depressioon, mille lõhnaks oli maisipõllu lehk. Ja siis kord haarangu ajal olime sunnitud aknast välja hüppama ja värskelt väetatud maisipõllule roomama. Me viskusime sinna pikali, tardusime paigale, julgedes vaid sosistada, otsekui varjudes pommide eest; ja lamasime seal seni, kuni mendid ära sõitsid. Aga väetis ei olnud ainult keemiline, vaid ka looduslik (ökomahetoode); seesama sitt, mida koguti kämpa juures spetsiaalsetesse tünnidesse, see oli asülantide, nendesamade moslemite sitt.
Ning vaat seal põllul ma lebasin, nägupidi sitas, ja mõtlesin, et kui paljudel päevadel ma olin hommikuti kuulnud, kuidas moslemipaganad oma sitta maha pesevad, kuid ma polnud arvanud, et tuleb nägupidi selle sita sisse heita, ja heita üksnes sellepärast, et tahtsin pikendada oma efemeerset eksistentsi selles riigis. Aga kas see oli seda väärt? Kas mu mõttetu illegaalne elutsemine selles laagris oli seda väärt, et selle nimel viskuda näoli moslemite sita sisse? Või ükskõik kelle sita sisse! Kelle oma see iganes ka polnud! Mis vahet, kelle sitt see on, kui sa näoli selle sees lamad!
Just tollest päevast peale hakkasin ma esitama enesele selliseid küsimusi nagu „Miks ma nii imelikku elu elan?”, „Mida ma ootan?”, „Mis kala ma selles kämpas püüan?”.
Eriti rusuvad mõtted vajusid mulle peale just nimelt hommikuti, kui neetud Nepalino roomas voodist, pükstest, T-särkidest välja, keris end lahti otsekui muumia; kui araablane kõndis mööda koridori, pudelikesega, ümisedes mingit oma kurba laulujoru; kui paukus Mihhail Potapovi sõim ja kostis väikese Liza summutatud nutt või ulg.
2
Selleks ajaks, kui me Jyllandile jõudsime, olime nõela otsast juba maha roninud ja isegi hakanud oma tervise pärast muret tundma (Hanuman hakkas jutlustama kolme toidukorda päevas ja loobus burksidest). Algul soodustas seda keskkond. Me jäime natukeseks ajaks pidama jugoslaavlase juurde, kes töötas prügimäel vastuvõtjana. Meid tegi temaga tuttavaks Svenaage. Aga Svenaage’d teadsime me juba varasemast ajast, ta töötas Farsetrupi põgenikelaagris ja me saime temaga tuttavaks samasuguste hulguste kaudu, nagu isegi olime. Ta tegeles laagris laste, spordi, vaba aja sisustamisega, kurat teab millega. See tähendab, imiteeris hõivatud olemist; tänu energilisusele tuli see tal päris hästi välja. Ta tekitas nii hoogsa tegevuse mulje, et keegi ei saanud töö toimumist kahtluse alla seada. Ta jõi palju, nii palju, et ükskõik kui palju poleks Rist talle maksnud, ei oleks talle ikkagi piisanud, mistõttu nad serblasega panid käima oma vaikse, illegaalse äri.
Nad müüsid kõiksugu tehnikat, peaasjalikult arvuteid. Ja Hanuman, kes suutis neid kahe lausega veenda, et ta mitte lihtsalt ei jaga arvutiasjandust, vaid teab arvutitest suisa kõike, asus prügimäele viidud kompuutreid parandama. Selleks vedasime me neid salaja prügimäelt ära, olles eelnevalt kontrollinud, kuivõrd kasutuskõlblikud nad veel on, ning seejärel tegi Hanuman nagu ehtne spetsialist sitast saia, pani mälu juurde, installis Windows 98, toppis sinna mänge ja muud seesugust, täitis kõige sellega, millega teda varustasid Svenaage ja Laszlo…
Me elasime jugoslaavlase majakeses, väikeses toas. Jugokas, kes oli samapalju serblane kui ungarlane, oli üksildane, juba täitsa hall, krimpsus, ahne, üleni kulunud, nägu kaetud vana joodiku kapillaaridevõrgustikuga, nina lausa lilla, silmades õline läige. Tõsi küll, ta tegi hästi süüa. „Naist pole, õppisin ära,” selgitas ta lühidalt. Ta oli napisõnaline, morn, isegi karm ja veidrustega. Võis niisama heast peast nutma puhkeda, nimetada mind või Hanumani imeliku nimega, võis iseendaga rääkida, meid märkamata, ja siis hakkas natuke õudne nagu spiritistlikul seansil. Mõnikord langes ta tardumusse, omamoodi vaimsesse halvatusse. Ta võis tundide kaupa istuda, täiesti tegevusetult, mitte lihtsalt mitte midagi tegemata, vaid seejuures ka midagi adumata. Sellistel juhtudel pidin mina vaaritama. Ma keetsin talle vene borši ja praadisin kartuleid steigiga. Söönud kõhu täis, võis ta toibuda, isegi midagi oma keeles öelda, kuid oli ikkagi veel tükk aega täiesti jõuetu.
