Novelle. Edgar Allan Poe

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Novelle - Edgar Allan Poe страница 20

Novelle - Edgar Allan Poe

Скачать книгу

range, kel Kunsti näol juba mõrsja olemas; neiu – harukordselt ilus ja sama armas kui rõõmsameelne; aina särav ja naeratlev ning lusti täis nagu noor hirvevasikas; armastas ja hellitas kõiki asju; vihkas vaid Kunsti, kes oli ta võistleja; kartis ainult paletti ja pintsleid ning teisi vastalisi tööriistu, mis ei lasknud tal armsamat näha. Seepärast oli see tollele daamile kole kuulda, kui kunstnik ütles, et tahab portreteerida just oma noort mõrsjat. Aga ta oli alandlik ja kuulekas, ning istus vaikselt mitu nädalat pimedas kõrges tornikambris, kus valgust nõrgus kahvatule lõuendile üksnes ülevalt pea kohalt. Tema aga, kunstnik, tundis mõnu oma tööst, mis kestis tunnist tundi ja päevast päeva. Ja ta oli kirglik ja metsik ja tujukas mees, kes võis mõtisklusse vajuda, nii et ta ei märganudki, kuidas valgus, mis nii tontlikult sesse üksildasse torni langes, ta mõrsja tervise ja elurõõmu närtsitas ja neiu kõigi meelest peale tema igatsusest otsa jäi. Neiu aga naeratas üha edasi, kaeblemata, sest ta nägi, et maalikunstnik (kes oli väga kuulus) oma tööst kirglikku ja tulist rõõmu tundis, ning ööd ja päevad vihtus maalida naist, kes teda nii armastas, iga päevaga aga üha nukramaks ja nõrgemaks jäi. Ja tõesti, inimesed, kes portreed nägid, rääkisid selle sarnasusest sosinal nagu mingist vägevast imest, mis ei anna tunnistust mitte üksnes kunstniku võimeist, vaid ka tema sügavast armastusest neiu vastu, keda ta nii ületamatult hästi kujutab. Lõpuks aga, kui töö hakkas lõpule jõudma, ei lastud enam kedagi torni, sest maalikunstnik oli tööinnust lausa meeletu ega pööranudki enam silmi lõuendilt, isegi mitte selleks, et vaadata oma naise nägu. Ja ta ei näinudki, et värvid, mida ta lõuendile kandis, võeti selle põskedelt, kes ta ees istus. Ja kui mitu nädalat oli möödunud ja teha oli jäänud vaid õige vähe, üksainus pintslitõmme suule ja üksainus värvivarjund silmale, lõi neiu eluvaim uuesti lõkkele nagu leek lambipesas ja siis sai see pintslitõmme tõmmatud ja värvivarjund antud; ning kunstnik seisis ühe hetke võlutult tehtud töö ees, järgmisel hetkel aga, saamata ikka veel pilku lõuendilt lahti, hakkas ta värisema ja muutus väga kahvatuks ja oli kohkunud, ning hüüdes valju häälega: „See on tõesti Elu ise!” pööras äkki oma armsamat vaatama – see oli surnud!”

      KAEV JA PENDEL

      Impia tortorum longos hic turba furores

      Sanguinis innocui, non satiata, aluit.

      Sospite nunc patria, fracto nunc funeris antro,

      Mors ubi dira fuit vita salusque patent. 38

(Nelikvärss, luuletatud Pariisi Jakobiinide Klubi asukohale püstitatavate turuväravate tarvis.)

      Olin haige – surmani haige sellest pikast piinast; ning kui nad mu lõpuks lahti päästsid ja ma tohtisin istukile tõusta, tundsin, et kaotan teadvuse. Otsus – kohutav surmaotsus – oli viimane selgelt lausutud sõna, mis mu kõrvu jõudis. Pärast seda näisid inkvisiitorite hääled sulavat üheksainsaks unenäoliselt ebamääraseks üminaks. See tekitas mus pöörlemistunde – võib-olla seetõttu, et assotsieerus kujutluses veskiratta mürinaga. Sedagi ainult lühikest aega, sest peagi ei kuulnud ma enam midagi. Siiski, puhuti ma nägin – aga kui kohutavalt moonutatult! Nägin mustades talaarides kohtunike huuli. Need paistsid mulle valged – valgemad kui paberileht, millele neid sõnu kirja panen – ja naeruväärselt kitsad, kitsad neist õhkuvast pingsast vankumatusest, kõigutamatust kindlameelsusest, inimliku piina karmist põlastusest. Ma nägin, et otsused, mis minule tähendasid saatust, voolasid ikka veel nende huulte vahelt. Nägin neid surma kuulutades irevile tõmbuvat. Nägin neid oma nime silpe vormivat, ja ma värisesin, sest heli ei järgnenud. Nägin ühtlasi mõne meeletu hirmuhetke jooksul, kuidas ruumi seinu katvad mustad drapeeringud vaevumärgatavalt vaikselt värelesid. Siis langes mu pilk seitsmele pikale küünlale laua peal. Algul jätsid nad halastava mulje, nad olid nagu valged saledad inglid, kes mu päästavad, siis aga äkki valdas mind hukutav tülgastus ning ma tundsin iga kiudu oma ihus võbisevat, nagu oleksin puudutanud galvaanipatarei traati, ning ingellikud kujud muutusid tulipeadega mõttetuiks viirastusteks, kellelt polnud mingit abi loota. Ja siis hiilis kõlava muusikahelina mu kujutlusse mõte sellest, kui magus võiks olla puhata hauas. See mõte tuli vaikselt ja vargsi ning kulus tükk aega, enne kui ta tervenisti mu teadvusse jõudis; aga just siis, kui mu vaim teda lõpuks õigesti tundma ja hellitama hakkas, kadusid kohtunike kujud nagu nõiaväel mu silme eest; pikad küünlad vajusid olematuks, nende valgus kustus täielikult; saabus must pimedus, kõik tunded näis neelavat mingi meeletu allasööst, nagu langenuks hing Hadesesse. Seejärel valitses kõikjal vaikus, liikumatus ja öö.

