõndida. Mu armetute Poola kingadega ärapiinatud jalad keeldusid maha astumast; maapind oli mulle vastunäidustatud. Hanuman ise ütles mulle kord: „Kui sa kirjutad luuletusi, siis pole sul maale asja. Ela taevas! Mis Ameerika? Unusta ära!”
Tal oli õigus. Jah, tal oli tuline õigus… Maa peal elada ma ei saanud. Minus puudus midagi, millega maapind inimest enda ligi tõmbab, see miski, millega inimene võiks temast kinni haarata… Ma ei suutnud lihtsalt füüsiliselt mööda maad käia! Ma ei saanud isegi sokke jalga tõmmata, mis siis veel jalatsitest rääkida. Aga Ameerikast unistada olnuks suisa naeruväärne. Seal on nii otsatud teed, aga bensiin on ju kallis… Ja läheb iga päevaga kallimaks – selleks ajaks, kui me Ühendriikidesse jõuame, kerkivad hinnad sellisteks, et… Ah, mis seal rääkida! Ma ei õppinudki ju autot juhtima… Peaksin omal jalal kööberdama… Oo, mu vaesed jalad! Kui paistes nad olid, kuidas nad valutasid… Ei, kes kuidas, aga mina küll Ameerikasse ei kippunud, minul ei olnud seal midagi teha, sihukeste jalgadega, nalja teete! Jumal küll, mulle tundus, et ma võinuksin kuulda nende oigamist! Seega ei teinud ma midagi, lihtsalt lebasin ega julgenud isegi mõelda, et peaks kuhugi minema hakkama.
Enne kui me sellesse laagrisse maandusime, olin ma maha kõmpinud vist kakssada kilomeetrit ja prügimäelt leitud käimad olid mu jalad päris ära lõhkunud, viies lõpule selle, mida kunagi oli alustanud jalgpall. Mistõttu, kui nepallane ja tamil lubasid meil enda juures peatuda, kobisin ma kohe narivoodi ülemisele lavatsile ja viskasin seal siruli, et olla kõrgemal, maapinnast kaugemal. Ning katsusin jalavarjudest üldse mitte mõelda. Iga kord, kui Hanuman putku pani, arvasin ma, et ei näe teda enam kunagi. „Hüvasti, Hanuman,” mõtlesin ma endamisi ja asusin oma piipu toppima.
Kuid Hanuman tuli tagasi, mõne päeva möödudes tuli ta ikkagi tagasi. Ja kannatas veel rohkem. Ta ütles, et tuli tagasi ainult sellepärast, et temas hingitses mingi loll lootus: äkki on hais haihtunud ja kõik on samasugune nagu varemalt. Ent niipea kui Løgstøri kommuun jäi seljataha, algasid põllud ja need ajasid haisu – nagu varemalt.
Hais kerkis põldudelt üles ja linnakest tihke müürina ümbritsedes mürgitas seda nagu keemiarelv või gaas. Nagu toda küla, mille Saddam, nagu kurdid väidavad, olevat hävitanud (see küla figureeris iga kurdi toimikus, iga kurd meie kämpas meenutas aeg-ajalt looritatud häälega mõnda oma sugulast, kes olla seal surma saanud, kuid tolle küla nimi mulle meelde ei jäänudki). Igast küljest põldudega sisse piiratud, oli sellesse lõksu püütud Hanuman suremas nagu gaasimaskita sõdur.
„Mine siin linnas ükskõik kuhu, igal pool haiseb,” kirus ta. „Neetud talunikud! Igal pool on majakesed ja nende ümber aiakesed ilusate lillekestega. Mimoosid ja lupiinid ja rododendron, mida kõike pole! Silmad näevad üht, aga hais on sihuke, et oho-hoo! Selles riigis on kõik niimoodi. Näed üht, aga saad hoopis vastupidist. Nad ütlevad isegi arve niiviisi, tagurpidi. Enne ühelised ja siis kümned. Viis ja kakskümmend. Kolm ja kaheksakümmend. Sada kuus ja kolmkümmend. Aga seitsetkümmet ei ole üheksakümnest üldse võimalik eristada. Kodeeritud riik. Siia oleks vaja Gulliveri! Gulliveri!”
„Ah, mis siin ikka ilkuda,” haigutasin mina. „See pole veel midagi… Saksamaal öeldakse arve samamoodi, aga Prantsusmaal on üldse… Tahad öelda üheksakümmend kolm, siis keerad enne keele sõlme, kuni saad öeldud „neli-korda-kakskümmend-ja-kolmteist”, kuidas sulle see meeldib?”
„Tühiasi,” mõmises ta vastu. „Prantsusmaal… Prantsusmaal vähemalt ei lubata midagi. Seal isegi ei vaadata su keissi läbi. Seal ei imeta sinust tilkhaaval verd välja. Seal lükatakse kohe lennukisse või laeva ja saadetakse tagasi. Ja see on aus, vähemalt aus. Mõned kohalikud araablased ja neegrid ei julge lennujaama niisama sisse astudagi: äkki peetakse illegaaliks, aetakse kellegagi segi ja saadetakse kuskile. Aga siin… Räägitakse ja lubatakse üht, aga välja tuleb hoopis muu. Alustades nende kuradi keelest. Ära usu oma silmi! Ja kõrvad tuleks üldse vaha täis valada! Kirjutavad üht, aga kui hakkad lugema, ei saa mõhkugi aru. Ja kui sulle öeldakse, siis ei teagi, kuidas kirjutada. Tahad osta pileti Frederikshavnisse, kuid satud lõpuks Fredericiasse. Frederikshavnist veel kaugemale, kui enne olid. Siin on linn, mis kirjutatakse „Mariager”, aga hääldatakse „Maia”, raisk! Kirjutavad „nogen”, aga ütlevad „nuen”. Ja selliseid sõnu, mis kõlavad nagu „noin”, on neil vähemalt kümme. Eks püüa aru saada, millal see mida tähendab. Ja nüüd veel see hais… Frederikshavn lämmatas mind nagu jaksas, tahtis päris ära tappa, kuid ma jäin ellu. Kopenhaagen jälitas, piinas, ässitas võmme kallale, kuid ma sain tulema. Aga see lutikaküla… Hea, kui siin on tuhat hingelist. Kui palju kaunite nimedega tänavaid: Kløvervej, Anemonevej, Margueritevej, Industrivej, Fabriksvej, Brandstationvej, koguni Benzinstationvej… Aga igavus tahab ära tappa ja pealekauba on igal pool sihuke hais, et tõmba või oksa!”
See rõhus ka mind, kuid mitte nii tugevasti, ent temale oli kõik see hirmsaks piinaks. Ta nägi hallukaid, oli mõistust kaotamas. Päriselt. Ta ei suutnud süüa, sest teda ajas öökima. Ta langes sügavasse melanhooliasse, vahtis
