olevat pööbli ühisvara. Käesolevas jutustuses olen ma seepärast nimetanud end William Wilsoniks – tõelisega õige sarnane fiktiivne nimi. Kõigist neist, kes kooližargooni järgi moodustasid „meie kamba”, julges mu nimekaim ainsana võistelda minuga koolitundides õppimises ning mänguväljakul spordis ja kaklustes, keelduda endastmõistetavalt uskumast minu väiteid ja allumast minu tahtele – koguni vahele segada minu mis tahes omavolitsemisele. Kui maailmas leidub ülimat ja piiramatut despotismi, siis on see võimuka vaimu poisipõlve-despotism oma vähem tarmukate kaaslaste üle.
Wilsoni vastuhakk viis mu suurde kimbatusse – seda enam, et hoolimata bravuurist, millega ma teiste ees nimme temasse ja ta pretensioonidesse suhtusin, tundsin salajas, et kardan teda, ning olin paratamatult sunnitud tunnistama, et võrdsus, mille ta minuga nii kergesti säilitas, näitas õieti tema tegelikku üleolekut; et mitte alla jääda, tuli mul seetõttu end pidevalt pingutada. Kummatigi ei tunnistanud seda üleolekut ega isegi võrdväärsust keegi peale minu enese – mingi arusaamatu sõgeduse tõttu ei paistnud me kaaslased selle olemasolu isegi mitte kahtlustavat. Tema konkurents ja vastupanu, eriti aga ta jultunud ja kangekaelne vahelesegamine minu plaanidesse, oli pigem salajane kui väliselt rõhutatud. Tal näis puuduvat see auahnus, mis õhutas mind silma paistma, samuti kirglik vaimujõud, mis seda võimaldas. Võis arvata, et tema rivaalsus oli tingitud üksnes tujukast soovist mu ettevõtmisi nurjata, mind üllatada või solvata, kuigi oli hetki, mil ma täis imestust, alandust ja vimma paratamatult märkasin, et need haavamised, solvamised ja vasturääkimised olid ühendatud mingi ülimalt kohatu ja kahtlemata mittesoovitava südamlikkusega. Võisin vaid kujutleda, et see iseäralik käitumine tulenes ülimast upsakusest, mis avaldus labase eestkoste ja kaitse kujul.
Võib-olla see viimati mainitud joon Wilsoni käitumises, samuti meie ühesugune nimi ja pelk juhus, et me ühel ja samal päeval kooli astusime, lasid kooli vanemates klassides liikvele kuulduse, et oleme vennad. Vanemad õpilased tavaliselt ei uuri ju kuigi täpselt noorematesse puutuvaid asjaolusid. Olen eespool öelnud, või pidanuksin ütlema, et Wilson ei olnud kõige kaugemaski liinis seotud minu perekonnaga. Aga kahtlemata, kui me olnuksime vennad, pidanuks me olema kaksikud, sest pärast dr Bransby koolist lahkumist sain ma juhuslikult teada, et mu nimekaim oli sündinud üheksateistkümnendal jaanuaril28 1813 – ja see on mõneti tähelepanuväärt kokkusattumus, sest see päev on minu sünnipäev.
Võib tunduda kummaline, et hoolimata ängistusest, mida põhjustas Wilsoni rivaalsus ja ta talumatult vastakas vaim, ei suutnud ma teda täielikult vihata. Muidugi läksime peaaegu iga päev riidu, kusjuures võidupalmi avalikult minule loovutades õnnestus tal mingil kombel mulle mõista anda, et tegelikult väärinuks seda tema; aga teatav uhkusetunne minu ja tõeline väärikus tema poolt hoidsid meid kogu aeg nii-öelda diplomaatilises vahekorras, kuigi me meelelaadis oli mitmeid tugeva vaimusuguluse märke, mis võinuks minus äratada tundeid, mida võib-olla üksnes antud olukord takistas sõpruseks küpsemast. Tõepoolest on raske määratleda või isegi kirjeldada minu tegelikke tundeid tema vastu. Neis oli pisut pirtsakat vaenulikkust, mis polnud veel vihkamine, pisut lugupidamist, veel rohkem austust, palju hirmu ja äraarvamatul hulgal kohmetut uudishimu. Hingetundjale pole tarvis lisada, et olime Wilsoniga lahutamatud kaaslased.
Kahtlemata pööras meie kummaline vahekord kõik mu rünnakud Wilsoni pihta (ja neid oli palju, küll avalikke, küll varjatuid) nöökimiseks või vembumängimiseks (pelgalt naljana valu tehes), kui et lasknuks neil tõsisemaks ja otsustavamaks vaenuks kasvada. Mu seda laadi ettevõtmised polnud aga sugugi ühtviisi edukad, isegi kui plaanid olid teravmeelselt sepitsetud, sest mu nimekaimu iseloomus peitus palju seda tagasihoidlikku ja vaikset kangust, tal puudus igasugune Achilleuse kand ja seetõttu, nautides küll omaenese naljade teravust, ei lasknud ta iseennast välja naerda. Ma leidsin tal ainult ühe haavatava koha ja seda, küllap mingist haigusest johtunud omapära, säästnuks iga minust vähem ummikusse aetud vastane – mu rivaalil oli mingi kõneorgani kahjustus, mis takistas tal häält üle tasase sosina tõstmast. Seda puudust ei jätnud ma ära kasutamata.
