kolmekesi kõigi Lofootide randlaste hulgast ainukesed, kes pidevalt nende saarte juurde välja sõitsid. Tavalised kalastamispaigad jäävad tükk maad lõuna poole. Kala saab seal igal ajal ilma suurema riskita, ja seetõttu neid eelistataksegi. Siin-seal kaljude vahel on aga kohti, mis ei anna mitte ainult igasugu haruldast kala, vaid ka palju suuremat saaki, nii et meie saime tihti üheainsa päevaga rohkem, kui kartlikumad kalurid terve nädalaga kokku suutsid kraapida. Õieti oli see üks hulljulge ettevõtmine – töö tähendas eluga riskimist, kapitaliks oli julgus.
Luupi hoidsime ühes lahesopis, siit randa mööda viis miili ülevalpool; ja ilusa ilmaga kasutasime ära viieteistkümneminutilise tasase veeseisu tõusu ja mõõna vahel, et kaugel ülalpool seda sügavikku üle Moskoe-strömi voolusängi pääseda ja siis allpool kuskil Otterholmi ja Sandfleseni vahel, kus keerised pole nii ägedad kui mujal, ankrusse heita. Siia jäime seniks, kuni vesi oli jälle tüün, siis hiivasime ankru ja võtsime kursi kodu poole. Säärasele retkele läksime ainult püsiva külgtuulega nii minekul kui ka tulekul, mille suhtes olime kindlad, et see meid enne tagasipöördumist hätta ei jäta – ja selles punktis tegime harva valearvestuse. Kaks korda kuue aasta jooksul olime sunnitud kogu ööks ankrusse jääma täieliku tuulevaikuse pärast, mis on siinkandis tõesti haruldane asi; ja ühel korral pidime peaaegu nädalaks paigale jääma ja nälga surema tormi tõttu, mis kohe pärast me kohalejõudmist valla puhkes ja hoovuse nii möllama pani, et üleminekule mõeldagi ei saanud. Tol korral oleks meid kõigest hoolimata avamerele aetud (sest keerised loopisid meid nii ägedalt ringi, et lõpuks läks ankur sassi ja me lohistasime seda järele), kui me poleks triivinud ühte neist lugematutest ajutistest ristvooludest, mis täna siin ja homme läind; see ajas meid Flimeni alla tuulevarju, kuhu jäime õnnekombel pidama.
Ma ei suuda teile rääkida kümnendikkugi neist raskustest, millega me tolles paigas kokku puutusime – see on kehv koht isegi hea ilmaga –, aga meil õnnestus kuidagi Moskoe-strömi kadalipust alati läbi lipsata, ilma et õnnetust oleks juhtunud; kuigi mõnikord oli mul süda saapasääres, kui sattusime mõni minut enne või pärast tüünvett tulema. Alati polnud tuul ju nii tugev, kui me teele asudes olime arvanud, ja siis ei jõudnud me nii kiiresti edasi, nagu oleksime tahtnud, voolus aga ei lasknud luupi juhtida. Vanemal vennal oli kaheksateistkümneaastane poeg ja mul endal oli ka kaks sitket poissi. Neist oleks neil kordadel suur abi olnud, küll aerude taga ja hiljem püügi juures, aga kuigi me oma eluga riskisime, ei olnud meil südant noori ohtu saata – sest mis siin salata, hirmus ohtlik ta oli, see on tõsi.
Mõne päeva pärast saab sellest nüüd kolm aastat, kui juhtus see, millest ma teile jutustada tahan. See oli juulikuu kümnendamal päeval 18 – , mida siinkandi rahvas iialgi ei unusta – sest see oli päev, mil möllas kõige hirmsam orkaan, mis eales taevast on valla pääsenud; ja ometi puhus kogu hommiku ja koguni kuni hilise pärastlõunani edelast mahe ja ühtlane tuul ning päike paistis heledasti, nii et kõige vanemgi meremees meie hulgast ei oleks osanud ette näha seda, mis pidi järgnema.
Meie kolmekesi – mu kaks venda ja mina – olime umbes kella kahe paiku saarte juurde sõitnud ja paadi peagi täis lastinud toredat kala, mida sel päeval, nagu me kõik märkasime, oli rohkem kui iial enne. Minu kella järgi oli just seitse, kui hiivasime ankru ja hakkasime koju sõitma, et Strömi kõige hullemast kohast üle jõuda tüünvee ajal, mille teadsime olevat kella kaheksa paiku.
Asusime teele värske tuulega tüürpoordist, ja mõnda aega kihutasime suure kiirusega edasi ega mõelnud üldse hädaohule, sest selleks ei paistnud olevat vähimatki põhjust. Äkitselt üllatas meid üle Helseggeni puhuv tuul. See oli sootu haruldane, seda polnud varem ette tulnud, ja mul hakkas pisut kõhe, kuigi ei teadnud isegi, miks. Seadsime paadi pärituult, ei liikunud aga pööriste tõttu üldse edasi, ja ma pidin just tegema ettepaneku ankruplatsile tagasi pöörata, kui ahtri poole vaadates nägime, et kogu silmapiiri kattis iseäralik vasekarva pilv, mis imekspandava kiirusega üles kerkis.
