nad oma läbielamusi, jutustasid ümber oma hirmsaid unenägusid, nakatasid üksteist ärevustundega (just nagu hakkaks kergem, kui nakatad kedagi teist ärevusse). Nad keerutasid juttu ja jutud keerutasid neid ning otsekui mehaanilised mänguasjad, pöörased, üles keeratud, sööstsid nad paigalt ja tatsasid edasi, otsides kedagi järgmist, kes neid rahustaks. Neile ajasid ligi teised, sama sõgedad, haiglased, turris. Selliseid tekkis aina juurde… Ning see hirmu ja rahutuse paljunemine käis hommikust peale.
Kõik öö jooksul kogunenu – mõtted ja tunded, mida tavaline asülant põeb – purskus inimesest välja mitmekordse jõuga. Justkui oleksid sa öösel surnud, aga hommik reanimeeris sind, tõmbas rinnakorvi lahti, raputas elektrišokiga üles ja käskis edasi elada. Ja nii sa oigadki voodis, esitades igavest küsimust: „Mis mõttega?..”
Sedasi siis oli hommik korraldatud Farsetrupi laagris. See käivitus nagu mingi mehhanism. See kulges sammsammult nagu mingi rituaal või protseduur. See lihvis meid kõiki nagu rividrill. Hommik pidi saabuma nagu timukas koos piinariistade komplektiga, et läbi viia distsiplinaarkomisjoni määratud tervendav piinamine. Riistad olid tavalised. Hommikuvalgus, jahedus, mitmesugused helid.
Valgus, paljasjalgne ja külmakartlik, sisenes ettevaatlikult ja ebalevalt otsekui arglik vargapoiss, ent tutvunud olukorraga ja kiiresti kohanenud, kogus iga minutiga jõudu ja jultumust, muutudes peagi osavõtlikuks, kõige vastu huvi tundvaks, ning juba ta roniski pealetükkiva, sinise ja kahvatu patoloogilambina su hinge, keerates sisemuse pahupidi.
See valgus oli miskipärast metalne või isegi klaasjas, täiesti sürrealistlik ja küüniline; ta tungis takistamatult sisse ja hakkas pressima, pressima, justkui toodaks teda kusagil keldris kõigi eest varjatud, kõikidest liigestest ragisev dünamomasin. Sellest vaevu nähtavast värelusest puges südamesse halb aimus, mingi eriline ärevus ning varsti oli keha vabinast haaratud. See oligi jahedus. See hiilis nagu vaim surnukuuris, nagu kodutu kummitus, mis on alles nüüdsama maisest kestast vabanenud ega oska järgmiseks midagi ette võtta, kuskil ulualust leida, käib ja näpib magavaid kehi huupi ja hea õnne peale, äkki lipsab läbi.Iga kord lasi hommik esimesena tulla valgusel, kombates hämaruses esemeid, muutes nähtavaks seda, mida olnuks parem üldse mitte kunagi näha. Valguse sabas tuli oheliku otsas jahedus. Ning tema järel marssis sündiva päeva uljaste helide orkester. Nad trügisid igalt poolt: lollitasid, mõnitasid, veiderdasid, narrisid…
Laagri hääled, nende jätiste elu hääled, nende sitaste elupõgenike hääled. Kes nad õieti olid? Looduse ülejääk, keda erinevate riikide ühiskonnad ära põlgasid? Kõik see, mis imelise maailma täiusliku vormi küljest ära lõigatud? Oma elu päästjad, ainsad ellujäänud, keda stiihia kandis armu andes Taani – ja hullem veel – Jyllandi põllule, maisi, lehmade, kanalate ja muu kombekohase pahna keskele. Mis, kas neile kõigile paistis maakera liiga ümmargune? Mis, kas ta pöörles poiste jalge all liiga kiiresti? Paljudel ta lõõmas ja susises, sülgas plahvatavate miinide, pommide, veriste geisrite kilde. Püramiidid varisesid kokku; ajalooliselt laotud kihid nihkusid paigast; riikide arhipelaagid lagunesid koost; kivi järel veeres kivi ja elu varises laviinina peale, elu pudenes ja libises minema kui maalihe, siis aga kihutas nagu auruvedur täiskäigul ja akende taga vilksasid hüvastijätvalt ohkavad oksad ning juba tulid kannul hirm, õud, ulg, surm. Ja nüüd olid nad sattunud Taani provintsi solgikraavi. Jäänud toppama heldelt väetatava maisipõllu ja jalgpalliplatsi, millel oli keelatud kõndida, vahele. Nad leidsid end kinni panduna lõputu nädalalõpu tupikusse, kitsukesse kupeesse rongis, mis sõitis eikuhugi, ringiratast, ringiratast, loksutades üksluisusega nii, et ajas oksele. Nad kuulsid iga päev ühte ja sama fraasi: „Tulep nattuke ootata.” Ja nad ootasid, tammusid, tõuklesid almusesabas, nägelesid, varastasid, purjutasid, kaklesid, kalgistusid, tohletasid nagu köögiviljad, millele ei leidunud ostjat. Nad ootasid, millal neid loomadele söödetakse, nad ootasid, millal neid põrgukatlasse tagasi saadetakse, nad ootasid vastust… Sellega nad uinusid. Ja hommikul kõik kordus: pealetükkiv jahedus, hais põllult, kleepuv värelev valgus, mis andis esemetele tagasi nende materiaalsuse ning olukorrale paratamatusetunde.
