vahel otsides õiget maja. Küsisin mitu korda tüübilt, et kus ta maja on, et kas on tuttav koht ja kas peatun siin või siin. Tüüp ei reageerinud mu küsimusele. Järeldasin, et tema maja on tulemas veel.
Kui olin ca 5 minutit niimoodi vaikselt mäest üles kruiisinud, selgus järsku Parmu jutust, et ma olin ta majast juba mööda sõitnud.
Loomulikult viskas selline teadmine endal rihma maha. Selgus, et pidin kümmekond meetrit tagurdama sellel kitsal ja libedal teel. Tagurdades nägin peeglist, et ühed majaelanikud tulevad koeraga tagantpoolt. Peatasin auto ja küsisin neilt: „Kus see nr … maja asub?” Selgus, et see on veel tagasi mäest alla…
Parm oli aga vahepeal juba autoukse lahti teinud ja asutas autost lahkuma. Ta arvas vist, et ta on vahepeal imelise tervenemise läbi teinud ning kõndimisvõime tagasi saanud. Käskisin tal autoukse kinni panna, enne kui see lumehange kinni jääb. Palusin tal väljumisega pisut oodata, öeldes, et „Oota vähe, ma tagurdan vähe lähemale, sest muidu sa ei jõuagi maja ukseni.” Sain seejärel veel umbes meetri tagurdada, kui ta ikka nõudis, et „Aitab küll! Ma tahan maha minna nüüd!” Jätsin auto seisma ja ütlesin Vanale, et „Ole hea, maksa nüüd arve ära. Pärast seda aitan sind tuppa ka.”
Kuna ma olin nii kaua juba temaga kruiisinud, tagurdanud ning maja otsinud, oli mittari’sse selle lühikese ajaga 14 euri ette tiksunud. Sellest alustustasu pärast kl 8 õhtul oli siis juba 9 euri. Ütlesin tüübile summa, mille peale ta hakkas vinguma, et „Kuidas nii palju?! Küll sa oled ikka ahne!”
Pärast umbes minutilist üliaeglast otsimist leidis ta taskust 12 euri. Ma ütlesin talle, et 2 euri on veel vaja, mille peale ta hakkas protestima, et tal ei ole ja ta ei anna rohkem midagi. Mõtlesin, et persse, olen juba nii palju aega ära raisanud selle lolli peale – viskan ta autost välja, aitan majja sisse, et ära ei külmuks ning sõidan siis minema.
Majaukseni oli autost umbes 10 meetrit minna. Vedasin pehme „allveelaevniku” trepikoja ukseni. Parm hoidis mul samal ajal kramplikult nahktagist kinni, nii et selle õmblused ragisesid.
Maja ukseni jõudnud, küsisin ta käest, kus ta uksevõtmed on. Otsis ja otsis neid oma mitmetest taskutest, aga ei leidnud. Otsisin ise ka ta taskud läbi, aga mina ka ei leidnud. Ainult üks kortsus 20ne tuli ühest taskust välja. Ütlesin selle peale: „Näe sul raha küll, et maksa ära arve!” „Ei maksa!” soigus Vana vastu, ise samal ajal mul kahekümnest näppude vahelt ära võttes. Mõtlesin, et mine vittu siis, tee uks lahti ja ma lasen jalga. Kaua võib sinuga siin lolli mängida.
Otsisime veelkorra Vana kõik taskud läbi, aga võtit me ikka ei leidnud. Samal ajal nägin, et keegi liigub maja koridoris ja kutsusin kodaniku ust avama.
Noorhärra tegi meile seestpoolt ukse lahti ja sain ise tropiga majja korrus kõrgemale ühe korteri ukse taha. Seal selgus, et see polnud tema korter, vaid et tema korteri võti on ainult seal hoiul. Vana ise elas omakorda sellest korterist 1,5 korrust allpool ehk põhimõtteliselt pooleldi keldrikorrusel.
Vedasin taas jalgu mitte alla võtva venna trepist alla tema korteri ukse taha. Tegin tal ukse lahti, viskasin ta koti tuppa talle ja soovisin nägemist.