Vahepeal jäi tuul, mis meid kõrvale oli kandnud, soiku, ning me loksusime täielikus tuulevaikuses siia-sinna. See olukord kestis aga nii lühikest aega, et me ei jõudnudki selle üle pead murda. Minuti pärast oli torm meil kallal – kahe minuti pärast taevas üleni pilves – ning kui veel juurde arvata tihe veepihu, läks paadis äkki nii pimedaks, et me enam üksteist ei näinud.
Seda orkaani, mis siis valla puhkes, pole mõtetki katsuda kirjeldada. Ka kõige vanemad norra meremehed polnud eales midagi seesugust üle elanud. Olime jõudnud purjed alla lasta, enne kui täiesti tormi kätte jäime; aga esimese tuulehooga läksid mõlemad mastid üle parda, nagu oleks nad maha saetud – grootmast viis kaasa noorema venna, kes oli end kindluse mõttes selle külge sidunud.
Meie purjekas oli kõige sulgkergem laevuke, mis iial merd sõitnud. Tal oli täiesti ühetasane tekk, ninas ainult väike luuk, mille Strömist üle sõites harilikult kaitseks muutliku suunaga lainetuse vastu lattidega kinni lõime. Üksnes seetõttu me ei läinudki jalamaid põhja – kuigi jäime mõneks hetkeks üleni vee alla. Kuidas vanemal vennal õnnestus pääseda, ei oska ma öelda, sest mul ei olnud enam võimalik seda ta käest küsida. Mis minusse endasse puutub, siis niipea kui olin foki käest lasknud, viskusin tekile pikali, jalad vastu kitsast ninapoolset reelingut, ja haarasin kätega kinni fokkmasti jalami lähedal asuvast rõngaspoldist. Seda tegin paljast instinktist – ja see oli kahtlemata kõige õigem tegu –, sest olin liiga ähmi täis, et midagi mõelda.
Mõne hetke olime üleni vee all, nagu ütlesin, ja kogu selle aja hoidsin hinge kinni ja klammerdusin poldi külge. Kui ma hinge enam kinni pidada ei suutnud, tõusin põlvili, kätega endiselt poldist kinni hoides, ja sain viivuks pea vee peale. Kohe seejärel me pisike paat raputas end just nagu veest välja tulnud koer, ja vabanes niiviisi mingil määral lainetest. Katsusin nüüd lahti saada mind vallanud tardumusest ja oma mõistuse kokku võtta, et näha, mida annab teha, kui tundsin kedagi oma käsivarrest kinni haaravat. See oli mu vanem vend ja mu süda hüppas rõõmu pärast, sest olin juba kindel, et ta on üle parda – järgmisel hetkel aga muutus kogu mu rõõm meeletuks hirmuks – sest ta pani suu otse vastu mu kõrva ja karjus: „Moskoe-ström!”
Keegi ei saa teada, mida ma sel hetkel tundsin. Värisesin pealaest jalatallani, nagu oleks äge palavikuhoog mind raputanud. Ma taipasin väga hästi, mida ta selle ühe sõnaga öelda tahtis – ma taipasin, mida ta mulle selgeks tahtis teha. Selle tuulega, mis meid nüüd edasi ajas, tormasime otse Strömi keerisesse, ja miski ei suutnud meid päästa!
Strömi voolusängi ületades läksime alati ju tükk maad pealpool keerist, isegi kõige vaiksema ilmaga, ja pidime siis ootama ja hoolega passima tüünvett – nüüd aga kihutasime otse sügavikku – ja veel sihukese rajuga. „Õigupoolest,” arutlesin ma, „jõuame umbes tüünvee ajaks sinna – väike lootus on veel olemas.” Järgmisel hetkel aga needsin ennast selle totra lootuse pärast. Teadsin väga hästi, et olime päästmatult kadunud, kui meil ka üheksakümne suurtükiga laevast kümme korda suurem jalge all oleks olnud.
Aga seks korraks oli tormi esimene raev raugenud, või ei tajunud me seda ehk enam tema ees lennates – igal juhul tõusid madalad ja vahused lained, mida tuul oli algul alla surunud, nüüd lausa mäekõrguseks. Ka taevas oli toimunud iseäralik muutus. Igas suunas ümberringi oli see ikka veel pigimust, aga peaaegu meie pea kohal tekkis sinna äkki ümmargune killuke selget taevast – enneolematult selget ja kirkalt sügavsinist –, kust kumas täiskuu niisuguse säraga, nagu ma iial varem polnud näinud. Üliselgesti valgustas ta kõike meie ümber – aga, oh jumal, milline vaatepilt see oli, mida ta valgustas!
Püüdsin nüüd paar korda vennaga rääkida – aga mingil arusaamatul kombel oli müra niivõrd valjenenud, et ta ei kuulnud ühtki mu sõna, kuigi ma karjusin nii kõvasti, kui suutsin, otse talle kõrva. Näost surnukahvatu, raputas ta siis pead ja tõstis ühe sõrme püsti, just nagu tahtnuks öelda: „Kuula!”
Algul ei taibanud ma, mida see tähendas – siis aga välgatas jube mõte mul peast läbi. Kiskusin kella uuritaskust
