mida korrapäratu vahemaaga piirasid sünged kaljukobarad.
Ookean kaugema saare ja ranna vahel jättis kuidagi ebatavalise mulje. Kuigi sel ajal puhus nii tugev tuul maa poole, et üks brikk kaugel avamerel seisis topelt rehvitud kahvelpurje all, nina vastu tuult, ja kadus alalõpmata kogu kerega silmist, polnud siin ometi mingit korrapärast lainetust, vaid ainult lühike, kiire vihane vetesööst igasse suunda, küll vastu-, küll pärituult. Vahtu oli vähe, välja arvatud kaljude otseses läheduses.
„Seda saart seal kaugemal,” jätkas vanamees, „kutsuvad norralased Vurrghiks. See vahepealne on Moskoe. Miili võrra põhja poole jääb Ambaaren. Nood seal on Islesen, Hotholm, Kieldholm, Suarven ja Buckholm. Kaugemal – Moskoe ja Vurrghi vahel – on Otterholm, Flimen, Sandflesen ja Stockholm. Need on nende kohtade õiged nimed – aga miks neile üldse peeti tarvilikuks nime anda, sellest ei suuda ei teie ega mina aru saada. Kas kuulete midagi? Kas näete vees mingit muutust?”
Olime nüüd viibinud umbes kümme minutit Helseggeni tipus, kuhu olime roninud Lofootide sisemaalt, nii et me polnud kordagi silmanud merd, enne kui ta kaljutipult äkki nähtavale ilmus. Sellal kui vanamees rääkis, tungis mu kõrvu tugev ja järk-järgult valjenev hääl, mis meenutas tohutu pühvlikarja möirgamist kuskil Ameerika preerias, ning samal hetkel märkasin ma, et see meremeeste keelepruugis ristlaines ookean meie all muutus kiiresti ida poole suunduvaks hoovuseks. Lausa minu silma all omandas vool kohutava kiiruse. Iga hetkega see kiirus – see ülepeakaela tormamine aina kasvas. Viie minutiga oli kogu meri kuni Vurrghini välja ohjeldamatult raevuseks piitsutatud; aga just Moskoe ja kalda vahel oli möll kõige suurem. Siin tõmbus tohutu, tuhandete kokkupõrkavate voogude haavaarmidest räsitud vetesäng äkki – kerkides, keedes, sisisedes – meeletusse krampi, tiireldes lugematutes hiigelpööristes, ning kõik tuhises ja sööstis edasi ida poole niisuguse meeletu kiirusega, mille vesi omandab üksnes järsult alla langedes.
Mõne minuti pärast muutus kogu pilt põhjalikult. Vee pealispind jäi kuidagi tasasemaks ning keerised kadusid üksteise järel, selle asemel ilmusid teab kust nähtavale tohutud vahuvöödid. Need kaugele ulatuvad ja üksteisest läbipõimunud vöödid võtsid lõpuks vaibunud keeriste tiirlemise üle, justkui tahtnuks nad teist, veel tohutumat keerist moodustada. Äkki – väga äkki – sai see vahukeeris selge ja piiritletud kuju üle poolemiilise diameetriga ringi näol. Teda ääristas lai sätendava veepihu vöö; aga ainustki piiska sellest ei langenud kohutava lehtri suhu, mille sisemus, nii kaugele kui pilk mõõta suutis, oli üksainus sile, särav ja pigimust veesein, umbes nelikümmend viis kraadi horisondi poole kaldu, mis peadpööritava kiirusega üha ringiratast tiireldes paiskas õhku mingi kohutava heli, pooleldi karje, pooleldi möirge, mida isegi võimas Niagara kosk iial oma surmaheitluses taeva poole ei saada.
Mägi värises jalamini ja kalju kõikus. Viskusin silmili maha ning haarasin ohjeldamatus ärevuses kasinatest rohulibledest kinni.
„See,” ütlesin ma lõpuks vanamehele, „see ei saa olla muud kui Maelströmi veekeeris.”
„Nii teda vahel nimetatakse,” ütles ta. „Meie, norralased, kutsume teda Moskoe-strömiks, Moskoe saare järgi seal vahepeal.”
Pöörise kohta liikunud kuuldused polnud mind põrmugi valmistanud selleks, mida ma nägin. Jonas Ramuse32 kirjeldus, mis on neist ehk kõige üksikasjalikum, ei suuda anda kõige ähmasematki kujutlust ei selle vaatepildi ülevusest ega ka jubedusest – samuti mitte segadusseviivast uudsusest, mis pealtvaatajat rabab. Ma ei tea, kust kohast või mis ajal kõnealune kirjanik teda vaatles, aga see ei saanud olla Helseggeni tipust ega tormi ajal. Siiski leidub tema kirjelduses lõike, mida võiks nende detailsuse pärast tsiteerida, kuigi nad suudavad anda nähtust vaid väga nõrga mulje.
