jõudnud lugemisjärjega tuntud kohani, kus „Kurbtuse” kangelane Ethelred, kes asjatult on püüdnud heaga üksiklase osmikusse pääseda, hakkab sinna väevõimuga sisse tungima. Siinkohal, olgu meenutatud, kõlab jutustus niimoodi:
„Ning Ethelred, kes oli loomult vapper ja nüüd liiatigi joodud veini väest jõudu saanud, ei mallanud enam üksiklasega, kes tõtt-öelda oli kangekaelne ja õel, läbirääkimist pidada, vaid tundes vihma õlgadele langevat ja kartes tormi puhkemist, tõstis oma oganuia ja lõi ukse plankudesse kiiresti augu, kuhu sai pista soomuskindas käe, millega ta nüüd tugevasti sikutades kõik puruks kiskus ja rebis, nii et müra, mida tekitas kuiv õõnsalt kõmisev puu, hirmuäratavalt läbi terve metsa kaikus.”
Selle lause lõpus ma võpatasin ning jäin hetkeks vait, sest mulle paistis (kuigi ma samas leidsin, et mu erutatud kujutlusvõime oli mind petnud) – mulle paistis, et kustki lossi kaugest otsast kostis ebaselgelt kõrvu mingi heli, mis oma täpse sarnasuse tõttu oli nagu kaja (muidugi mõista summutatud ja tuhm kaja) sellest purustamisest ja rebimisest, mida Sir Launcelot nii üksikasjalikult oli kirjeldanud. Kahtlemata äratas mu tähelepanu üksnes asjaolu, et hääl just sel hetkel kostis, sest aknaraamide lõgisemise ning kogu selle müra juures, mida tegi üha valjenev torm, ei olnud selles helis iseenesest midagi, mis oleks võinud mind huvitada või häirida. Jätkasin lugemist:
„Tapluses tubli Ethelred, astunud nüüd uksest sisse, oli aga maruvihane ja hämmastunud, kui ta õelast üksiklasest jälgegi ei näinud, tema asemel aga soomustega kaetud päratu, tulekeelega lohe eest leidis, kes hõbepõrandaga kuldpalee ees valvet pidas; seinal aga rippus säravast vasest kilp, millele oli kirjutatud:
Kes kambris sees, on võidumees;
Kes lohe tapab, kilbi tasuks võtab.
Ja Ethelred tõstis oma oganuia ning lõi lohele pähe, kes langes tema ette maha ja nii hirmsa kähiseva ja läbilõikava kiljumisega oma mürgise hinge enesest välja heitis, et Ethelred pidi oma kõrvad kätega kinni katma selle koleda kisa vasta, missugust enne polnud kuuldud.”
Siinkohal jäin ma äkki uuesti vait, nüüd aga ülimas hämmelduses – sest enam polnud mingit kahtlust, et ma sel hetkel tõepoolest kuulsin (kuigi mul oli võimatu öelda, kustpoolt see kostis) vaikset ja ilmsesti kauget, aga kähedat, venitatud ja uskumatult kriiskavat või krigisevat häält, mis täpselt vastas lohe ebaloomulikule kiljumisele, nii nagu ma seda romaanikirjaniku kirjelduse järgi olin jõudnud juba ette kujutada.
Kuigi tuhat vasturääkivat tunnet, milles jahmatus ja kabuhirm esikohal seisid, mind selle teise ja ülimalt harukordse kokkusattumuse puhul masendasid, jätkus mul siiski meelekindlust hoiduda mis tahes märkustega oma tundlikult närvilist kaaslast erutamast. Pealegi polnud ma üldse kindel, et ta kõnealuseid hääli oli tähele pannud, kuigi kahtlemata oli kogu ta olekus viimaste minutite vältel toimunud mingi kummaline muutus. Oma tooli, mis varem minu oma vastas seisis, oli ta nii palju pööranud, et istus nüüd näoga ukse poole; seetõttu sain ainult osaliselt ta nägu näha, ometi märkasin, et ta huuled värisesid, nagu pomisenuks ta midagi kuuldamatult. Pea oli tal rinnale langenud, kuigi pärani avatud silmade järgi, mille tardunud pilku ma profiilis nägin, teadsin, et ta ei maga. Ka ta liigutused olid sellega vastuolus, sest ta õõtsutas oma keha kergelt, aga ühtlases rütmis ühelt küljelt teisele. Kiiruga kõike seda tähele pannud, jätkasin Sir Launceloti jutustust, mis niiviisi edasi läks:
„Ja nüüd, kus kangelane lohe hirmsa viha käest oli pääsenud, meenus talle vaskne kilp ja sellel lasuva nõiduse purustamine, ning ta lükkas korjuse enda teelt kõrvale ja sammus julgelt üle lossi hõbesillutise sinna, kus seinal rippus kilp, mis tõepoolest ei oodanudki, kuni ta tema juurde jõuab, vaid langes suure ja hirmsa kolinaga tema jalge ette hõbepõrandale.”
