umbes 5 minutit oli veel navi järgi tellimuskohta sõita, võtsin tellimuse vastu ja helistasin ka tellimuses antud numbril, et küsida, kas autot veel vajatakse. Selgus, et vajatakse. Hea uudis! Vähemalt on kindel, et saan nüüd siit tundmatust metsast ja udukogust raha eest veel tagasi tsivilisatsiooni.
Lõpuks jõudsin metsatee lõppu, mis tipnes väikse villaga merelahe kaljusel kaldal. Kedagi väljas liikumas ega mind ootamas näha polnud. Niisiis otsustasin auto teele jätta ja minna ise majja vaatama.
Autost väljudes võttis mind vastu tihe uduvihm – nagu vahtu oleks mulle peale sadanud. Majale lähemale kõndides nägin, et maja asus kõrgel kalju otsas mere kaldal. Sellest ka siis tihe udu ning vahune vihm. Kõik see niiskus tuli merelt.
Majast leidsin eest kaks soliidset, ca 50–55st soliidset ülikondades härrat, kes veel konjakit jõid ning juttu ajasid. Küsisin, kas neist keegi on auto tellinud. Selgus, et jah. Peremees teatas mulle, et klient tuleb kohe.
Kliendiks oli härra, kes oli selleks hommikuseks kellaajaks juba päris väsinud olemisega. Oli näha, et päris sündmusterikas ja tegevusrohke öö oli selles villas möödunud. Tüüp meenutas välimuselt natuke Ivar Viglat – heledate pikemate juuste ning prillidega.
Umbes 5 minuti pärast vedas härra ka end autosse tagaistmele puhkama. Küsisin ta käest aadressi ning hakkasime liikuma.
Sõita oli navi järgi ca 40 minutit! Mees parkis end korralikult ka kohe turvavöö vahele ära, mis edasist sõitu arvestades oli igati mõistlik otsus.
Jõudsime kilomeeter-paar sõita, kui kuulsin tagaistmelt mingit lörinat. Kiirelt üle õla vaadates nägin, kuidas härra pea oli vastu ukseklaasi vajunud ning ta löristas läbi suu hingata.
Pärast ca 20 km läbimist, kui Länsiväylält pidin Kehä 2 peale keerama, nägin tahavaatepeeglist, kuidas härrasmees paremalt küljelt vasakule vajus. Ta ärkas korraks, kontrollides aknast välja vaadates, kus ta parasjagu viibib ning siis uinus uuesti. Kuna ma pidin samal hommikul veel Tallinna laeva peale ka jõudma, siis aeg pitsitas tagant. Pidin 40minutilise tripi vähe „lühemaks” sõitma.
Turunväylält Kehä 1le ja Tuusuläväylält Tapanila57peale keerates juhtus sama – mees ärkas korraks ja siis uinus jälle. Kogu ülejäänud tee vend lihtsalt magas norsates. Tuusulanväylält Tapanila peale maha keeranud, tervitasid mind ka kolm jackass’i, kes trussikute väel tee ääres suitsu tegid. Ju siis inimesed tundsid suvehommikust ja märjast murust mõnu.
Kliendi maja juurde jõudes, kui selleni oli sõita veel ca 50 meetrit, ajasin vana üles. Küsisin, et kas see on õige koht, kuhu pidime jõudma. Vana vaatas uimaselt ümberringi, kuid midagi ei vastanud. Sõitsin päris tänava lõppu ja siis küsisin uuesti, „No kas nüüd on tuttav koht?” „Jaaah, jajaaa, nüüd on jahaaa,” tuli uimane vastus.
Vana ulatas mulle pangakaardi pärast paariminutilist otsimist ja tasus arve. Küsisin, et „Kas sa tšekki ka vajad ja kas peale ka kirjutan, kust kuhu sõit toimus?”„Jaaaah, anna jah,” vastas härra.
Vana vaatas tšekki ja siis vaatas mind ning küsis: „Kui palju see reis nüüd maksma läks?” Vastasin: 92.80 euri,” ja lisasin igaks juhuks, et „Matk oli 57 km pikk.” „Ahah,” vastas Vana, vaatas veel mõne hetke tšekki, pistis selle taskusse ning läks autost välja, soovides mulle veel head päeva jätku.
Juuni. Argipäeva õhtu. Olin just ühe kena preili Helsingisse Galle ööklubisse viinud. Sama ööklubi eest sain kohe auto peale uue kliendi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
