avaldada – võib-olla just see kõrvalliini puudumine ja sellest tulenev pärusvara järjekindel ülekandumine koos nimega isalt pojale oli pikapeale need kaks niivõrd samastanud, et algselt mõisat tähistav nimi sulandus „Usheri Maja” veidraks ja kahemõtteliseks nimetuseks, mis talupoegade meelest, kes seda kasutasid, näis hõlmavat nii perekonda kui ka perekonna härrastemaja.
Ütlesin juba, et mu pisut lapsik eksperiment – alla mägijärve vaadata – üksnes süvendas esimest iseäralikku muljet. Kahtlemata mu ebausk – ja miks ei peaks ma seda niiviisi nimetama? – seetõttu nii kiiresti kasvaski, et olin ise sellest teadlik. Mulle on ammu selgeks saanud, et see on kõigi hirmust tulenevate tunnete paradoksaalne seadus. Ja võib-olla üksnes seepärast tekkiski mul pilku järvepeegelduselt majale endale tõstes kummaline kujutlus – tõepoolest nii naeruväärne kujutlus, et mainin seda vaid näitamaks, kui tugev oli mind masendavate tunnete jõud. Olin oma kujutlusvõime nii üles piitsutanud, et uskusin tõesti nägevat, nagu ümbritseks härrastemaja ja kogu maavaldust mingi veider atmosfäär – atmosfäär, millel puudus igasugune sarnasus taevaõhuga, vaid mis tõusis kõdunenud puudest, hallist müürist, vaiksest mägijärvest, mingi mürgine ja salapärane vine, tuhm, tardunud, vaevumärgatav, tinajas.
Raputades endalt maha selle ilmse pettekujutluse, uurisin tähelepanelikult hoone tegelikku välisilmet. Loss jättis äärmiselt vana mulje. Aeg oli peaaegu kõik värvid maha pühkinud. Välisseinu kattis katuseräästast alates peen sasitud seenetusvõrk. Mingit erilist varisemist aga silma ei hakanud. Müüristik oli täiesti terve ning selle ikka veel täiusliku konstruktsiooni ja üksikkivide pudeduse vahel näis valitsevat mingi tohutu vastuolu. See meenutas paljuski vanu, näiliselt terveid puitesemeid, mis pikki aastaid on pehkinud mõnes unustatud võlvialuses, kuhu välisõhk ligi ei pääse. Peale ulatusliku kõdunemise märkide ei reetnud aga õieti miski ehitise laostumust. Võib-olla oleks mõne terase vaatleja silm avastanud vaevalt märgatava prao, mis katusest alates siksakis mööda maja esikülge alla joostes kadus mägijärve sünkjasse vette.
Kõike seda tähele pannes ratsutasin mööda lühikest teetammi maja juurde. Ootav teener võttis mu hobuse ning ma astusin halli viivasse gooti võlvialusesse. Vargse sammuga kammerteener juhtis mu sõnagi lausumata läbi mitme pimeda ja käänulise koridori oma isanda kabinetti. Paljugi, mida ma teel sinna nägin, süvendas mingil seletamatul kombel noid ebamääraseid tundeid, millest ma eespool rääkisin. Kuigi esemed mu ümber – lagede nikerdused, seinte sünged gobeläänid, eebenipuumustad põrandad ning meie sammudest kõlisevad viirastuslikud relvatrofeed – olid asjad, millega või milletaolistega olin lapsest peale harjunud, ja kuigi pidin pikemata tunnistama, et see kõik oli tuttav, üllatas mind ometi, kui ebatavalisi kujutelmi tavalised asjad esile kutsusid. Ühel trepil kohtasin perekonna majaarsti. Tema nägu väljendas minu arust ühtaegu nii alatut kavalust kui ka nõutust. Ta tervitas mind hirmunult ja astus edasi. Kammerteener avas nüüd ühe ukse ning laskis mind oma isanda juurde.
Tuba, kust enda leidsin, oli väga suur ja kõrge. Pikad, kitsad ja teravakaarelised aknad asetsesid mustast tammepõrandast nii kõrgel, et seestpoolt nendeni ei ulatanud. Läbi võretatud ruutude tungiva punaka valguse nõrkadest kiirtest piisas, et eristada suuremaid esemeid, ometi püüdis pilk asjatult tungida toa kaugematesse nurkadesse või nikerdatud võlvlae orvadesse. Seintel rippusid tumedad draperiid. Tuba oli üle kuhjatud ebamugava vanaaegse ja kulunud mööbliga. Kõikjal vedeles raamatuid ja muusikariistu, mis aga vaatepilti elustada ei suutnud. Tundsin, et hingan nukruse õhku. Kõigel lasus ja kõike läbis mingi karm, sügav ja lootusetu süngusevari.
