osalt praegustest tähelepanekutest. Meenutasin igasugu Lofootide rannale uhutud esemeid, mida Moskoe-ström oli alla neelanud ja siis välja sülitanud. Kaugelt suurem osa neist oli hullusti lõhki rebitud – nii marraskil ja karused, nagu oleksid nad pindu täis tipitud –, mõned aga, seda mäletasin selgesti, polnud üldse räsitud. Nüüd ei osanud ma seda vahet muuga seletada, kui et karused tükid olid ainsana täielikult alla neelatud – teised aga olid sattunud pöörisesse loodete lõpu poole või olid mingil põhjusel langenud nii aeglaselt, et ei jõudnudki põhja, enne kui algas kas siis tõus või mõõn, kuidas parajasti juhtus olema. Pidasin võimalikuks, et nad mõlemal juhul paisati uuesti ookeani pinnale, ilma et oleksid jaganud nende saatust, mis varem pöörisesse olid kistud või kiiremini alla neelatud. Tegin ühtlasi kolm tähtsat tähelepanekut. Esiteks, mida suuremad need esemed olid, seda kiiremini nad üldiselt langesid; teiseks, kahe ühesuguse mahuga massi puhul, millest üks oli kera- ja teine muukujuline, oli kerakujulisel suurem langemiskiirus; kolmandaks, kahe ühesuuruse massi puhul, millest üks oli silindriline ja teine muukujuline, neelati silindriline aeglasemalt alla. Pärast pääsemist olen ma mitu korda vestelnud ühe siitkandi vana koolmeistriga, ja tema käest ma õppisingi kasutama sõna „silinder” ja „kera”. Ta seletas mulle, kuigi ma selle seletuse nüüd olen unustanud, kuidas kõik, mis ma nägin, oli tegelikult veepinnal ujuvate riismetükkide kuju loomulik tagajärg, ning näitas mulle, kuidas pöörises ujuv silinder avaldas keerise imemisjõule suuremat vastupanu kui mis tahes teise kujuga sama suur keha.35
Oli veel üks jahmatamapanev asjaolu, mis suurel määral kinnitas seda laadi tähelepanekuid ja tekitas soovi neid ära kasutada; nimelt see, et iga tiiru ajal möödusime mingist tünni moodi asjast või mingi laeva mastiraast, sellal kui paljud esemed, mis olid meiega ühel kõrgusel siis, kui mu silmadele esimest korda avanesid selle pöörise imed, tiirlesid nüüd kõrgel meie pea kohal ega paistnud oma esialgsest asendist palju edasi liikunud olevat.
Mulle oli nüüd selge, mida tuli teha. Otsustasin siduda end tugevasti veevaadi külge, millest ma kinni hoidsin, see ahtri küljest lahti raiuda ja end koos sellega vette heita. Tõmbasin märkide varal venna tähelepanu endale, osutasin ujuvatele tükkidele, mis meie lähedale sattusid, ning tegin kõik, mis minu võimuses, et ta taipaks, mida kavatsen teha. Lõpuks arvasin, et ta sai mu plaanist aru, aga sai ta või ei saanud, igatahes raputas ta meelt heites pead ning keeldus rõngaspoldist lahti laskmast. Tema juurde minna oli võimatu, ohtlik olukord ei lubanud viivitada ja nii jätsin ma ta pärast kibedat heitlust saatuse hooleks, sidusin end köitega, mis vaati ahtri küljes hoidsid, vaadi külge ja tõukasin enda koos sellega ilma hetkegi kõhklemata merre.
Tagajärg oli just niisugune, nagu olin lootnud. Kuna see olen mina ise, kes teile seda jutustab, kuna te näete, et ma tõepoolest pääsesin – ja kuna te nüüd juba teate, mil viisil see sündis, ja seetõttu kahtlemata juba aimate, mis mul veel on öelda, viin oma loo ruttu lõpule. Umbkaudu tund aega pärast seda, kui ma end luubilt vette olin heitnud, tegi paat minust kaugele alla langedes kiiresti üksteise järel kolm-neli metsikut tiiru ja sööstis siis mu kallist venda kaasa viies pea ees igaveseks all möllavasse vahukeerisesse. Vaat, mille külge olin seotud, jõudis langeda vaid veidi üle poole sellest vahemaast, mis jäi minu merre hüppamise koha ja sügaviku põhja vahele, kui veekeerises toimus suur muutus. Tohutu lehtri seinte kalle hakkas iga hetkega vähenema. Keerise tiirlemine muutus aegamööda üha rahulikumaks. Järk-järgult kadusid vaht ja vikerkaar ning kuristiku põhi näis aegamisi ülespoole kerkivat. Taevas oli selge, tuuled vaibunud ja täiskuu loojus säravana läänes, kui leidsin end ookeanipinnalt otse Lofootide vastas selle paiga kohal, kus Moskoe-strömi kuristik oli olnud. Oli tüünvee aeg – meri aga õõtsus orkaani tagajärjel ikka veel mäekõrgustes lainetes. Mind kisti kohe Strömi voolu ja mõne minuti pärast kihutasin kalda äärt pidi kalurite „krundile”. Üks paat korjas mu üles, olin väsimusest kurnatud ja nüüd, kus oht möödas, mälestuste jubedusest keeletu. Need, kes mu pardale tõstsid, olid mu vanad semud, kellega iga päev sai koos oldud, aga nad ei tundnud mind ära, just nagu oleksin ma olnud rändaja vaimudemaailmast. Mu juuksed, mis päev tagasi olid olnud ronkmustad, olid sama valged, nagu te neid praegu näete. Räägitakse, et ma olin sootu teist nägu. Jutustasin neile oma loo – nad ei uskunud mind. Nüüd olen jutustanud selle teile, aga vaevalt on loota, et teiegi seda rohkem usuksite kui Lofootide lõbusad kalurid.”
