Ühel juhul arvatavasti märkas ta seda ning seejärel vältis või tegi näo, nagu väldiks mind.
Umbes samal ajal, kui ma õigesti mäletan, juhtus, et ma ühe ägeda sõneluse ajal, kui ta tavalisest vähem valvas oli ja oma loomusele võõra avameelsusega kõneles ja käitus, avastasin või arvasin avastavat ta hääletoonis, ilmes ja kogu olekus midagi, mis algul mind jahmatas, siis aga sügavasti huvitama hakkas, äratades hinges ähmaseid pilte varasest lapsepõlvest – ohjeldamatu segaste mälestuste tulva ajast, mil mälu ise polnud veel sündinudki. Ma ei oska paremini kirjeldada seda rusuvat tunnet kui öelda, et suutsin suuri vaevu raputada endast arvamuse, nagu olnuks ma mingil väga ammusel ajal – kunagi lõputu kauges minevikus – tuttav minu ees seisva inimesega. Kummatigi see pettekujutlus tuhmus niisama kiiresti, kui oli tekkinudki, ning ma mainin seda üldse vaid selleks, et piiritleda päeva, mil ma oma veidra nimekaimuga viimast korda kõnelesin.
Päratus vanas majas oma lugematute soppidega oli mitu suurt omavahel ühendatud tuba, kus magas suurem osa õpilasi. Ometi oli seal (nagu on paratamatu nii plaanipäratu hoone puhul) palju pisikesi nurki ja orvi, mis olid põhiplaanist justkui üle jäänud ja mida dr Bransby majanduslik leidlikkus oli magamistubadeks kohandanud, kuigi neisse tillukestesse kambritesse mahtus elama vaid üksainus inimene. Üks niisugune pisike tuba oli Wilsoni päralt.
Ühel õhtul, kui mu viies kooliaasta hakkas lõpule jõudma, kohe pärast eelnimetatud sõnelust, tõusin ma voodist, kui kõik olid unehõlma vajunud, ja hiilisin, lamp käes, mööda kitsaid käänulisi koridore oma magamistoast oma võistleja magamistuppa. Olin juba tükk aega plaanitsenud mängida talle üht tigedat vempu, millega ma aga seni polnud toime tulnud. Nüüd võtsin nõuks see plaan täide viia ning ta pidi tunda saama, kui suur on kurjus, mis mu hinge täidab. Jõudnud tema kambrini, läksin hääletult sisse, jättes lambi katte all ukse taha. Astusin sammu lähemale ning kuulatasin ta rahulikku hingamist. Veendunud, et ta magab, võtsin ukse tagant lambi ja lähenesin uuesti asemele. Voodit ümbritsesid tihedad kardinad, mis ma vastavalt oma plaanile aegamisi ja vaikselt kõrvale lükkasin, ja samal hetkel, kui heledad kiired magajat valgustasid, langes minu pilk tema näole. Ma vaatasin – ning otsekohe läbistas mu keha mingi kangestus, mingi jäine tunne. Mu rind kerkis, põlved tudisesid, mind valdas ebamäärane, kuid talumatu hirm. Raskelt hingates lasksin lambi madalamale, veel lähemale ta näole. Kas siis niimoodi – niimoodi – nägi välja William Wilson? Muidugi nägin, et see oli tema nägu, ometi vappusin nagu palavikuhoos, kujutledes, et ei ole. Mis peitus neis näojoontes, et nad mind niiviisi segadusse viisid? Vahtisin ainiti, sellal kui mu peas üks seosetu mõte teist taga ajas. Mitte selline – kindlasti mitte selline – ei näinud ta välja oma ärkveloleku reibastel tundidel. Sama nimi! sama kehakuju! sama kooli saabumise päev! Ning siis see jonnakas ja mõttetu minu kõnnaku, hääle, mu harjumuste ja kogu mu oleku jäljendamine! Oli inimlikult üldse võimalik, et see, mida ma praegu nägin, oli üksnes selle harjumuseks saanud sarkastilise matkimise tulemus? Tulvil aukartust, hirmujudin hinge hiilimas, kustutasin lambi, väljusin vaikselt toast ja lahkusin jalamaid selle vana õppeasutuse seinte vahelt – et mitte iialgi enam sinna tagasi tulla.
Pärast paari kodus jõude veedetud kuud jätkasin õpinguid Etonis. Lühikesest vaheajast oli piisanud, et nõrgestada mälestusi dr Bransby koolis juhtunust, need polnud enam nii elavad, vähemalt ei kutsunud nad enam esile nii tugevaid tundeid. See draama oli minetanud oma traagika. Söandasin kahelda, kas võisingi oma meeli usaldada, ning nii harva kui meenutasingi kogu seda lugu, tundsin alati imestust inimliku kergeusklikkuse üle ja mu kaasasündinud elav kujutlusvõime pani mind lihtsalt muigama. Ei kahandanud seda laadi skeptitsismi ka minu Etoni-aegne eluviis. Mõttelagedate narritempude keeris, millesse ma seal uljalt sukeldusin, neelas alla iga tugevama või tõsisema mulje, pühkis mälust kõik peale möödunud päevade vahu, jättes sinna vaid kõige kerglasemad elamused.