      Olin minestanud; siiski ei tahaks ma öelda, et olin kaotanud kogu teadvuse. Ma ei püüagi defineerida või kirjeldada seda, mis temast oli säilinud; aga kõik ei olnud kadunud. Ka kõige sügavamas unes – ei! Ka deliiriumis – ei! Ka minestuses – ei! Ka surmas – ei! Isegi hauas ei ole kõik kadunud! Vastasel korral poleks inimese jaoks surematust. Ärgates sügavaimast unest käristame katki mingi unenäo härmalõngavõrgu. Hetk hiljem aga (nii habras võib olla see võrk) ei mäleta me enam, et nägime und. Minestusest elluärkamisel on kaks astet: esiteks hingelise või vaimse, teiseks füüsilise eksistentsi tajumine. Näib tõenäoline, et kui me teisele astmele jõudnult suudaksime meenutada muljeid esimeselt astmelt, leiaksime need olevat tulvil mälestusi sealtpoolt kuristikku. Ent mis siis on see kuristik? Kuidas vähemalt eristada tema varje haua varjudest? Kui aga muljeid sellest astmest, mida olen nimetanud esimeseks, ei saa tahtlikult meenutada, kas ei tule nad siiski tüki aja pärast palumata ja me imestame, kust nad tulevad? See, kes pole eales minestanud, ei leia hõõguvais sütes kummalisi paleesid ja pööraselt tuttavaid nägusid; ei näe õhus hõljuvaid nukraid viirastusi, mis teiste pilgu eest on varjatud; ta ei juurdle tundmatu lille lõhna üle ega vii teda segadusse muusikaline kadents, mis pole iial varem ta tähelepanu köitnud.

      On olnud hetki, kus mulle on tundunud, et sagedased keskendunud meenutamiskatsed, tõsised ponnistused saada aimu näilisest olematuseseisundist, kuhu mu hing oli langenud, on kandnud vilja; on ette tulnud lühikesi, väga lühikesi mälestusevälgatusi, mis selge mõistuse hilisemat kinnitust mööda võivad pärineda üksnes sellest näilise teadvusetuse perioodist. Need mälupeegeldused jutustavad ähmaselt mingitest pikakasvulistest kogudest, kes tõstsid mu üles ja kandsid vaikides alla – üha allapoole ja allapoole –, kuni juba üksnes mõte sellele lõputule laskumisele pani mu pea võikalt pööritama. Nad jutustavad samuti ebamäärasest hirmust südames just südame ebaloomuliku rahu pärast. Sellele järgneb kõike hõlmav liikumatusetunne; just nagu oleksid mu kandjad (too tontlik saatjaskond) alla laskudes ületanud piirituse piiri ning, tüdinuna oma rängast tööst, seisma jäänud. Mulle meenub midagi lamedat ja niisket; siis aga kaob kõik meeletusse – keelatud asjades tuhniva mälu meeletusse.

      Väga äkki hakkas mu hing taas tajuma liikumist ja heli – südame ägedat tuksumist ja tema löökide kõla kõrvus. Seejärel täiesti tühi paus. Siis jälle heli ja liikumine ja puudutus – kogu ihu läbiv kirvendustunne. Seejärel üksnes teadmine olemasolust, ilma ühegi mõtteta – seisund, mis kestis kaua. Siis äkki mõte, ja judisema panev hirm, ning tõsine katse oma tõelist seisundit mõista. Seejärel kange tahtmine langeda tagasi tundetusse. Siis aga hinge äkiline virgumine ja edukas katse end liigutada. Ning kohe meenub kogu kohtuprotsess, kohtunikud, mustad drapeeringud, lõplik otsus, iiveldustunne, minestus. Kõik, mis sellele järgnes, on aga täielikult ununenud, kõik see, mida kunagi hiljem tõsiselt mälu pingutades olen ähmaselt suutnud meenutada.

      Senini ei olnud ma silmi avanud. Tundsin, et leban selili, kinni sidumata. Sirutasin käe välja ja see langes raskelt millelegi niiskele ja kõvale. Jätsin ta mõneks minutiks sinna lebama, püüdes kujutleda, kus ja mis ma olen. Tahtsin, ei julgenud ga kasutada oma silma-nägemist. Kartsin esimest pilku ümbritsevatele esemetele. Ma ei kartnud näha hirmsaid asju, vaid tundsin õudu selle ees, kui midagi ei olekski näha. Lõpuks võtsin meeleheitlikult südame rindu ja avasin kiiresti silmad. Mu kõige hullemad kartused osutusid õigeks. Mind ümbritses igavese öö pimedus. Ahmisin õhku. See tihke pimedus otsekui rusus ja lämmatas mind. Õhk oli talumatult umbne. Lamasin ikka veel vaikselt ja püüdsin mõtteid koguda. Meenutasin

Скачать книгу


<p>38</p> Süütute verele ahne siin kaua kamppiinajaid meeletult prassis.Vaba on isamaa nüüd, hävinend mõrvaurg jälk,surm kus märatses, elu ja õnn nüüd lokkab (ld k).