märganud. Vaatasin teda imestusega, milles ei puudunud kübeke hirmugi; kummatigi ei suutnud ma neid tundeid seletada. Mind valdas mingi tardumus, kui mu silmad ta kaugenevat kogu saatsid. Kui uks lõpuks ta järel kinni langes, otsis mu pilk instinktiivselt ja innukalt ta venna nägu; Usher oli aga katnud näo kätega ja ma märkasin ainult, et ta kõhnad sõrmed, mille vahelt tilkusid palavad pisarad, olid muutunud veelgi kahvatumaks.
Leedi Madeline’i haigus oli juba tükk aega arstide osavust proovile pannud. Pidev apaatia, järkjärguline hääbumine ja sagedased, kuigi põgusad, osalt kataleptilist laadi haigushood andsid ebatavalise diagnoosi. Seni oli neiu haiguse survele südilt vastu pannud ega olnud voodisse jäänud, minu majjasaabumise õhtul aga alistus ta tõve rammestavale jõule (nagu vend õhtul mulle ülierutatult teatas), ning ma mõistsin, et põgus pilk, mille olin saanud talle heita, pidi arvatavasti jääma viimaseks – et seda neidu, vähemalt elusana, ma enam ei näe.
Ei Usher ega mina maininud mitmel järgneval päeval kordagi tema nime; selle aja jooksul tegin kõik, mis mu võimuses, et leevendada oma sõbra nukrameelsust. Me maalisime ja lugesime koos, või ma kuulasin just nagu unenäos tema heliseva kitarri pööraseid improvisatsioone. Ja niiviisi, mida kergemini üha lähedasemaks muutuv sõprus mind ta hinge salasoppidesse laskis, seda kibestunumalt pidin nägema, kui asjatud olid kõik katsed virgutada vaimu, mille otsekui igiomane süngus hoovas lakkamatu nukrusetulvana kõigile kõlbelise ja füüsilise maailma esemeile.
Igaveseks jäävad mulle meelde need pühalikud tunnid, mis me sel kombel Usheri Maja peremehega kahekesi veetsime. Ometi nurjuksid kõik katsed anda täpset ettekujutust kõigest sellest, millega me tema algatusel ja juhtimisel tegelesime. Mingi erutatud ja ülihaiglane paleuslikkus heitis kõigele oma väävlikarva helki. Usheri pikad improviseeritud leinalaulud jäävad igavesti mu kõrvu kõlama. Muu hulgas on mulle valusalt meelde sööbinud von Weberi meeletu viimase valsi19 veidralt moonutatud ja varieeritud meloodia. Maalidest, millest õhkus tema peent fantaasiat ja mis iga pintslitõmbega üha ebamäärasemaks muutusid, nii et see mind seda enam erutusest võbisema pani, et ma ei teadnud selleks mingit põhjust olevat, – neist maalidest (nii nagu nad praegu elavalt mu silma ees seisavad) oleks asjatu püüda välja tuua muud kui vaid väikest osa, mida kirjasõna suudaks hõlmata. Ta köitis ja hirmutas vaatajat oma äärmise lihtsuse, oma alasti mõttega. Kui eales üks surelik on maalinud ideed, siis on see Roderick Usher. Vähemalt minule minu toonases olukorras sisendasid need puhtad abstraktsioonid, mida see hüpohondrik oskas lõuendile kanda, lausa talumatult tugevat aukartust, millega ei saa võrreldagi tundeid, mis mind Fuseli20 kahtlemata eredaid, aga liiga konkreetseid fantaasiaid vaadeldes valdasid.
Ühest sõbra viirastuslikust ideest, mis ei ole nii jäigalt abstraktne, saab sõnades mingi ähmase ja väga nõrga kujutluse anda. Väike pilt kujutas tohutult pika täisnurkse võlvialuse või tunneli interjööri: madalad seinad, siledad ja valged, ilma ainsagi konaruse või kaunistuseta. Mõningad lisadetailid andsid selgesti mõista, et too kelder asus tavatult sügaval maapinna all. Mitte kusagil kogu selle ulatuses polnud näha väljapääsu, samuti ei hakanud silma ühtki tõrvikut või muud kunstlikku valgusallikat; kummatigi voogas kõikjal ere kiirtemeri, mattes kõik tontlikku ja kohatusse hiilgusse.
