unes rääkis. Tema sai aru, sellepärast itsitaski. Ja veel itsitas nepallane seetõttu, et tema talus seda lehka külma rahuga. Ta elas džunglis, päris mädasoos, malaariasääskede hammustused teda ei morjendanud, mis siis veel mingitest väetistest rääkida. Roisulehk oli tema jaoks kodune keskkond. Sellepärast ta mõnuleski, jälgides indialase kannatusi.
Kui Hanuman juhtus ärkama ja märkas nepallase näol naeratust, tõusis ta üles ja asus otsekohe teist peksma, vandudes seejuures niimoodi, nagu ei vandunud isegi mu kadunud paps. Ajapikku lakkas ta nepallase näol isegi naeratusevinet otsimast. Talle polnud ettekäänet enam tarvis. Ta lihtsalt kohtas tema pilku ning, uratades „mis vahid?”, kukkus teda sandaaliga taguma, säästes oma õrnu käsi. Nepallane harjus sellega kuidagi imekähku ära ning asus ise varmalt sellele pidevalt alandatava, allalastu positsioonile, nagu oleks ta seda koguni tahtnud. Hanumani jaoks aga muutus nepallase klohmimine omamoodi kohustuseks, rituaaliks, ilma milleta ei möödunud ühtegi päeva. Andnud väikesele nadikaelale kere peale, hakkas Hannie häälekalt suitsetama, et lehka matta. Suitsetas ja kõndis toas edasi-tagasi; suitsetas, kõndis ja vandus; mõnikord, kui ei vandunud, siis kaebas peavalu, needis talunikke, maisi… Kuid akent ei pannud kunagi kinni. Akent hoidis ta ikkagi lahti. Alati. Hoolimata kõigest.
Hais tuli, kui ma lamasin ja lakke põrnitsesin. Ei. Ma lamasin, silmad kinni, ja magama jäävas, rohust juba päris häguses ajus ujusid postkaardilikud mälestused läbisegi selle laagri pentsiku reaalsusega. Ja järsku ma taipasin: midagi oli teisiti, midagi oli valesti. Midagi oli muutunud. Nendele harjumuspärastele tunnetele, mille vastikusega ma olin juba kohanenud, oli lisandunud veel miski. Minu valulike reisidega minevikku alati kaasnevasse kibestumusse oli puistatud veel üht vürtsi, mida varem polnud. Minu minevikku, kuhu ma pöördusin tagasi kord viirastuse, kord deemoni, kord täiesti kõrvalise isikuna (Herbalife’i müügiagendina või Jehoova tunnistajana koos pataka ajakirjadega), oli hiilinud veel üks madu. See oli hais.
Ma mõtlesin kohe: keegi on kuskil ära kärvanud, Potapovite juures, kass või rott. Kuid see oli põld, õigemini väetis.
See oli nii jälk. Hanuman tundis samuti, ärkas, ütles „öäkk!” ja lisas: „Kas meie nepallane sittus end täis? Hei, lurjus, tõuse üles!”
Hakkas teda jalahoopidega üles peksma; läks veenvuse mõttes hindi keelele üle; kõik see lõppes nepallase jaoks mõistagi keretäiega (ja Hannie tegi jälle oma sõrmele haiget).
Lehk oli tapvalt tugev. Kääritatud asülantide sita tünnides, segatud kompostikõduga, maheväetisega, oli see erakordselt vänge. Põllule visatuna roomas ta igas suunas kahekümne kilomeetri kaugusele. Seejärel, ühinedes teistelt põldudelt tulevate sarnaste lehkadega, asus ta pealetungile. See rõngas tõmbus koomale, koomale ning juba valitses see hais kõikjal ja ümbruskonnas polnud enam ühtegi kohta, kuhu oleks saanud ta eest varjuda. Ühel õnnetul päeval muutus kogu Farsetrup (see armetu Taani linnake, ehitatud Jyllandi kõnnumaa südamesse) hoobilt haisutsooniks.
Me Hanniega haarasime peast kinni; pidasime nõu, kuhu edasi liikuda, sest võimatu oli seda kauem kannatada. Kuid liikuda polnud esialgu kuhugi. Lollandi jaoks polnud raha, isegi mitte piletiostuks, rääkimata öömajast ja meelelahutusest.
„Vähemaga kui kaks tonni kohalikku valuutat ei ole meil seal tuhkagi teha,” arutles Hannie-Mannie. „Sellega võib seal alles hakata keha liigutama. See on päevselge! Aga mis meil on? Ainult mingid kolm sotti. Poisikesed, me oleme lihtsalt poisikesed… Kuule, äkki kägistame Nepali kassiroju ära? Tõmbame tema persest säästud välja ja teeme vehkat?”
„Püüavad kinni,” laitsin ma plaani maha.
„Jah, muidugi püüavad,” nõustus ta kohe. „Nad on siin kärmed püüdma. Kuid siit tuleb ikkagi varvast visata, sest see on juba talumatu. Näed, milliste mõteteni see hais mind viib? Näed? See kõik võib halvasti lõppeda…”
Olles mõlemad ebausklikud, nägime me selle haisu ilmumises kohe teatud halba ennet ja otsustasime, et see võib tähendada vaid üht: on aeg liikuma hakata.