Wilson tasus mitut moodi tagasi; üks narrimise viis häiris mind aga eriti. Kuidas ta esimest korda üldse ära tabas, et nii tühine asi mind pahandab, see on mulle tänini mõistatuseks, aga kord selle avastanud, hakkas ta mind pidevalt sellega ärritama. Olin alati tundnud vastumeelsust oma lihtlabase perekonnanime ja üpris tavalise, kui mitte lausa plebeiliku eesnime vastu. Need sõnad olid mürk mu kõrvadele; ja kui mu saabumise päeval ka veel teine William Wilson kooli tuli, olin ma ta peale vihane, et ta seda nime kandis, ja nimi ise oli mulle kahekordselt vastik, kuna seda kandis keegi võõras, kelle tõttu seda nüüd kahekordselt kordama hakatakse, kes ise pidevalt mu lähedal hakkab viibima ja keda kooli tavalises rutiinis paratamatult selle vastiku kokkusattumuse tõttu minuga segi hakatakse ajama.
Iga asjaolu, mis kuidagi vihjas sarnasusele, olgu moraalsele või füüsilisele, mu rivaali ja minu vahel, aina süvendas sel teel tekkinud pahameelt. Tollal polnud ma veel avastanud tähelepanuväärt fakti, et olime ühevanused, aga ma nägin, et olime ühepikkused, ning märkasin, et olime isegi välise kuju ja näo poolest erakordselt sarnased. Mulle tegi tuska ka kõrgemates klassides leviv kuuldus meie sugulusest. Ühesõnaga, miski ei suutnud mind tõsisemalt, sügavamalt häirida (kuigi ma seda piinliku hoolega varjasin) kui vihjed sarnasusele meie meelelaadis, välimuses või seisundis. Õieti aga polnudki mul põhjust arvata, et meie sarnasus oleks kõne all olnud või et kaasõpilased seda üldse oleksid tähele pannud (välja arvatud see suguluseasi ja mis Wilsonisse endasse puutus). Et tema seda igas suhtes ja niisama teravalt märkas kui minagi, oli ilmne; et ta aga niisuguses olukorras suutis avastada ärritamiseks nii tulusa pinna – see tuleb panna, nagu ma juba eespool ütlesin, ta ebatavaliselt terase mõistuse arvele.
Tema eesmärgiks oli viia mu matkimine nii kõnes kui ka liigutustes täiuseni; ning ta mängis oma osa suurepäraselt. Mu riietust oli kerge jäljendada, kõnnak ja üldine hoiak omandati raskusteta, hoolimata eelmainitud füüsilisest puudest, õnnestus tal isegi mu häält matkida. Valjemat häält tõsta ta muidugi ei püüdnudki, aga tämber oli sama; ja ta iseäralik sosin muutus mu hääle kajaks.
Kui suuresti see oivaline portree (sest karikatuuriks ei saanud seda õieti nimetada) mind häiris, ei söanda ma nüüd öelda. Mind lohutas üksnes teadmine, et seda matkimist märkasin ilmselt mina üksi ja et mul tuli taluda ainult oma nimekaimu kõiketeadvaid ja kummaliselt sarkastilisi naeratusi. Rahul, et oli äratanud mu rinnas soovitud tunde, näis ta salajas itsitavat oma torke üle ega hoolinud, nagu talle iseloomulik, avalikust heakskiidust, mida vaimukas nipp oleks kergesti esile kutsunud. See, et kool tõesti ta plaane läbi ei näinud, nende täideviimist ei märganud ja temaga kaasa ei irvitanud, jäi mõistatuseks, mis mitu kuud mind ärevil hoidis. Võib-olla asjaolu, et ta matkimine alles iseäralik sosin muutus mu hääle kajaks. üha täiuslikumaks muutus, ei lasknud seda nii kergesti märgata, või veelgi tõenäolisem, et võlgnesin oma julgeoleku jäljendaja meisterlikkusele, kes, põlates välist vormi (mis portrees ongi kõik, mida nürimeelsed suudavad näha), andis edasi vaid originaali vaimu üksnes mulle vaatamiseks ja meelehärmiks.
Olen juba rohkem kui ühel korral rääkinud vastikult patroneerivast hoiakust, mis ta minu suhtes võttis, ning sagedastest tüütutest sekkumistest minu asjadesse. Need sekkumised omandasid nõuande ebameeldiva iseloomu, mitte avaliku, vaid vihjatud või mõistaantud nõuande iseloomu. Võtsin nad vastikustundega vastu ning see tunne aina kasvas, mida vanemaks ma sain. Aga täna, kus sellest on möödunud nii palju aastaid, lubage mul olla ta vastu õiglane ja tunnistada, et ma ei suuda meenutada ühtki juhtumit, kus mu rivaali ettepanekud oleksid olnud ekslikud või rumalad, mis tema ebaküpse ea ja näilise kogenematuse juures olnuks loomulik; et vähemalt ta kõlblustunne, kui mitte ta üldised vaimuanded ja ilmalik tarkus, oli minu omast palju tugevam; ja et ma võinuksin täna olla parem ja seega õnnelikum inimene, kui ma oleksin sagedamini kuulda võtnud nõuandeid, mis olid kätketud ta tähendusrikastesse sosinatesse, mida ma tollal nii südamest vihkasin ja nii kibedasti põlgasin.
Niiviisi muutusin tema vastiku järelevalve all äärmiselt tõrksaks ega varjanudki
Poe enda sünnipäev.