Rääkisin äsja kuulmismeele haiglasest seisundist, mille tõttu haigele oli talumatu igasugune muusika peale teatavate keelpillihelide. Võib-olla oligi tema musitseerimise fantastiline laad tingitud neist kitsastest piiridest, millesse ta end kitarri mängides surus. Tema impromptu’de tulist kergust ei saanud aga sellega seletada. Nii helidelt kui ka sõnadelt (sest tihti saatis ta end improviseeritud värssidega) pidid need tema meeletud fantaseeringud olema ja olidki selle pingelise vaimurahu ja keskendatuse tulemus, millele ma eespool juba vihjasin ja mida võib täheldada ainult üksikutel kunstlikult esilekutsutud ülima erutuse hetkedel. Ühe seesuguse rapsoodia sõnad jäid mulle kergesti meelde. Nad avaldasid mulle tema esituses võib-olla seda tugevamat muljet, et ma nende alltekstis või müstilises tähenduses arvasin märkavat – ja seda esimest korda –, et Usher oli ise täielikult teadlik, kuidas ta kõrk mõistus oma troonil vankus. Värsid, mille pealkirjaks oli „Tondiloss”, kõlasid kui mitte täpselt, siis väga ligilähedaselt nii:
Orgudest meil ilusaimas
– koht nii haljendav ja vaik,
loss kord seisis, uhke, võimas
heade vaime asupaik.
Kuningas seal Mõte elas
säravalt,
tema, kelle nimi kõlas
üle maa nii võidukalt.
Uhkeid, koldseid, kullat lippe
lehvis lossi katusel,
ehtis tema tornitippe
ammu möödund aegadel.
Vallilt tõusis sulnist hõngu
päevil noil,
nagu lõhnalisi lõngu
heljus seintel kahvatuil.
Rändaja ses lossis nägi
läbi akna heleda
vaime, keda kandle vägi
pani rütmis hõljuma,
ümber trooni, kus Ta ise
istumas
täies aus, see imelise
õnneriigi kuningas.
Oli sellel lossil värav,
peenikene kunstitöö,
helmeist ja rubiinest särav,
millest kogu päev ja öö
kaja sisse-välja voolas
ilusat,
mille kohus, armas, hoolas,
ülistada kuningat.
Kuid ta lossi pahad vaimud
süngeis rüüdes asusid,
hiilgus, au ja õnneaimud
seega sealt kõik taandusid.
Kuningast ja kõrget sugu
kaaslastest
on vaid jäänud muinaslugu
nagu kadund aegadest.
Rändurid nüüd kohkel näevad
läbi akna vereva,
õudseid vaime tantsu löövat
saatel viisi võikama;
tormab jäle jõuk kui oja
vastu ust naeru rõkkel läbi koja –
ei neil enam naeratust.21
Mäletan hästi, et ballaad äratas mõttevahetuse, kus tuli ilmsiks üks Usheri veendumus, mida ma ei maini mitte niivõrd selle uudsuse pärast (sest teisedki mehed on samamoodi mõelnud)22, kuivõrd visaduse pärast, millega Usher seda kaitses. Üldkujul tähendas arvamus seda, et kõik taimed on aistimisvõimelised. Usheri haiglases kujutluses oli see idee omandanud aga julgema iseloomu ning tunginud mõnel juhul anorgaanilise mateeria valdustesse. Mul puuduvad sõnad, et väljendada tema veendumuse täit ulatust või siirast ohjeldamatust. Too uskumus igatahes oli seotud (nagu ma juba eespool tähendasin) tema esivanemate maja hallide kividega. Aistimisvõime tagasid tema arvates antud juhul nii kivide paigutusviis – nende vastastikune asend – kui ka neid kattev hallitus ning ümberringi seisvad kõdunenud puud, eelkõige aga müüride pikk iga, mida miski polnud häirinud, ning nende kordumine mägijärve vaikses vees. Et see nii oli – et kivid aistimisvõimelised olid –, seda näitas,
Saksa helilooja Carl Gottlieb Reißigeri (1798–1859) valss, mis on tuntuks saanud „Weberi viimase mõtte” nime all.
Henry Fusely (1741–1825), õieti Johann Heinrich Füßli – Šveitsi päritolu inglise kunstnik, Shakespeare’i ja Miltoni teoste fantaasiarikaste illustratsioonide autor.
Joh. Aaviku tõlge mõningate kohandustega.
Watson, dr Percival, Spallanzani, eriti aga Landaffi piiskop. Vt Esseed keemiast, V kd. (Autori märkus.)
