et neid on kaks. Kahekesi koos nad inimeste sekka ei ilmunud. Baarideskohvikutes ei käinud. Sõid sama toitu ja samas koguses, et jumal hoidku, üks neist paksuks ei läheks või vastupidi. Nad muutsid oma elu mingisuguseks etenduseks või spioonimänguks. Hoolitsesid oma välimuse eest nagu modellid. Püüdsid olla sarnased kõiges, nagu köielkõndija hoiab tasakaalu, kuid antud juhul võis kujutleda, et köiel ei kõndinud mitte tavaline akrobaat, vaid peaaegu et Siiami kaksik.
Ma vaevasin pead küsimusega: kui palju saab meie tamil oma heategija käest; vaevalt leidlik litapoeg talle palju andis. Vaevalt isegi poolt poolest.
Ent tollel oli üsna ükspuha. Hea, et midagigi anti, ta oli valmis vineerilehega giljotiinitera juures rahmeldama ka tühise almuse eest. Iga päev tassis ta ja lõikas giljotiiniga vineertahvleid, riskides sandiks jääda. Hull mees.
Loomulikult ei oleks tamilil lastudki midagi muud teha. Mina poleks ka täispalga eest olnud nõus tolle masina ligi minema. Mul oli kord juhus sellises mööblivabriku tsehhis käia ja ma olin juba küllalt kuulnud lugusid sellest, kuidas saekettad maha tulevad ja vihinal töömeeste vahel lendavad. Ma poleks ka topeltpalga eest sellisesse tsehhi läinud.
Aga see tamil käis tööl ja oli õnnelik. Mis sa nüüd, selline võimalus! Pealegi oma pocket-money ta ei kulutanud, ta kogus. Nagu peaaegu kõik pagulased. Muidugi, kes teab, mis elus tulla võib. Saatus on tujukas mutt… Oh, need elult peksa saanud inimesed, paksust ja vedelast läbi käinud. Jah, nad olid näguripäevi näinud. Olid nuusutanud püssirohtu ja värsket, tükkideks kistud inimkeha lõhna. Olid maitsnud sitapirukat. Ja kes teab, mida elu veel tuua võib?
Nad ootasid alati negatiivset vastust, unistades hingepõhjas positiivsest; nad valmistasid end ette äraütlusega silmitsi seismiseks, nad olid – tümaks tümitatud – valmis seda saama ja vedama oma kergesti vedu võtvaid tagumente kuhugi järgmisse kohta õnne otsima. Kõik nad unistasid Ameerikast, maast, mis pidi nende meelest koondama kõikide maade põgenikke. Nad nägid oma vaimusilmas, kuidas vetevoogudest kerkib neile vastu Vabadussammas; kuidas nad lähenevad sellele valge laevaga; kuidas neid kaldal tervitatakse muusikaga; kuidas neile kandikul tuuakse Ameerika pass. Nad nägid oma unistustes end majja kolimas, kamina ees piipu popsutamas ja veini rüüpamas, pleed põlvedel ja kass pleedil; nägid, kuidas nende lapsed mängivad muruplatsil, kiik kriiksub, poni jookseb ringiratast, päike paistab läbi viirpuuokste ja kanarbik õitseb ja poni jookseb ringiratast, poni jookseb… „Kuid enne,” rääkis vana noorele, „õpi piskut hoidma, olgu see pealegi pisku, kuid sinu oma, õpi ka piskut kalliks pidama!” Ja noor õppis, meie tamil polnud erand, samuti ei olnud erand meie nepallane.
Nepalinol oli onu, kes elas kusagil Kopenhaagenis. Nepalino sõnutsi töötas onu mingis India restoranis. Nepalino rääkis sellest mulle arusaamatu uhkusega; sellepärast arusaamatu, et mul endal oli ka onu ja ka Kopenhaagenis, ja mitte sellepärast, et minu onu küüris vetsupotte… Isegi kui tema maalid oleksid rippunud kõige soodsamatel kohtadel kõikides moodsa kunsti galeriides!.. Vaevalt ma oleksin uhkust tundnud… Asi polnud selles… Võib-olla asjaolu, et tema onu töötas India restoranis, lõi Nepalino rinna uhkusest kummi, ma ei tea, võib-olla peetakse neil seal Nepalis India restorani nepallase jaoks maapealseks paradiisiks, arengu krooniks, ma ei tea… Veel oli mul Stockholmis tädi, kuid ka see ei andnud mulle iial alust uhkust tunda; tädi hooldas seniilseid vanureid, kuid see ei omanud tähtsust, ma lihtsalt ei rääkinud temast kunagi kellelegi! Ma häbenesin seda, et mul on onuke Kopenhaagenis ja tädike Stockholmis, aga mina, mina – sindrinahk! – istun kõrvuni pasas, selles läbinisti haisvas Jyllandi kämpas! Mida ma siin teen? Miks ma ei vedele Stockholmis pehmel sulgkotil või Kopenhaagenis teleka ees? Selleks on põhjused, põhjused… Ma ei ole kunagi osanud sugulastega läbi saada… Minu poolest võiks suguselts üldse olemata olla! Sugulastest on ainult tüli, peavalu, imelikud telefonikõned ja veel imelikumad kirjad… Kõik hädad tulenesid ennekõike neetud sugulastest! Armsad sugulased on viimased, kes sulle head soovivad. Nende südamesoov on näha sind muredesse uppumas, et sind viimasel hetkel nagu kutsikat nattipidi välja tõmmata üheainsa eesmärgiga: teha sind igaveseks tänuvõlglaseks, et sulle elu lõpuni moraali lugeda! Meie, sugulased ja mina, eksisteerime üksteisest pöördvõrdelises sõltuvuses: mida paremini neil läheb, seda halvem minule; ja mida halvemini minul läheb, seda parem neile! Ja veel – neil on omadus surra, pärandamata sulle muud kui välja ütlemata jäänud etteheidete maik… Käigu kuradile!
