liiga raskelt lastitud, paistavad lained tugeva tormiga, kui paat kihutab, ta alt välja libisevat, mis on maismaalase meelest väga imelik – ja seda nimetatakse meremehe keeles ratsutamiseks. Hüva, siiani olime väga osavalt lainetel ratsutanud, kuid siis juhtus üks hiidlaine haarama meid otse ahtri alt ja tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale – just nagu taevasse – ning viis meid endaga kaasa. Ma poleks uskunud, et üks laine võib nii kõrgele tõusta. Seejärel aga libisesime ja sukeldusime niisuguse vuhinaga alla, et mul läks süda pahaks ja pea hakkas ringi käima, justkui unes, kui kõrge mäe otsast alla kukud. Aga kõrgel olles olin kiire pilgu ringi heitnud ja sellest ühest pilgust aitas. Silmapilk oli selge, kus me asume. Moskoe-strömi veekeeris oli umbes veerand miili kaugusel otse meie ees – sarnanes aga igapäevase Moskoe-strömi keerisega sama palju, kui see keeris, mida te praegu näete, sarnaneb vesirattale langeva veejoaga. Kui ma poleks teadnud, kus me oleme ja mis meid ootab, poleks ma seda kohta üldse ära tundnud. Sulgesin tahtmatult jubedusega silmad. Laud tõmbusid nagu krambis kokku.
Ei võinud mööduda üle paari minuti, kui tundsime äkki laineid vaibuvat ja leidsime endid kesk vahupritsmeid. Paat tegi järsu poolpöörde vasakule ja sööstis siis nagu välk teise suunda. Samal silmapilgul summutas kriiskav karje veemüha – niisugune hääl võiks kosta mitme tuhande korraga auru välja laskva aurulaeva äravoolutorudest. Olime nüüd murdlainevöös, mis alati keerist ümbritseb, ja ma mõtlesin muidugi, et järgmisel hetkel sukeldume sügavikku – millest meil hämmastava kiiruse tõttu, millega meid edasi kanti, ainult ebaselge kujutlus oli. Paat ei paistnud üldse vette vajuvat, vaid õhumullina lainete harjal libisevat. Ta oli tüürpoordiga keerise poole, vasakparda tagant kerkis aga kõrgele meist maha jäänud ookean. See seisis nagu tohutu väänlev müür meie ja silmapiiri vahel.
Võib tunduda kummaline, aga nüüd, kus me olime otse kuristiku lõugade vahel, olin ma rahulikum kui siis, kui me talle alles lähenesime. Kaotanud igasuguse lootuse, vabanesin osaliselt sellest hirmust, mis mult algul julguse röövis. Küllap meeleheide tõmbas mu närvid pingule.
See võib paista hooplemisena – aga ma räägin tõtt – ma hakkasin mõtlema, kui tore on niiviisi surra ja kui rumal oli minust muretseda oma armetu elu pärast nii imelise Jumala vägevuse avalduse ees. Küllap punastasingi häbist selle mõtte juures. Veidi aja pärast tärkas mus elav huvi keerise enda vastu. Lausa soovisin tõega uurida ta sügavust, olgu või elu hinnaga, mis tuli maksta; kõige enam aga kurvastas mind see, et ma iial ei saa oma vanadele kaldale jäänud semudele jutustada neist imedest, mida saan näha. Kahtlemata olid need veidrad mõtted ühe niisuguses hädas viibiva mehe kohta ja ma olen pärast seda tihti mõelnud, et küllap oli paadi tiirutamine ümber sügaviku mu pea pööritama pannud.
Oli veel teine asjaolu, mis aitas mul enesevalitsust tagasi saada –, see oli tuule lakkamine: praeguses olukorras tuul meieni ei ulatunud, sest – nagu te ise nägite – asub murdlainevöö tunduvalt madalamal üldisest merepinnast, ja ookean kõrgus nüüd me kohal nagu järsk must mäeseljandik. Kui te pole tugeva tormiga merel viibinud, ei oska te kujutleda, millist meeltesegadust võivad tekitada tuul ja veepritsmed koos. Nad pimestavad, kurdistavad ja lämmatavad su, röövivad sult igasuguse tegutsemis- ja mõtlemisvõime. Nüüd aga olime suurelt osalt neist häirivatest asjaoludest lahti – just nagu surmamõistetud kurjategijad, kes vanglas võivad maitsta tühiseid mõnusid, mis enne kohtuotsuse langetamist on keelatud.
Raske öelda, mitu tiiru me sellele murdlainevööle peale tegime.