Vääramatult ronis pimedusest välja vana kobaka ja kasutu televiisori kuubik. Selle all ilmus pjedestaalina nähtavale tumba vastikute ümmarguste erkkollaste sangadega. Kalender seinal näitas 95. aasta aprilli (mis oli juba iseenesest enam kui kolme aasta vanune vale). Poster saksa plikadega, kelle nimedeks olid Tic, Tac ja Toe (mul polnud aimugi, kes oli kes, kuid Hanuman teadis loomulikult kõigi kolme tõmmu kutsika sugupuid, nad olid tema lemmikud). Piklikud metallkapid, hallikassinised. Sedamööda, kuidas valgus läks järjest võimukamaks, tundus lagi järjest allapoole laskuvat ning aina selgemalt paistsid sellel välja suvise psühhoosiga laiaks litsutud kärbeste laibad. Jälkus! Iga hommik üks ja seesama muster.
See oli justkui ette määratud. Sellel košmaaril oli kaval disainer. Ta oli kõik sedasi välja rihtinud, et hommik kandis kogu maailma jõleduse mu hinge, otsekui makstes kätte kõige eest, mis sai öö jooksul ära suitsetatud, joodud, süstitud. Põllult tulev hais ajas mul südame läikima, mu unine, loid kujutlusvõime kippus jampsima. Ning ma mõtlesin läbi unehämu, et selline on maailm, millesse ma plartsatasin nagu sita sisse, sündides õnnetu tähe all. Mu pohmas aju mõtles, et ju see on nõnda määratud, et murdnud kord harjunud ringist välja, rebinud end lahti vastikust, kuid harjumuspäraselt vastikust elust, tavapärasest asjade käigust, pidin ma otsekui koduvankri telje küljest ära lennanud ratas minema veerema ja sattuma paratamatult siia, kraavi, kus ei saanud teistsugust päeva algust ollagi. Sest peaaegu kogu maailma jälkus oli koondunud nende seinte vahele, pühkmete, pori, varaste, narkomaanide, jooksus terroristide, simulantide, spekulantide, pagulastena esinevate värdjate, petiste sekka, kes kõik olid pagenud sellesse riiki lootuses leida paremat elu, ent sattunud sellesse kanalasse, sellesse haisvasse kloaaki.
Mõtlesin oma ähmas peaga: „Oijah, see on alles algus. Nüüd alles läheb lahti! Hoia alt! Kui päev algab nii ilgelt, kas poleks siis parem üldse mitte ärgata?”
Või mulle ainult tundus, et ma mõtlesin… Sest mingisuguseid mõtteid tegelikult ju polnud, olid hoopis mingid meduusid, mis ujusid mu läbipaistva pea akvaariumis, kleepudes juhuslikult kokku, etendades midagi mõtlemiselaadset. Ja ma olin hommikuti kuidagi üleni vedel, ööga leotatud, lõdvalt välja väänatud nagu radiaatoril tilkuv põrandakalts, mille riputas sinna õhtuti hiinlane Ni.
Ta riputas selle alati sinna; pidev rikkumine, millega võitlemast olid kõik väsinud. Talle seletati. Igatemoodi. Ja iga kord, kui teda kõnetati, koukis hiinlane taskust võidunud paberitüki, millele oli kirjutatud: „I speak only china tonge.”
Sedel oli nii vana, et näis võivat tal pärgamendina sõrmede vahel mureneda. Jumal teab, milline kirjaoskamatu idioot ja mitu aastat tagasi oli selle kirjutanud. Ja jumal teab, mitu korda oli Ni seda välja võtnud ja esitanud otsekui tõendit, otsekui ainsat kaalukat dokumenti. Ta oli sellega nii paljusid inimesi kimbatusse ajanud. Kujuteldamatult! Paber oli nii vana, et hiinlane palus mitu korda nepallast, kes laagris ainsana natukenegi mandariini keelt tönkas, et too kirjutaks teise, samasuguse. Ent miskipärast keeldus Nepalino iga kord abist. Nähtavasti sai nepallane mingisugust oma nepallase naudingut sellest, kui nägi hiinlast taskust välja võtmas paberitükki, mis ähvardas tal kõigi silme all käes tükkideks pudeneda. Talle pakkus naudingut näha, kuidas hiinlase kõik kortsud ja isegi juuksed peas ettevaatlikkusest järsku turri tõmbusid, nagu oleksid elektriseeritud, ja hiinlane hakkas kangesti sarnanema kerra tõmbunud ja kõik okkad püsti ajanud siiliga. Nepalino paistis lausa unistavat sellest, et ta saab ühel päeval näha, kuidas hiinlane suundub järjekordsele retkele taskusse paberilipaka järele, kuid ei tõmba seda välja mitte ühes tükis, vaid jupikaupa. Ja hakkab siis seda kokku panema, tükkhaaval, tükkhaaval…
Ent iga kord, kui hiinlasele saabusid kontorisse tähtsad paberid Direktoraadist, läks Nepalino temaga kaasa. Seal, juues tähtsa moega kohvi, mida staff neile pakkus, sattudes ootamatult tähelepanu keskpunkti, muutudes mõnekümneks minutiks kõigile vajalikuks, luges Nepalino taani keeles kirjutatud dokumente ning seletas kirjeldamatult tähtsa näoga neid hiinlasele lahti.
