visalt truuks oma veidrale tujule jäljendada piinliku hoole ja imeväärse osavusega minu riietust) oli oma vahelesegamised juba ammu nii seadnud, et ma ühelgi korral tema nägu ei näinud. Oli see Wilson mis ta oli, see vähemalt oli kõige puhtam teesklemine ja narrus. Kas ta tõesti võis hetkekski arvata, et ma inimeses, kes Etonis mind manitses, Oxfordis mu au hävitas, Roomas mu auahnetele plaanidele, Pariisis mu kättemaksule, Napolis mu kirglikule armastusele või Egiptuses mu saamahimule, nii nagu tema seda ekslikult nimetas, vahele segas – et ma selles oma peavaenlases ja kurjas kaitseinglis poleks suutnud ära tunda oma koolipõlve William Wilsonit, nimekaimu, seltsilist, rivaali – vihatud ja kardetud rivaali dr Bransby juurest? Võimatu! Ent rutakem selle draama viimase sündmusrikka stseeni juurde.
Siiamaani olin seda ülbet valitsemist jõuetult talunud. Sügav aukartus, mida sisendasid Wilsoni õilis iseloom, ülev tarkus, ilmne kõikjalolek ja kõikvõimsus koos hirmutundega, mida mõned tema loomuse jooned ja tõekspidamised minus äratasid, oli seni tekitanud mulje, et olen äärmiselt väike ja abitu ning pean endastmõistetavalt, kuigi väga vastumeelselt, ta meelevaldsele tahtele alluma. Viimastel päevadel viibisin aga pidevas veiniuimas, ning selle sõgestava mõju all muutusin üha sallimatumaks igasuguse järelevalve suhtes. Hakkasin nurisema, kõhklema, vastupanu avaldama. Ja kas oli see ainult ettekujutus, mis pani mind uskuma, et minu vankumatuse suurenemisega mu piinaja meelekindlus vähenes? Olgu sellega kuidas on, igatahes tundsin tärkavat tulist lootust ning jõudsin oma salajasimais mõtteis lõpuks kindlale ja meeleheitlikule otsusele, et ma enam ei lase end orjastada.
18 – aasta karnevali ajal Roomas juhtus, et viibisin Napoli hertsogi Di Broglio palees maskeraadil. Olin maitsnud tavalisest ohtramalt veinilaua mõnusid ning külalistest tulvil tubade lämmatav õhk muutus nüüd lausa talumatuks. Inimsummast läbitrügimise raskus suurendas veelgi mu pahameelt, sest ma otsisin kärsitult (jäägu ütlemata, millisel vääritul eesmärgil) vanadusnõtruse all kannatava Di Broglio noort, lõbusat ja ilusat naist. Ilma vähimagi süümepiinata oli ta eelnevalt mulle usalduslikult avaldanud, millist kostüümi ta kannab, ja silmanud nüüd eemalt ta kuju, hakkasin rutuga tema poole trügima. Sel hetkel tundsin, kuidas kerge käsi mu õlale pandi, ja mu kõrvu kostis see igaveseks ununematu tasane, neetud sosin.
Meeletus raevuhoos pöördusin ma jalamaid oma takistaja poole ja haarasin tal toorelt kraest kinni. Nagu olin oodanudki, kandis ta täpselt samasugust kostüümi nagu mina: sinisest sametist Hispaania mantlit, vööl punane rihm, mille küljes rapiir. Must siidmask kattis üleni ta nägu.
„Närukael!” hüüdsin ma vihast kähedal häälel, ning iga kuuldavale toodud silp näis toitvat mu raevu, „närukael, nurjatu kelm! petis! neetud lurjus! – sa ei tohi, sa ei tohi mind surmani jälitada! Järgne mulle või ma pistan su kohapeal läbi!” ning ma tegin endale läbi ballisaali teed kõrvalasuvasse väikesesse eestuppa, tirides teda endaga kaasa, ilma et ta vastu oleks puigelnud.
Tuppa astudes tõukasin ta vihaselt endast eemale. Ta vaarus vastu seina, mina aga sulgesin vandudes ukse ja käskisin tal rapiiri haarata. Ta kõhkles vaid hetke; siis, kerge ohkega, tõmbas vaikides mõõga ja jäi kaitsesse.
Võitlus oli tõepoolest lühike. Olin pöörane metsikust erutusest ning tundsin oma ühesainsas käsivarres terve rahvahulga väge ja rammu. Mõne hetkega surusin ta palja jõuga vastu seinapaneeli ja saanud ta sel kombel oma meelevalda, torkasin mõõga elajaliku julmusega veel ja veel kord ta rinnast läbi.
Sel hetkel katsus keegi ukselinki. Tõttasin sissetungi takistama ning pöördusin seejärel kohe sureva vastase juurde tagasi. Aga milline inimkeel suudaks kirjeldada seda hämmastust, seda õudust, mis valdas mind mu silmadele avaneva pildi ees? Lühikesest hetkest, mil mu pilk oli kõrvale pööratud, oli küllalt, et kutsuda esile mingi materiaalne muutus toa ülemises või kaugemas otsas. Suur peegel – nii paistis see algul mu segamini meeltele – seisis nüüd seal, kus seda varem polnud; ja kui kabuhirmus sellele lähenesin, astus mulle mu enda kuju, ainult kahvatu ja verepritsmeis näoga, jõetul ja vaaruval kõnnakul sealt vastu.