Svenaage rääkis, et see on normaalne, mees olevat lihtsalt sõja ajal tugevasti põrutada saanud ja nii peabki olema. Tema, Svenaage’ jaoks oli see tõesti muutunud igapäevaseks asjaks. Sellepärast, et tal polnudki vaja, et keegi teda kuulaks, millestki temaga räägiks, talle piisas ka iseendast, temalgi olid omad veidrused. Ta võis iseendast heldida, mingite oma naljade üle omaette pihku itsitada ja me harjusime varsti kõige sellega ära. Svenaage oli vastupidiselt serblasele lihtsalt harakas, kädistas vahetpidamata ja patras igasugu jama. Peamine oli see, et Svenaage hoolitses pidevalt meie eest; ta ostis meile jooki ja suitsu, kui serblane välja lülitus; või kui ta oli oma prügimäel valves, helistas Hannie Svenaage’le ja too tõi kõike, mida Hannie tellis, aga tellis ta südamest! Kuid tal oli selleks õigus, kõik see tasus end ära, tuli sajakordselt tagasi. Hanuman töötas ööd ja päevad läbi. Ka sellepärast, et hoolimata apaatsusest ei saanud jugokas jagu oma ahnusest, mis teda toibudes valdas. Ta sundis Hanumani tööle. Niipea, kui ta toibus, tassis ta kahekordse energiaga arvuteid muudkui juurde. Isegi neid, mis ei töötanud. Siis ütles ta Hanumanile: „Siit saaks varuosi, on ju?”
Jajah, ohkas Hanuman ja saatis jugoka poodi Johnnie Walkeri järele, väites, et on harjunud Iiri kohviga ega suuda ilma selleta tööd teha…
Ja too kõmpiski poodi, podisedes käigu peal miskit enda ette. Ta jootis Hanumanile viskiga kohvi, segas ise kokku, vaata et kallas suhu ja kallas nii, nagu teine valab autosse bensiini. Kallas vihaselt, nohinaga, ja vaatas, vaatas, kuidas kuvaril käis üleslaadimine, kuidas numbrid jooksid. Ta vaatas seda mingisuguse lapseliku vaimustusega. Justkui olnuks ekraanil toimuv Hanumanile viski kõrri kallamise efekt. Veel vaatas ta nii, justkui tunneks, et sellest laadimise kasvust sõltub tema pangaarve kasv.
Nõnda siis jäime serblase juurde ankrusse. Säärane elu muutus peagi Hanumanile koormaks… Iga päev sonkis ta arvutikorpustes, õngitses sealt midagi, kontrollis, proovis tööle saada, mitu arvutit võisid korraga olla ametis üleslaadimisega, aga tema tuias nagu kuutõbine punetavate silmadega mööda tuba ringi, otsides ei tea mida. Igal pool vedeles jublakaid, paljajalu ei saanud kõndida (ma astusin kaks korda omal jala katki), seinte ääres seisid virnades arvutikastid.
Tuba oli väike. Nagu hauakamber. Ja meie selle sees kui kaks muumiat. Hanuman tõstis korpuseid ja muud kola juba koridori, õigemini palus minul tõsta. Ütles, et pole õhku hingata, ja tal oli õigus – tolm heljus õhus kihtidena. Koridor oli täis kuhjatud kaste ja karpe. Öösiti WC-sse minnes komistasime me nende otsa. Lambipirnid olid igal pool läbi põlenud. Varsti hakkasid karbid vähehaaval kööki siginema. Maja täitus järjest uute arvutitega, samal ajal osteti neid üha vähem. Ja mida vähem osteti, seda rohkem tõi serblane kola, mis oli hoopiski rämps, lihtsalt vanaraud!
Kuid mul oli ükspuha: ma ei teinud üldse midagi, lihtsalt vedelesin päevade viisi voodis, vahtisin telekat ja jõin midagi. Mul oli ükskõik, mis toimub, ükskõik! Toimugu mis iganes, peaasi, et keegi ei nõuaks mult vaid üht asja: dokumendi ettenäitamist!
Serblane ei julgenud arvutikorpusi välja viia. Igatahes päevavalges ta neid välja ei viinud. Ainult öösel, salaja, tassisid Svenaage’ kaubikusse, et visata prügimäevalve ajal minema. Aga hiljem, nagu meile Hanniega hakkas tunduma, tõi neidsamu jälle tagasi. Mida napakast ikka tahta!
Need korpused kuhjusid tema arguse tõttu, tema konspiratsiooni tõttu, sest jumal hoidku, kui naabrid peaksid sellest haisu ninna saama. Ta oli uskumatult arg, kartis aina, et tal võetakse selle äri pärast kõri pihku. Sosistas mingist komisjonist, kartis puhastust, oma keissi ülekontrollimist. Ta ju ka müüs arvuteid ajalehekuulutustes Svenaage’ kaudu, ei julgenud oma telefoninumbrit panna.
„Paljugi mis,” rääkis ta, „ma töötan prügimäel ja nüüd äkki arvuti…”
Seepärast tegeles Svenaage ise arvutimüügiga ja napsi ostmisega sadamas laevadelt, kus serblane ei julgenud samuti nägu näidata.
„Paljugi, kes seal laevas olla võib,” rääkis ta. „Äkki mõni