„Lofootide ja Moskoe vahel,” ütleb ta, „on vee sügavus kolmekümne viie ja neljakümne sülla vahel; teises servas aga, Veri (Vurrghi) poole, sügavus alaneb niivõrd, et laevad enam läbi ei pääse, ilma et neid ei ähvardaks oht kaljude otsas puruneda, mida juhtub isegi kõige vaiksema ilmaga. Tõusuvee ajal voolab hoovus Lofootide ja Moskoe vahel tormaka kiirusega maa poole, tema hoogsa merre mõõnamise müha ei saa aga võrrelda ka kõige valjuhäälsema ja hirmsama kosega – selle müra kostab mitme penikoorma kaugusele ja keerised või hauakohad on nii suured ja sügavad, et kui laev satub nende külgetõmbejõu piirkonda, neelatakse ta paratamatult alla ja kistakse põhja ning pekstakse seal vastu kaljusid pilbasteks, ja kui meri loidub, visatakse tükid tagasi. Nii tüüneid vaheaegu tuleb aga ette vaid tõusu ja mõõna algul ja vaikse ilmaga ning nad kestavad vaid veerand tundi, kuni vesi vähehaaval uuesti märatsema hakkab. Kui hoovus on kõige tormakam ning ta raev tormi tõttu ägenenud, on ohtlik talle ühe Norra miili kaugusele läheneda. Paadid, jahid ja laevad, kus selle järele ei valvatud, viidi minema enne, kui nad ta haardeulatusse jõudsidki. Samuti juhtub tihti, et vaalad tulevad hoovusele liiga lähedale ja kistakse keerisesse ning võimatu on kirjeldada nende ulgumist ja röökimist, kui nad siis asjatult rabeldes sealt välja püüavad pääseda. Ükskord sattus karu, kes püüdis Lofootidelt Moskoele ujuda, hoovusesse ja kisti põhja, ta möirgas nii kohutavalt, et seda kaldale kuulda oli. Võimsad kuuse- ja männitüved tõusevad pärast seda, kui vool on nad alla neelanud, nii lõhkikistult ja räsitult uuesti pinnale, nagu kasvaksid neil harjased. See näitab selgesti, et põhi koosneb rünklikest kaljurahnudest, mille vastu neid edasi-tagasi on vintsutatud. Seda hoovust reguleerib mere tõus ja mõõn – mis siin pidevalt iga kuue tunni järel vahelduvad. 1645. aastal vastlanädala pühapäeva varahommikul märatses see nii valjusti, et kaldal asuvate majade kivid maha varisesid.”
Mis puutub vee sügavusse, siis ei suutnud ma mõista, kuidas seda üldse keerise vahetus läheduses kindlaks sai määrata. Need „nelikümmend sülda” pidid käima voolusängi kohta otse Moskoe või Lofootide kalda lähedal. Moskoe-strömi keskel pidi sügavus olema mõõtmatult suurem; selleks pole paremat kinnitust vajagi, kui heita korraks pilk Helseggeni kõrgemalt rüngalt pöörise põhjatusse kurku. Siit kaljutipult alla ulguvasse Phlegethoni33 vaadates ajas mind vägisi muigama ausa Jonas Ramuse lihtsameelsus, kes kirjeldas neid vaala- ja karulugusid kui asju, mida on raske uskuda; minu meelest oli endastmõistetav, et sattudes tolle hukutava külgetõmbejõu mõjupiiri, suudab ka kõige suurem liinilaev sellele sama vähe vastupanu osutada kui sulg orkaanile ning kaob jalamaid kogu täiega silmist.
Katsed seda nähtust seletada – millest mõned minu mäletamist mööda tundusid lugemisel küllaltki usutavad – paistsid nüüd hoopis teises valguses ega rahuldanud enam. Üldiselt arvatakse, et nii see kui ka kolm väiksemat keerist Ferroe saarte vahel „tekivad lainete kokkupõrke tagajärjel, mis tõusu ja mõõna ajal peksavad vastu kalju- ja šelfiseljandikku, mis vett niiviisi oma vangistuses hoiab, et see kosena sügavikku langeb; mida kõrgemale seega loodevesi tõuseb, seda sügavam on langus ning kõige selle loomulik tagajärg on veepööris või – keeris, mille tohutut imemisjõudu on tõestanud vähema mastaabiga katsed”. Nii seisab „Briti entsüklopeedias”. Kircher34 ja teised arvavad, et Maelströmi voolusängi keskel on maakera läbiv ja kuskil väga kauges paigas välja tulev kuristik – ühel puhul on õige kindlalt nimetatud Botnia lahte. Sellest iseenesest põhjendamatust arvamusest haaraski mu mõttekujutus kärmesti kinni, kui ma veekeerist vahtisin, ning ma olin pisut üllatunud, kui mu teejuht sellekohase märkuse peale tähendas, et kuigi peaaegu kõik norralased samal seisukohal on, ei jaga ta nende arvamust. Mis esimesse seletusse puutub, siis tunnistas ta, et ei suuda sellest aru saada; ja siin nõustusin temaga – sest kui veenvalt see ka paberil ei kõlanud, tundus see keset seda mürisevat kuristikku hoopis arusaamatu ja koguni nõme.
„Olete keerisest nüüd hea pildi saanud,” ütles vanamees, „ja kui ronite selle kaljurünga taha, nii et ta jääb teile tuulevarjuks ja summutab veemüra, jutustan teile ühe loo, mis näitab, et ma peaksin sellest Moskoe-strömist mõndagi teadma.”
Sättisin enese istuma, nagu ta
Jonas Ramus (1649–1718) – norra ajaloolane.
Phlegethon – kreeka mütoloogias allilma ümbritsev tulejõgi.
Athanasius Kircher (1602–1680) – saksa teadlane, kes koostas esimese tähtsamate merehoovuste trükitud kaardi.