Ma ütlen, nii see paistis, ei olnud aga. See oli mu vastane – see oli Wilson, kes siin oma surmaagoonias mu ees seisis. Ta mask ja mantel lebasid põrandal, kuhu ta nad oli visanud. Polnud ainustki niiti ta rõivastes, ainustki joont ta silmatorkavalt ainulaadses näos, mis pisima detailini poleks olnud minu oma!
See oli Wilson, aga ta ei rääkinud enam sosinal ning ma võinuksin arvata, et räägin ise, kui ta ütles:
„Sa oled võitnud ja ma annan alla. Aga siitpeale oled ka sina surnud – surnud Maailmale, Taevale ja Lootusele. Sa eksisteerisid minus – ja nüüd, kus ma suren, näidaku see kuju, mis on su enda oma, kui täielikult sa iseenda tapsid.”
LANGEMINE MAELSTRÖMI
Jumala teed Looduses, nagu Ettenägevuseski, pole meie teede sarnased; samuti ei vasta meie tehtud mudelid oma mõõtmeilt, sügavuselt ja mõistetamatuselt tema töödele, mis on sootu põhjatumad kui
Demokritose kaev.
Olime jõudnud nüüd kõrgeima kaljurünga tippu. Mõne minuti paistis vanamees olevat liiga kurnatud, et rääkida.
„Veel hiljuti,” ütles ta lõpuks, „oleksin suutnud teid sel teekonnal sama hästi juhtida nagu mu noorim poegki, aga umbes kolme aasta eest elasin läbi sündmuse, mida ükski surelik pole läbi elanud – või millest veel keegi elusana pole pääsenud, et seda edasi jutustada –, ja need kuus tundi surmahirmu, mida ma siis talusin, võtsid mult ihu- ja hingejõu. Te arvate, et olen väga vana mees, aga ma ei ole. Piisas vähemast kui ühestainsast päevast, et muuta need süsimustad juuksed lumivalgeks, võtta jõud mu liikmeist ja nõrgestada mu närve, nii et hakkan värisema tühiseimastki pingutusest ja ehmun iga varju peale. Kas teate, et suudan vaevu üle selle väikese kaljunuki vaadata, ilma et mul pea ringi ei hakkaks käima?”
„Väike kaljunukk”, mille servale ta nii hooletult puhkama oli heitnud, et suurem osa ta kehast sealt üle ulatus ja ainult libedale välisservale toetuvad küünarnukid teda kukkumast takistasid – see „väike kaljunukk”, üksainus must läikiv kivisein, kerkis oma tuhat viisvõi kuussada jalga meie all laiuvast kaljurägastikust püstloodis üles. Ükski vägi poleks suutnud ahvatleda mind viie-kuue jardi kaugusele ta servast. Õieti ajas kaaslase ohtlik asend mind nii ärevile, et heitsin täies pikkuses siruli, haarasin kinni enda ümber kasvavatest põõsastest ega julgenud pilku isegi üles taevasse tõsta – püüdes samal ajal asjatult lahti saada kujutlusest, et tuulte raev ähvardas mäge ta jalamilt kõigutada. Kulus tükk aega, enne kui suutsin mõistusega endale küllalt julgust sisendada, et istukile tõusta ja kaugusse vaadata.
„Peate neist pettekujutlustest üle saama,” ütles teejuht, „sest ma tõin teid siia selleks, et teil oleks võimalikult hea ülevaade paigast, kus see sündmus, millest äsja rääkisin, aset leidis – ja et jutustamise ajal oleks see koht teil silma ees.”
„Oleme nüüd,” jätkas ta talle omasel üksikasjalikul viisil, „oleme nüüd otse Norra rannikul – kuuekümne kaheksandal laiuskraadil, suures Nordlandi maakonnas ja Lofootide sünges piirkonnas. Mägi, mille tipus asume, on Helseggen, Pilvine. Ajage end nüüd pisut rohkem püsti – hoidke rohust kinni, kui pea ringi käib – nii – ja vaadake nüüd üle selle meie all asuva uduvööndi välja merele.”
Vaatasin, pea käis ikka veel ringi, ja nägin laia ookeaniavarust, mille veed olid nii tintjat värvi, et meenus kohe Nuubia maadeuurija30 jutustus Mare Tenebrarum’ist31. Inimkujutlus ei suuda luua lohutumalt mahajäetud vaatepilti. Nii kaugele kui silm ulatus, laiusid paremal ja vasakul nagu maailma kaitsevall hirmuäratavalt mustade ja etteulatuvate rannakaljude read, mille süngust veelgi süvendas lakkamatult
Klaudios Ptolemaios (u 90–160) – Aleksandria matemaatik, astronoom ja geograaf.
Pimeduse meri (ld k).