Ma ei taha siin siiski maalida pilti oma haletsusväärsetest prassingutest, mis trotsisid seadusi ja hiilisid mööda õppeasutuse valvsusest. Kasutult veedetud kolm aastat olid vaid süvendanud mu pahelisi harjumusi ning imestama paneval määral soodustanud mu kehalist arengut. Kord pärast nädal aega kestnud arulagedat mürgeldamist kutsusin väikese kamba kõige liiderlikumaid tudengeid oma tuppa salajasele joomingule. Saime kokku hilja õhtul, sest meil tuli oma klunker kohusetruult hommikuni välja venitada. Vein voolas vabalt ega olnud puudust teistestki võib-olla veel ohtlikemaist ahvatlusist, nii et idakaar oli nõrgast koidukumast juba hahetama löönud, kui me meeletu pidumöll oma kõrgpunkti jõudis. Kaardimängust ja veiniuimast õhetades tahtsin parajasti öelda üht jumalavallatut toosti, kui uks järsku pooleldi lahti tõmmati ja väljast kostev teenri hääl mu tähelepanu endale tõmbas. Teener teatas, et keegi isik, kellel ilmselt on väga vähe aega, tahab minuga hallis kõnelda.
Oma meeletus veiniuimas olin ootamatust segamisest pigem rõõmus kui ehmunud. Tuigerdasin kohe välja ja olin mõne sammuga maja eeskojas. Selles madalas väikeses toas polnud lampi; seal polnud praegu üldse mingit valgust peale nõrga koidukuma, mis läbi poolringikujulise akna sisse tungis. Kui ma üle läve astusin, märkasin endapikkust noormeest valges kašmiirist hommikumantlis, mis oli õmmeldud sama moodsa lõike järgi nagu seegi, mis mul endal parajasti seljas oli. Nii palju võimaldas ähmane valgus mul näha, külalise nägu ei suutnud mu silm seletada. Minu sisenedes astus ta kärmesti mu juurde ning, haaranud turtsaka kärsitusega mu käsivarrest kinni, sosistas mulle kõrvu sõnad: „William Wilson.”
Muutusin jalamaid täiesti kaineks.
Midagi võõra olekus, samuti see, kuidas ta oma sõrme mu silme ees valguse kumas väristades viibutas, hämmastas mind; aga mitte see ei erutanud mind nii tugevasti. Seda tegid need iseäralikud, pühalikust manitsusest tulvil vaikselt sisistatud sõnad; eelkõige just neile vähestele, lihtsatele ja tuttavatele, aga sosistatud silpidele iseloomulik laad, toon ja tämber; nad tulvasid must üle tuhande mälestusega möödunud päevist ning vapustasid mu hinge nagu galvaanipatarei šokk. Enne kui ma toibuda jõudsin, oli külaline läinud.
Kuigi see sündmus avaldas mu häiritud kujutlusvõimele sügavat muljet, haihtus viimane peagi. Mõned nädalad, tõsi küll, pärisin kõikjal tolle tundmatu järele või siis süvenesin haiglasesse mõtisklusse. Ma ei püüdnudki enda eest varjata, kes oli too iseäralik isik, kes nii visalt minu asjadesse sekkus ja mind oma vihjamisi antud nõuannetega kimbutas. Kes või mis aga oli siis see Wilson? – ja kust ta tuli? – ja mida ta taotles? Ühelegi neist küsimustest ei antud mulle rahuldavat vastust; sain tema kohta ainult nii palju teada, et mingi äkiline perekonnaõnnetus oli sundinud teda dr Bransby õppeasutusest lahkuma just sama päeva pärastlõunal, kui ma ise sealt põgenesin. Peagi aga ei tegelnud mu mõtted enam selle asjaga – kogu mu tähelepanu hõivas eelseisev Oxfordi-minek. Ja sinna ma õige pea läksingi; mu vanemate ettearvamatu edevus varustas mind igal aastal kõige vajalikuga, nii et võisin vabalt mõnuleda südamele nii armsaks saanud luksuses – võistelda pillamises Suurbritannia rikkaimate aadlisuguvõsade ülikõrkide pärijatega.
Seesuguste pahelisusele kallutavate asjaolude ergutusel lõi mu loomupärane meelelaad kahekordse ägedusega välja ning oma sõgedas pidutsemisuimas ei pannud ma isegi üldisi sündsusenõudeid mikski. Ent oleks mõttetu peatuda üksikasjalikult mu ekstravagantsustel. Piisab, kui ütlen, et oma pillamises ületasin ka kõige suuremaid pillajaid ja et mitmetele uutele narritempudele nime andes jätkasin tõhusalt nende pahede pikka nimestikku, mis tollal selles Euroopa kõige liiderlikumas ülikoolis lokkasid.
Ja ikkagi on raske uskuda, et ma isegi siin olin sedavõrd minetanud igasuguse aumehelikkuse, et püüdsin omandada elukutseliste kaardimängijate kõige alatumaid võtteid, ja sel alal meistriks saanud, kasutasin seda põlastusväärset kunsti oma selletagi tohutu sissetuleku suurendamiseks lihtsameelsete kaasüliõpilaste arvel. Nii see aga oli. Ning kahtlemata just see, et seesugune patustamine mehise ja ausa tunde vastu oli nii ränk, oligi peamine, kui mitte ainus põhjus, miks sain seda karistamatult jätkata. Tõesti, kes mu kõige liiderlikumaist kaaslastest poleks pigem oma meelte selgeimale tunnistusele vastu vaielnud, kui kahtlustanud niisuguses teguviisis lõbusat, siirast ja suuremeelset William
