kui ülikooli tuli noor tõusikust aadlimees Glendinning, rikas – nii käis kumu – nagu Herodes Atticus29, ja need rikkusedki sama kergesti saadud. Peagi taipasin, et mõistust oli tal kasinalt ning enesestki mõista pidasin teda sobivaks objektiks, kelle kallal oma osavust proovida. Kutsusin ta tihti mängima ja, nagu mängurid ikka, lasksin tal õige märkimisväärseid summasid võita, et teda seda kindlamini oma püünisesse kiskuda. Lõpuks, plaan küps, kohtusin temaga (kindla kavatsusega, et see kohtumine jääb viimaseks ja otsustavaks) ühe kaasüliõpilase (härra Prestoni) pool, kes tundis meid mõlemaid, kellel aga, ausalt öeldes, polnud õrnematki aimu minu plaanist. Et kogu asjale paremat värvingut anda, oli mul õnnestunud kaheksa- kuni kümneliikmeline seltskond kokku saada ning jälgisin nüüd ülima hoolega, et kaardid ilmuksid lagedale juhuslikult ja et selle ettepaneku teeks too hani ise. Et selle nurjatu looga kiiresti ühele poole saada, olgu öeldud, et mängu pandi kõik alatud riukad, mida sel puhul tavaliselt kasutatakse, nii et tuleb lausa imeks panna, kuidas ikka veel leidub tobukesi, kes nende ohvriks langevad.
Me koosviibimine oli juba hilise ööni veninud, ning mul oli lõpuks õnnestunud Glendinning endale ainsaks vastaseks manööverdada. Mängki oli mu lemmik – écarté. Ülejäänud seltskond, keda huvitasid meie kõrged panused, oli oma kaardid käest pannud ja seisis nüüd ning vaatas pealt. Tõusikust vastane, keda ma õhtu varasemal poolel olin kõvasti jooma meelitanud, segas ja jagas kaarte ning mängis mingi sõgeda erutusega, mida minu arust võis ainult osaliselt seletada tema purjusolekuga. Lühikese ajaga oli ta mulle juba suure summa võlgu jäänud. Siis aga, rüübanud pika sõõmu porterit, tegi ta täpselt seda, mida olin külmalt ette arvestanud – ta pani ette kahekordistada meie juba niigi pillavad panused. Hästi teeseldud vastumeelsusega ning alles siis, kui mu korduv keeldumine oli ta juba vihale ajanud, nii et see andis mu nõustumisele teatava solvumisvarjundi, olin lõpuks päri. Tulemus muidugi ainult näitas, kui täielikult saak mu võrku oli langenud; vähem kui tunni ajaga oli ta võlg kasvanud neljakordseks. Ammu juba oli ta näolt kadunud veiniõhetus, nüüd aga märkasin oma üllatuseks, et ta oli muutunud otse hirmuäratavalt kahvatuks. Ütlen, oma üllatuseks. Minu innukate pärimiste peale oli Glendinningit mulle kirjeldatud päratu rikkana; ning summad, mis ta seni oli kaotanud, kuigi iseenesest tohutud, ei võinud minu arust teda kuigi tõsiselt häirida, veel vähem teda sel kombel vapustada. Mu esimene mõte oli, et äsja rüübatud vein oli talle pähe tõusnud, ja, pigem selleks, et säilitada kaaslaste silmis oma head nime kui mõnest vähem isekast kaalutlusest ajendatud, tahtsin parajasti otsustavalt mängu katkestada, kui ühe pealtvaataja sõnad ja Glendinningi meeleheitlik karjatus mulle mõista andsid, et olin ta täielikult laostanud ja niiviisi teinud temast üldise kaastunde objekti – asjaolu, mis pidanuks teda kaitsma isegi õela inimese salasepitsuste eest.
On raske öelda, kuidas ma nüüd oleksin pidanud käituma. Mu ohvri haletsusväärne olukord muutis kõik kuidagi nõutult süngeks; ning mõne hetke valitses sügav vaikus, mille jooksul ma tahes-tahtmata tundsin, kuidas mu põsed hakkasid kirvendama neist põletavatest ja etteheitvatest pilkudest, mis mulle seltskonna vähem liiderlike liikmete poolt osaks said. Pean koguni möönma, et sellele järgnes äkiline ja erakordne vahelesegamine, mis võttis hetkeks mu südamelt talumatu hirmukoorma. Toa laiad rasked tiibuksed lükati korraga nii tugeva ja tormaka hooga pärani lahti, et kõik küünlad toas nagu nõiaväel kustusid. Nende hääbuvas valguses jõudsime veel märgata, et keegi minu kasvu võõras, mantel tihkelt ümber, oli tuppa astunud. Pimedus oli nüüd aga täielik ning me võisime vaid tunda, et ta me keskel seisis. Enne kui keegi meist jõudis toibuda piiritust üllatusest, millega see jõhkrus meid rabas, kuulsime sissetungija häält:
„Härrased,” ütles ta tasasel, selgel ja unustamatul sosinal, mis mul luust ja lihast läbi lõikas, „härrased, ma ei püüagi oma käitumist vabandada, sest sellega täidan ma vaid üht kohustust. Teil ilmselt pole teada tolle isiku tõeline iseloom, kes täna õhtul lord Glendinningilt écarté’s suure summa raha võitis. Tahan teile seetõttu näidata kiiret ja kindlat teed, kuidas selle väga vajaliku teadmiseni jõuda. Palun sobival juhul uurida tema vasaku käise manseti sisevoodrit ja neid pisikesi pakikesi, mida võib leida tema tikanditega hommikukuue avaravõitu taskutes.”