Kihutasime, pigem lennates kui liueldes, oma tund aega üha ringiratast, nihkudes aegamisi ikka sügavamale ja sügavamale murdlainetusse ja seejärel üha lähemale ja lähemale ta kohutavale siseservale. Kogu selle aja polnud ma rõngaspoldist lahti lasknud. Vend oli ahtris ja hoidis kinni pisikesest tühjast veevaadist, mis oli tugevasti pärakuudi alla kinni seotud, see oli ainus asi tekil, mida torm esimese hooga üle parda polnud uhtnud. Kui lähenesime põrguhaua servale, laskis ta vaadist lahti ja sööstis rõnga poole ning oma meeletus hirmus püüdis ta mu käsi selle küljest lahti rebida, kuna rõngas oli liiga väike, et meile mõlemale kindlat pidet pakkuda. Iial pole ma tundnud sügavamat südamevalu kui seda nähes, kuigi teadsin, et ta oli mõistuse kaotanud, selgest hirmust hulluks läinud. Aga polnud mõtet talle vastu hakata. Ma teadsin, et on täiesti ükskõik, kas kumbki meist üldse kinni hoiab, seepärast jätsin poldi temale ja ronisin ahtrisse vaadi juurde. Seda polnud kuigi raske teha, sest luup lendas küllaltki ühtlaselt ja külitsi kaldumata ringi, õõtsudes keerise hiiglaslikest tõugetest ja võpetest ainult edasi-tagasi. Vaevalt jõudsin vaadist kinni võtta, kui kaldusime äkki tüürpoordi ja sööstsime pea ees sügavikku. Pomisesin kiiruga palvesõnu ning arvasin, et kõik on läbi.
Selle peadpööritava langemise ajal olin instinktiivselt vaadist tugevamini kinni kahmanud ja silmad sulgenud. Paar hetke ei julgenud ma neid avada, kuna ootasin silmapilkset hukku, ja imestasin, et ma veel veega surmaheitlust polnud alustanud. Kuid üks hetk möödus teise järel. Olin ikka veel elus. Langemistunnet enam ei olnud; ja paat tundus kiikuvat samamoodi nagu varem vahuvöötmes, ainult selle vahega, et ta nüüd istus nagu sügavamalt vees. Võtsin südame rindu ja lasksin veel kord pilgul ringi rännata.
Iial ei unusta ma aukartus-, jubedus- ja imetlustunnet, mis mind seda tehes valdas. Paat näis rippuvat nagu imeväel tohutu ümbermõõdu ja hämmastava sügavusega trehtris, kuhu ta alla kukkudes poolel teel pidama oli jäänud; oleks võinud arvata, et trehtri täiesti siledad seinad on eebenipuust, kui nad mitte jahmatamapaneva kiirusega poleks ringi tiirelnud ega tontlikult kumanud ja säranud, kui täiskuu kiired eespool kirjeldatud ümmargusest lõhest kuldse joana mööda musti seinu kaugele alla kuristiku salatühemeisse voolasid.
Algul olin omadega liiga segi, et midagi üksikasjalikumalt tähele panna. Hirmuäratav hiilgus oli kõik, mida nägin. Kui ma aga pisut toibusin, langes mu pilk instinktiivselt allapoole. Niiviisi vaadates nägin takistamatult, mil kombel paat sügaviku kaldseinal rippus. Ta seisis täiesti otse – see tähendab tekk oli paralleelne veepinnaga, viimane oli aga üle neljakümne viie kraadise nurga all längu, nii et me seisime nagu külili. Sellegipoolest panin tähele, et mul polnudki palju raskem selles asendis jalgealust ja käepidet säilitada kui rõhtpinnal ja seda minu arust tänu kiirusele, millega me ringi tiirlesime.
Kuukiired näisid just nagu kompivat sügava kuristiku põhja; kuid ikka ei seletanud mu silm midagi selgesti tiheda udu tõttu, millesse kõik seal oli mähkunud ja mille üle kaardus uhke vikerkaar nagu too kitsas ja tudisev sild, mis musulmanide ütlust mööda on ainsaks rajaks Aja ja Igaviku vahel. Küllap tekkis see udu või veepihu tohutute lehtriseinte kokkupõrkest all põhjas, aga müra, mis sealt taeva poole tõusis, ei söanda ma kirjeldama hakatagi.
Meie esimene lihe ülevalt vahuvööndist sügavikku oli meid kallakust tükk maad alla viinud, edasine langus ei vastanud aga enam sellele. Tuhisesime aina ringiratast – mitte ühtlaselt, vaid peadpööritavalt õõtsudes ja jõnksudes, nii et paiskusime vahel vaid mõnisada jardi, vahel jälle terve ringi võrra edasi. Langemine oli iga tiiru ajal aeglane, aga selgesti tajutav.
Silmitsedes enda ümber seda vedelast eebenipuust kõnnumaad, mis meid niiviisi kandis, märkasin ma, et meie paat polnud ainuke objekt pöörise rüpes. Nii üleval meie pea kohal kui ka all oli näha laevariismeid, tohutul hulgal ehituspuitu ja puutüvesid koos igasuguste pisemate esemetega, nagu üksikud mööblitükid, katkised kastid, vaadid ja teibad. Kirjeldasin juba seda ebaloomulikku uudishimu, mis mind mu esialgse hirmu asemel oli vallanud. See haaras mu seda enam oma võimusesse, mida lähemale ma oma hirmsale hukule jõudsin. Hakkasin nüüd kummalise huviga jälgima asju, mis karjas meiega kaasa ujusid. Pidin küll peast sootu segane olema, sest püüdsin koguni sellega oma meelt lahutada, et katsusin mõttes määrata kiirust, millega üks või teine neist all kobrutava vahu poole langes. „See kuusk,” tabasin end kord ütlemast, „sukeldub kindlasti järgmisena ja kaob silmist,” ja olin päris pettunud, kui nägin, et ühe Taani kaubalaeva vrakk jõudis tast ette ja vajus enne põhja. Lõpuks, pärast mitmeid sellelaadseid oletusi, mis kõik vääraks osutusid, viis see fakt – fakt, et ma iga kord