Iga päev leidis Hanuman üha uusi ja uusi argumente. Ta karjus:
„Siin on kõik sitamaja haisust läbi imbunud! Kuhu ka ei lähe, igal pool haiseb sita järele… Lähed baari – seal on sitt! Diskoteeki – sitt! Raamatukokku – ikka sitt. Ei jää üle muud, kui tropid ninna toppida! Või nina hoopis maha lõigata!”
Ta suitsetas järjest tihemini, kõndis toas ringiratast ja rääkis iseendaga:
„Kui poleks seda haisu, ei oleks ju väga vigagi,” alustas ta kaugelt, sõrmi raksutades. „Põhimõtteliselt võiks ju ka siia, sellesse kämpasse jääda. Kuni nepallast välja ei saadeta, kuni selle pedeka keissi menetletakse, võiks ju tema juures elada. Tema keissi menetletakse veel pikka aega. Nad peavad järgima kõiki formaalsusi, kõik peab käima reeglite järgi. Tema mängib reeglite järgi põgenikku, nemad lükkavad tema taotluse reeglite järgi tagasi, nad ei saa ju teda lennukisse panna ja Nepali kohal langevarjuga alla visata. Prantslased võisid malailastega niiviisi teha. Kuid ega malailased pole ka papist poisid. Sellal, kui lendasid, peksid lennukisalongi sodiks, suurivaevu suudeti maanduda, aga õhku tõusta pärast enam ei õnnestunudki, sest malailased võtsid lennuki juppideks ja hoiatasid, et edaspidi tehakse niiviisi iga, iga, iga Prantsuse lennukiga, kui selle pardal on deporteeritud malailased. Samamoodi taanlased. Neil tuleb ju välja mõelda, kuidas kõike seda ilusti serveerida, kuidas saata Nepali pederast kodumaale ilma tema õigusi ja seadust rikkumata. Ja nii, et oleks tagatud, et teda seal otse lennujaamas tõesti maha ei lööda, nagu juhtus neljakümne viie Iraagi põgenikuga, mihuke skandaal. Sellest ajast peale antakse asüüli kõigile iraaklastele. Marineerivad kaua, kuid lõpuks annavad. Ja kui Iraagi põgenik tõestab ära, et ta on kurd, siis rullitakse lausa vaip lahti. Aga nepallast ei hakata maha laskma. Nepalis lastakse türmis kõngeda. Kõik on läbi mõeldud. Mitte keegi ei saa kunagi midagi teada. Veel üks Nepali kassiroju kärvas ära, veel üks Nepali kärnkonn uppus omaenda pasa sisse. See ei huvita kedagi. Maailm ei lenda sellest uppi, ja tore on. Suur heategevusorganisatsioon säilitas oma näo, Nepal võttis vastu kadunud poja, aga mis temast seal edasi sai, see ei lähe kellelegi korda. Kuid – tuleb välja saata tasakesi ja pealegi ilma eriliste kuludeta, ja see on peamine. Heh, skandaale pole kellelegi tarvis. Kes tahab skandaale? Kõik tahavad puhtaks jääda. Ta ise suri. Ei mingeid nupukesi kohalikes lehtedes, ei mingit kära Nepali kreveti ümber. Neile pole vaja arutelusid rongivagunites, neile pole vaja Nepali pederasti kaitseks loosungitega marssivaid homosid. Ei, nepallane tuleb ükskõik mismoodi välja saata, kuid tasakesi. Veel ühte Nepali märga perset ei ole neile DK-s tarvis. Siin on niigi perseid küllaga. Tuleb välja saata, kuid säilitada halastava heategevusorganisatsiooni näilisus; tema otsustab, kellele võib anda õiguse jääda, kellele aga mitte kooskõlas ühele paberilipakale kirja pandud nõuetega. Need nõuded on nii keeruliselt sõnastatud, et mõnedel tuleb tassida aastaid tonnide viisi pabereid tõestamaks, et nad vastavad ühele neist punktidest. Aga aastatega võib olukord muutuda ja nõudeid võidakse samuti muuta. Ja kes üldse viitsib sinu juhtumiga aastaid tegelda? Pealegi otsustavad kõike tegelikult võmmid, mitte humanitaarorganisatsioon, selles politseiriigis valitsevad nuhid ja nemad otsustavad, kas Nepalino jääb Taani või sõidab nach Hause. Õigemini otsustasid nad kõik kohe ära, nad on ammuilma otsustanud, et Nepalino sõidab koju. Nad andsid asja lihtsalt humanitaarorganisatsioonidele, kelle kohustus on vaesele vennikesele kenasti ära öelda, äraütlust põhjendada, selgitada talle dokumentaalselt, mispärast ta koju sõidab. Ehkki tegelikult teab ta seda ise ka, talle pole vaja midagi seletada, ta saab kõigest ise suurepäraselt aru, selgitusi on talle tarvis vaid ühelainsal põhjusel – aja võitmiseks: mida kauem talle selgitatakse, mispärast tal tuleb koju sõita, seda parem, talle kirjutatakse üks äraütlus, ta vastab viiekümne kirjaga viieteistkümnele organisatsioonile. Ta on päris hästi informeeritud, tema onu on talle andnud kõik kaebuste ja palvekirjade toorikud, tal on terve patakas pabereid, mida ta istub ja ümber trükib. Tubli. Mida muud tal teha olekski? Lööb