Nende sõnade ajal valitses nii sügav vaikus, et oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist põrandale. Jutu lõpetanud, lahkus võõras jalamaid niisama äkki, kui oli tulnud. Kas ma oskan – kas mul on tarvis kirjeldada oma tundeid? – pean ma ütlema, et elasin läbi kõik õudused, mida tunneb äraneetu? Mulle ei antudki õieti aega järele mõelda. Mitu kätt haaras must sealsamas toorelt kinni ning küünlad pandi kohe uuesti põlema. Järgnes läbiotsimine. Käise voodri vahelt leiti kõik écarté’s olulised pildiga kaardid ning mu hommikukuue taskutest mitu kaardipakki, täpselt samasugused, nagu kasutati meie koosviibimistel, üksnes selle vahega, et minu omad olid seda laadi, mida asjatundjate keeles kutsutakse arrondées’ks: honöörid olid pisut ümarad otstest, alamad kaardid külgedelt. Sel kombel tobuke, kes tavaliselt tõstab piki pakki, tõstab oma vastasele alati honööri; seevastu mängur, kes tõstab laiuti, ei tõsta oma ohvrile iialgi kaarti, mis mängus võiks arvesse tulla.
Mis tahes vihapurse selle avastuse puhul oleks mulle vähem mõju avaldanud kui see sõnatu põlgus või sarkastiline meelerahu, millega see vastu võeti.
„Härra Wilson,” ütles me võõrustaja, kummardudes oma jalge eest võtma haruldasest karusnahast kallihinnalist kasukat. „Härra Wilson, see kuulub teile.” (Ilm oli külm ja toast lahkudes olin hommikumantli peale tõmmanud kasuka, mille mängupaika jõudes seljast võtsin.) „Arvan, et on ülearune otsida siit,” ta silmitses mõru naeratusega rõivatüki volte, „lisatõendeid teie osavusest. Neid saime juba küllalt. Loodetavasti te taipate, et peate Oxfordist lahkuma – igal juhul aga jalamaid lahkuma minu toast.”
Porri kistud, põrmu alandatud, nagu ma tookord olin, oleksin ehk nende solvavate sõnade peale ütlejale kohe kallale läinud, kui kogu mu tähelepanu sel hetkel poleks endale tõmmanud lausa jahmatamapanev asjaolu. Kasukas, mida olin kandnud, oli haruldasest karusnahast; kui haruldasest, kui pillavalt hinnalisest, ei söanda ma öeldagi. Selle tegumood oli samuti mu enda fantaasia vili, sest niisugustes tühistes asjades olin otse keigarlikult nõudlik. Seetõttu, kui härra Preston ulatas mulle mantli, mille ta tiibukse kõrvalt põrandalt oli üles korjanud, märkasin ma peaaegu kabuhirmule läheneva hämmastusega, et minu oma rippus mul juba käsivarrel (kuhu olin ta nähtavasti enese teadmata võtnud) ning et pakutav oli igas, isegi kõige pisemas üksikasjas selle täpne koopia. Imelik võõras, kes mu nii hukatuslikult oli paljastanud, oli olnud – seda ma mäletasin – mähitud mantlisse, seltskonnast polnud aga kellelgi peale minu enda kasukat seljas olnud. Enesevalitsust säilitades võtsin Prestoni pakutud mantli vastu, tõmbasin selle, ilma et keegi seda oleks märganud, enda oma peale, lahkusin, kulm otsustavalt ja väljakutsuvalt kortsus, toast, ning järgmisel hommikul enne koitu sõitsin ülepeakaela Oxfordist mandrile, hirmust ja häbist lausa ahastuses.
Ma põgenesin asjatult. Otsekui juubeldades järgnes mulle mu õel saatus ja näitas, et ta salapärane võim oli alles hakanud end maksma panema. Vaevalt olin jala Pariisi pinnale tõstnud, kui sain uue tõendi tolle Wilsoni neetud huvist minu käekäigu vastu. Aastad möödusid, ilma et oleksin sellest pääsenud. Lurjus niisugune! – kui kohatult ja millise tontliku pealetükkivusega astus ta Roomas minu ja mu auahnete taotluste vahele! Samuti Viinis, Berliinis ja Moskvas! Tõesti, kus ei oleks mul olnud kibedat põhjust teda oma südames needa? Lõpuks põgenesin selle salapärase türannia eest kabuhirmus nagu katku eest, aga maailma lõppugi põgenesin asjatult.
Ning salajas omaenda hinge süüvides, esitasin ma üha uuesti ja uuesti küsimuse: „Kes ta on? – kust ta tuli? – ja mida ta tahab?” Aga vastust ma sealt ei leidnud. Ja siis uurisin ma üksikasjalikult tema jultunud järelevalve avaldumisvorme, meetodeid ja peamisi tunnusjooni. Aga isegi siit ei saanud ma midagi, millele andnuks oletusi rajada. Võis küll täheldada, et kõigil arvukatel juhtudel, kui me teed viimasel ajal olid ristunud, oli see sündinud üksnes selleks, et nurjata niisuguseid plaane või takistada niisuguseid
Herodes Atticus (101–177) – oma rikkuse poolest kuulus Ateena sofist, kes pärimuse järgi leidis ühes oma majas suure varanduse.