Niisiis, Nepali poisist ja sellest, mis all toimus. Nepalino oli lilla, ehtne pederast, päris tõeline gei, mis moodustaski tema keissi tuuma. See tähendab, varjupaigataotluse. Tema juhtum oli pentsik, isegi naljakas, minu väheleidlikule ajule täiesti mõistetamatu. Mulle ei mahtunud pähe, mismoodi saab asjaolu, et inimene on sodomiit, olla kaalukas alus varjupaiga saamiseks… kus iganes. Kas või Komorras! Kuid tema palus varjupaika. Mulle jäi arusaamatuks, kuidas sai nii naeruväärne põhjus käivitada nii tõsise tagajärje. Ise väitis ta, et teda kiusati Nepalis taga tema poliitiliste ja usuliste veendumuste pärast.
„Hehahoo!” naeris Hanuman. „Märg kärnane Nepali perse. Ta väidab, et saab rahu leidmist loota ainult Euroopa riikides, kus on demokraatia ja nii edasi. Seda enam Taanis, kus on koguni homoabielud seadustatud. See on ju nonsenss!”
Ja kuigi tema legend oli tõene vaid osaliselt, oli see võrreldes enamiku toimikutega vähemalt tõepärane. Jah, aga miks mitte? Kes nende mägilaste metsikuid hõimutavasid teab? Äkki on džunglis veel avastamata suguharusid, kes seniajani üksteist söövad? Miks peaks välistama võimaluse, et rangelt heteroseksuaalse sättumusega hõimudes tavatsetakse seksuaalse hälbimusega isikuid hävitada? Miks mitte? Küllap on Himaalajas igasugust inimrämpsu. Seal süüakse ju koeri!
Miks mitte öelda näiteks, et geisid kiusatakse taga poliitiliste veendumuste tõttu, kui hõimu poliitikaks on näiteks hoolitsemine soo jätkamise eest, millest tulenevad ainult paljunemisele suunatud suhted, vahekord ainult mehe ja naise vahel, rangelt vagiinasse ja mitte mingil juhul mööda, lõpetada vagiina sisse, ainult vagiinasse ja mitte tõmmata välja! Sellisel juhul läheb samasooliste igasugune alternatiivne läbikäimine hõimupoliitikaga vastuollu, kuna kannab endas propagandat, mis lammutab paljunemise nimel ühtimise ideed ennast, on ju? Seega ohustab omasooarmastus hõimu eksistentsi. Kas see on poliitiline probleem? On. Ja religioosne samuti. Sest religioon on ju alati mõeldud toetama poliitikat. Oh sa poiss, mida kõike võib siin kokku jahvatada! Mingid kivist jumalad, kes kannustavad paljunema, paljunema, paljunema, mingid ühtimisriitust edasi andvad ürgsed kaljujoonised, mingid palved Krišnale-mitmenaisepidajale ja muu seesugune… Siin oleks igaüks, kes kord peeru vahele andnud, juba muu-usuline! Isegi, kui ta pani eidele! Nii et Nepalino keiss polnudki nii väga kisendav absurd. Ei olnud tema voodis mingeid tulnukaid kosmosest, mingeid sabas rippuvaid eriagente, mingeid kiipe pärasooles. Kõik oli tõepärane. Polnud tarvis isegi midagi välja mõelda. Ta ju ei valetanud, et on gei. Olgu ta keiss pealegi vale, kuid see oli vähemalt osaliselt ka tõde. Ta ei valetanud, et on pedekas. Ta oli tõesti pederast. Selles ei saanud olla mingit kahtlust, eriti kui ma nägin, mis toimus all, sellal kui ühe seina taga käis moslemitel altpesu ja teise seina taga toppis Mihhail Potapov tütrele putru suhu. Nepalino võis ju mulle vastik olla, kuid ta vähemalt ei tüüdanud kunagi. Nagu teised oma lugudega. Ta ei rääkinud kunagi midagi. Kui ehk ainult õige pisut oma onust või Saksamaast, kus ta oli elanud mingi vana pederasti juures, kellele ta oli teinud süüa, massaaži, jalapesu ja kõike muud. Kuid ta ei laskunud kunagi oma keissi üksikasjadesse, ei hädaldanud ega kaevelnud kunagi.
Ei, ta muidugi kaebles, tüütas ja mangus, kuid teistmoodi. Ta hööritas tasakesi igal pool oma uudishimulikku tagumikku ja vaatas maailma kitsukeste paokil laugude vahelt. Olles Saksamaal läbi käinud euroopaliku elu ülikooli, põlgas ta silmanähtavalt teisi labaseid, tsiviliseerimata, tahumatuid barbareid, kes lõputult samu lugusid ketrasid ja lõputult vesistasid. Mõnikord need idioodid minestasid, tõmmeldes kogu kehast nagu filmis. Ta naeris nende üle. Nad tegid seda ainult tähelepanu püüdmiseks, ainult veenmaks kõiki selles, et nad väärivad positiivset vastust – ja kohe – rohkem kui keegi teine. Nad kõik püüdsid sattuda haiglasse, et saada