OVAALNE PORTREE
Loss, kuhu mu kammerteener oli söandanud väevõimuga sisse tungida, et mitte lasta mind raskesti haavatuna veeta öö lageda taeva all, oli üks neid süngeid ja suursuguseid ehitisi, mis nii kaua on mornilt kõrgusse pürginud kesk Apenniine, õigupoolest sama kaua kui proua Radcliffe’i36 fantaasiaski. Kõige järgi otsustades oli see ajutiselt ja alles õige hiljuti maha jäetud. Seadsime end ühes väiksemas ja vähem luksuslikus toas sisse. Tuba asus mingis kõrvalises tornis. Selle sisustus oli kallihinnaline, aga räämas ja vanamoodne. Seinu katsid gobeläänid ja mitmesugused erineva kujuga trofeevapid ning arvutu hulk uhketes arabesksetes kuldraamides väga sädelevaid moodsaid maale. Nende maalide vastu, mida rippus nii seintel kui ka lugematutes, lossi veidrast arhitektuurist tingitud nurkades ja orvades, tundsin, võib-olla just algava meelesegaduse tõttu, sügavat huvi; käskisin Pedrol sulgeda rasked luugid – oli juba öö – ja süüdata voodipäitsis seisva kõrge kandelaabri küünlad ning tõmmata pärani lahti mustast sametist narmastega sängieesriided. Seda kõike selleks, et saaksin anduda kui mitte just unele, siis vähemalt nende piltide vaatlemisele ja pisikese köite uurimisele, mille olin leidnud padjalt ja milles ilmselt kritiseeriti ja kirjeldati seintel rippuvaid maale.
Lugesin kaua-kaua ja vaatlesin hardalt, süvenenult. Kiiresti möödusid tunnid täis õndsust ning saabus sügav kesköö. Kandelaabri asukoht ei meeldinud mulle ning et mitte magavat kammerteenrit äratada, sirutasin ise vaevaga käe välja ja nihutasin seda nii, et kiired rohkem raamatule langeksid.
Sel teol oli aga hoopis ootamatu tagajärg. Arvukad küünlad (sest neid oli tõesti palju) valgustasid nüüd toa seda orva, mille üks voodipost oli seni sügavasse varju jätnud. Niiviisi nägin kirkas valguses pilti, mida ma enne polnud tähele pannud. See oli äsja naisepõlve jõudnud noore neiu portree. Heitsin maalile kiire pilgu ja sulgesin seejärel silmad. Miks ma nii tegin, polnud algul mulle endalegi selge. Suletud silmi arutlesin aga endamisi, miks ma laud olin sulgenud. See oli impulsiivne liigutus, et võita aega mõtlemiseks, jõuda selgusele, et mu silmad polnud mind petnud, rahustada ja vaigistada oma kujutlusvõimet, et seejärel seda kainemalt ja kindlamalt vaadata. Mõne hetke pärast kinnitasin pilgu taas maalile.
Et ma nüüd õigesti nägin, selles ei saanud ega tahtnudki ma enam kahelda, sest küünalde esimene lõuendile langev valgusvihk oli just nagu hajutanud uneleva tardumuse, mis mu meeli oma võimusesse tahtis haarata, ning ehmatanud mind jalamaid ärkvele.
Nagu ma juba ütlesin, oli see noore naise portree. Ainult pea ja õlad, niinimetatud vinjettmaneeris, meenutades oma laadilt päid, mida Sully37 armastas maalida. Käsivarred, rind ja isegi säravad juuksekiharad sulasid märkamatult ebamäärasesse, aga sügavasse pimedusse, mis oli kõigele taustaks. Rikkalikult kullatud mauri stiilis filigraanraam oli ovaalne. Kunstiteosena oli maal ületamatu. See ei saanud aga olla ei töö teostus ega ka tolle näo surematu ilu, mis mind nii äkki ja nii ägedalt oli vapustanud. Samuti oli täiesti võimatu, et mu poolunest üles raputatud meeled olid pead ekslikult elava inimese peaks pidanud. Sain kohe aru, et kogu kujunduse, vinjeteerimise ja raami omapära oleksid jalamaid selle mõtte peast peletanud – poleks lasknud seda hetkegi hellitada. Nende küsimuste üle tõsiselt aru pidades jäin võib-olla terveks tunniks poolistukile lamasklema, pilk naelutatud portreele. Avastanud lõpuks tema mõju saladuse, langesin tagasi voodile. Olin jõudnud arusaamisele, et pilt lummas just oma absoluutse loomutruudusega, mis algul jahmatas, lõpuks segadusse viis, muserdas ja kohutas. Sügava ja harda aukartusega asetasin kandelaabri ta endisele kohale. Kuna mu sügava erutuse põhjus jäi sel kombel mu pilgu eest varjatuks, hakkasin innukalt lehitsema maale
Vt Archimedes. „De Incidentibus in Fluido”, lib 2. (Autori märkus.)
Ann Radcliffe (1764–1823) – inglise kirjanik. Viljeles nn gooti romaani, mille tegevus toimus Itaalias.
Thomas Sully (1783–1872) – ameerika maalikunstnik, intiimsete naiseportreede autor.