Vaevalt olid need sõnad mu huulilt kõlanud, kui – just nagu oleks vaskkilp tõepoolest sel hetkel raskelt hõbedasele põrandale langenud – kuulsin selgesti õõnsat, metalselt kõmisevat, kuid ilmsesti summutatud kaja. Täielikult endast väljas, kargasin jalule; Usher aga õõtsutas end ikka ühtlases rütmis edasi-tagasi. Tormasin tooli juurde, kus ta istus. Ta pilk oli ainiti enda ette suunatud ning kogu ta nägu valdas mingi kivine tardumus. Kui ma aga oma käe ta õlale asetasin, läbis kogu ta keha tugev värin, haiglane naeratus väreles ta huultel, ning ma nägin, et ta vaikselt ja kiiresti midagi arusaamatul pominal rääkis, nagu poleks ta mu sealolekust üldse teadlik. Kummardudes sügavamale alla, sain lõpuks ta sõnade jubedast mõttest aru.
„Noh, kas kuuled? – Jah, kuulen ja olen kuulnud. Kaua-kauakaua aega – mitu minutit, mitu tundi, mitu päeva olen seda kuulnud, aga ma ei julgenud – oh halasta mu viletsa peale! – ma ei julgenud – ma ei julgenud rääkida! Me panime ta elusalt hauda! Kas ma ei öelnud, et mu meeled on teravad? Nüüd ma siis ütlen sulle, et kuulsin ta esimesi nõrku liigutusi selles õõnsas kirstus. Ma kuulsin neid – mitu, mitu päeva tagasi –, aga ma ei julgenud, ma ei julgenud rääkida! Ja nüüd – täna õhtul – Ethelred – ha-ha! – üksiklase ukse sisselöömine, ja lohe surmakarje, ja kilbi kolin – ütle parem, tema kirstu lõhkumine ja ta vangikongi raudsete uksehingede krigin ning ta rabelemine keldri vaskses võlvialuses! Oh, kuhu ma põgenen? Eks jõua ta jalamaid siia? Eks tõtta ta mind mu kiirustamise pärast sõitlema. Kas ei kuule ma ta samme trepil? Eks kosta selgesti ta südame vali ja jube tuksumine? Hullumeelne!” siinkohal kargas ta raevunult jalule ja karjus iga sõna rõhutades, just nagu ähvardanuks ta selle pingutuse tõttu hinge heita: „HULLUMEELNE! MA ÜTLEN SULLE, ET TA SEISAB PRAEGU UKSE TAGA!”
Just nagu peitunuks nende sõnade üleinimlikus jõus lummav võim, avas päratu vanaaegne paneeluks, millele rääkija osutas, sel silmapilgul aeglaselt oma rasked eebenipuust lõuad. Seda tegi tormi-iil – kuid ukse taga seisis tõesti leedi Madeline Usheri kõrge surilinasse mähitud kogu. Veri punas ta valgel rüül ning kogu ta luine kuju kandis kibeda heitluse jälgi. Hetkeks jäi ta värisedes ja edasi-tagasi vaarudes lävele seisma – seejärel langes ta tumeda oigega raskelt oma vennale otsa ning kiskus ägedas ja nüüd juba lõplikus surmaagoonias ta surnuna, ammu etteaimatud jubeduste ohvrina põrandale.
Põgenesin kabuhirmus sellest toast ja sellest lossist. Torm märatses ikka veel, kui leidsin end vana teetammi ületamas. Äkki langes teele pentsik valgusvihk ning ma pöördusin ümber, et näha, kust see ebatavaline kiirgus tuli, sest selja taga polnud mul midagi peale päratu lossi ja ta varjude. See oli veripunaselt loojuva täiskuu sära, mis paistis eredalt läbi tolle kunagi vaevalt märgatava prao, mille kohta ma eespool ütlesin, et see siksakis katuselt maapinnani ulatus. Sel ajal, kui ma vaatasin, laienes pragu kiiresti – tuli äge tuulekeeris – kogu kuukera oli nüüd selgesti nähtav – mu mõistus vankus, kui nägin vägevaid müüre koost lagunevat – kostis pikk vali kohin, nagu mühiseksid tuhanded veed – ja sügav rõske mägijärv sulgus mu jalge ees süngelt ja vaikselt üle USHERI MAJA rusude.
WILLIAM WILSON
Mis öelda sest? Mis öelda süümest karmist, sest viirastusest minu teel?
Las ma nimetan end antud juhul William Wilsoniks. Ärgu rüvetagu praegu minu ees lebavat puhast lehte mu tõeline nimi. See on olnud juba liiga tihti kogu suguvõsa põlastuse, hirmu ja jälestuse objektiks. Kas pole nördinud tuuled kandnud selle ilget kuulsust maakera kõige kaugematesse nurkadesse? Oo, hüljatuist hüljatuim! – eks ole sa maailmale jäädavalt surnud? – tema austusele, lilledele, kuldsetele püüdlustele? – ning pilv, tihe, sünge ja ääretu, eks ripu see igavesti sinu lootuste ja taeva vahel?
Kui saaksin, ei annaks ma siin praegu aru oma viimastest aastatest täis kirjeldamatut viletsust ja andestamatuid roimi. Sel ajajärgul, neil viimastel aastatel, tõstis minus äkki pead nurjatus, mille päritolu jälile püüangi ma nüüd saada. Inimesed muutuvad alatuks tavaliselt aegamisi. Minult langes kogu voorus ainsa hetkega