Minu sisenedes tõusis Usher sohvalt, kus ta oli pikutanud, ja tervitas mind reipa soojusega, milles, nagu mulle esimesel hetkel tundus, peitus kenake hulk liialdatud südamlikkust, ennuyé18 seltskonnainimese ülepingutatust. Pilk tema näole aga veenis mind ta täielikus siiruses. Võtsime istet ja mõne hetke, mil ta vaikis, vaatlesin teda tunnetega, milles haledus segunes aukartusega. Tõepoolest, iial polnud ükski inimene nii lühikese ajaga nii kohutavalt muutunud nagu Roderick Usher! Suure vaevaga tundsin selles kahvatus olendis ära oma kunagise poisipõlveseltsilise. Ta nägu oli muidugi alati olnud tähelepanuväärne. Koolnukahvatu jume; silmad võrratult suured, niisked ja säravad; huuled kitsavõitu ja veretud, aga erakordselt ilusa kaarega; kergelt kongus nina, sõõrmed seevastu niisuguse nina kohta ebatavaliselt laiad; peenelt vormitud lõug, mis oma esiletungimatuses reetis hingejõu nappust; juuksed pehmed ja hõredad nagu härmalõng – need jooned koos ülemäära avara laubaga moodustasid näo, mida nii kergesti ei unusta. Ent nende joonte omapära ja kunagise mõjuvuse süvenemine olid esile kutsunud nii suure muutuse, et ma polnud enam kindel, kellega ma räägin. Tema naha tontlik kahvatus ja silmade imeline hiilgus aga lihtsalt jahmatasid ja lausa hirmutasid mind nüüd. Ka siidseid juukseid oli lastud vabalt kasvada ja kuna nad sassis härmalõngana pigem ümber näo hõljusid, kui seda ümbritsesid, siis ei suutnud ma ka kõige parema tahtmise juures selle näo fantastilist ilmet lihtsa inimlikkusega siduda.
Sõbra käitumises hämmastas mind otsekohe teatav laokilolek – ebakindlus; peagi leidsin, et see tuli jõuetutest ja asjatutest katsetest saada võitu mingist harjumuspärasest ärevusest, ülemäära närvilisest erutusest. Nii tema kiri kui ka mälestused sellest, milline ta poisikesena oli olnud, samuti tema iseäralikust kehaehitusest ja meelelaadist tulenevad järeldused olid mind muidugi millekski seesuguseks ette valmistanud. Ta oli kord reibas, kord morn. Ta hääl omandas pärast kõhklevat värisemist (kui loomulik reipus näis olevat täielikult kustunud) kiiresti energilise tiheduse – selle järsu, kaaluka, aeglase ja õõnsa kõla, tinase, tasakaaluka ja täielikult moduleeritud guturaalse kõnemaneeri, mida kõige intensiivsema erutuse korral võib täheldada lootusetu joomari või parandamatu oopiumisuitsetaja juures.
Niiviisi ta rääkiski mu külaskäigu eesmärgist, oma tõsisest soovist mind näha ja lohutusest, mida lootis mult leida. Ta hakkas pikalt-laialt seletama, mis laadi haigust ta enda arvates põeb. See oli tema sõnade järgi kaasasündinud pärilik haigus, mille vastu ta meeleheitlikult rohtu otsis – lihtsalt närvihäire, lisas ta samas, mis kahtlemata peagi möödub. See avaldus terves reas ebaloomulikes aistingutes. Kui ta neid lähemalt kirjeldas, äratasid mõned neist huvi ja hämmastust; kuigi võib-olla ka jutustuse stiil ja üldine laad siia kaasa mõjusid. Ta kannatas raskelt meelte haiglase tundlikkuse all; ta talus ainult kõige maitsetumat toitu; võis kanda ainult teatud riidest rõivaid; igasugune lillelõhn mõjus rusuvalt; isegi nõrk valgus vaevas ta silmi, ning mitmesugustest häältest ei ajanud vaid keelpillihelid talle hirmu peale.
Ta oli minu arust mingi ebanormaalse kabuhirmu kütkes. „Ma hukkun,” ütles ta, „see haletsusväärne meeletus hukutab mu. Just niiviisi, niiviisi, ja mitte teisiti pean ma otsa saama. Ma kardan tulevikusündmusi, mitte neid endid, vaid nende tagajärgi. Ainuüksi mõte kõige tühisemast vahejuhtumist, mis võiks kuidagi esile kutsuda selle talumatu hingeärevuse, ajab mulle judinad peale. Ma ei jälesta mitte hädaohtu, vaid üksnes selle otsest tagajärge – kabuhirmu. Mul on selles rammestavas ja haletsusväärses olukorras tunne, et varem või hiljem saabub aeg, mil kaotan nii elu kui ka mõistuse heitluses selle sünge viirastuse HIRMUGA.”
Peagi selgus katkendlikest ja kõhklevaist vihjeist veel teinegi iseloomulik joon tema vaimses seisundis. Teda ahistasid mingid ebausklikud kujutelmad majast, milles ta elas ja kust ta mitme aasta jooksul polnud söandanud lahkuda – mõjust, mille arvatavast jõust räägiti liiga ebamääraste sõnadega, et seda siinkohal korrata; mõjust, nagu ta ütles, mille juba üksi pärusmaja välisilme ja olemuse iseärasused, mida tal pikka aega oli tulnud taluda, tema vaimu üle olid saavutanud; pitserist, mille hallid müürid ja tornid ning tume mägijärv, milles nad peegeldusid, juba oma pelga olemasoluga tema kõlbelisele minale olid vajutanud.
Ta möönis siiski, kuigi kõheldes, et sellel iseäralikul ängistusel, mis teda niiviisi rõhus, võis olla ka hoopis loomulikum ja konkreetsem põhjus – tema palavalt armastatud õe raske ja kauakestnud haigus – või õigemini surm, mis ilmselt ähvardas ta ainust seltsilist pikkade aastate vältel, ta ainukest ja viimast maapealset sugulast. Tema
Tüdinenud, igavleva (pr k).