Majast välja saanud, vandusin üle hoovi kõva häälega muidugi sellise keikka peale. Üllatus aga ootas veel ees. Auto tagaistet kontrollides, kas Parmul sinna pole midagi maha jäänud, avastasin, et iste oli märg. Kuradi türa oli püksi ka kusnud ja istme ära määrinud.
Oi bljaad küll, kuidas see võttis tuju ära ning ajas vererõhu kõrgeks. Kõigepealt otsid 6–7 minutit arutu, mõistuse ärajoonud kliendiga tema maja taga, siis pead seda joodikust võlgu jäänud sitakotti veel ca 10 minutit tuppa vedama, et ta välja ära ei külmuks ning kõige tipuks avastad, et ta on autosse ka kusnud …
Otsustasin, et sinna aadressile ma ei lähe enam kunagi ühegi kliendi järgi. Samas sõitsin ma ühe korra kohe veel sinna baari tagasi. Ütlesin baarmenile: „Tra olgu see viimane kord, kui sa sellistele sitapeadele veel takso kutsud – sellistele kutsu ainult ment järgi!” Lisasin veel oma ärrituse seletuseks talle, et see tema poolt autosse veetud kusipea määris auto tagaistme ka ära, mille peale baarmen tegi imestunud näo. „No tõesti, see oli sul kindlasti ainuke kord, kui sul kliendid sellises konditsioonis siit vooliku otsast kodu poole lahkuvad,” kommenteerisin ta näoilmet ning lahkusin baarist.
Aprillikuu. Kell oli õhtul 6. Olin Espoo keskuses. No kust siis mujalt ikka mingeid seiklusi ja vanderselle saaks, eksole.
Sain tellimuse „vahvasse” ravintolasse M… & Hanna. Viisin sealt mingi segitõmmanud vanamuti baari lähedale ühe korrusmaja juurde. Meenutan, et kell oli õhtul 6 alles.
Sõitsin vanamuti trepikoja ette, kus mutt maksis oma arve. Tegin pärast seda talle kiiresti autoukse ka tagant lahti, et ta kiiremini autost välja tuleks ja lahkuks. Tema arvas muidugi, et ma hullult viisakas tema vastu, et teenindan teda kuninglikult. Pidi peaaegu ära minestama, tänades mind mitu korda suurepärase teeninduse eest. Sain tast lõpuks lahti ja keerasin tagasi keskuse poole.
Tsirkus jätkus. Sain kohe samasse baari uue tellimuse.
Sõitsin kohale ja vaatasin, et turva mingi vanamehega väljas. Vana oli omadega täiesti süsi. Seisis turva najal püsti. Mis siis toimuma hakkas – kõigepealt ei saanud vana aru, et takso on kohal. Ma veel ütlesin turvale, et „Järgmine kord ära telli enam taksot, vaid ment. Sellised kodanikud tuleb plate peale viia, mitte aga takso peale panna. Tra me pole mingi kainestusmaja. Aga okei, ma seekord võtan selle süsi peale ja viin ära.”
Küsisin vanalt, et „Mis su aadress on?” „Bläbläblä,” kõlas ainult vastu tagaistmelt. Mitte sittagi aru ei saanud, mida plämises. Vittu küll! Kuna sõitsin juba vaikselt, siis järsku ümises ta midagi tagant, et „Keera siit paremale! „Ma küsisin vähe imestunult, et „SIIIIT või??? JUBA või???!!!” Me olime baarist alles mingi 200 m sõitnud. „Jajaaa,” jorises Süsi vastu, „Siit jaaaaah.” Tyri küll.
Sõitsin siis ta trepikoja ette ja jäin ootama, et ta arve ära maksaks. Ei mäletagi täpset summat, aga tõenäoliselt oli see ca 6–7 euri vahel, sest alustustasu oli sel kellaajal alles 5.70 ja sõit oli vaid ca 200 meetrit.
Ootasin, et Vana mingi kaardi või sularaha mulle annaks arve maksmiseks. Otsis oma rahakotist kaarte. Kõigepealt pakkus mulle mingit krdi fucking raamatukogu kaarti. Ma ütlesin talle, et „See pole see.” Siis pakkus ta järgmiseks mulle mingit töötõendit. Ütlesin, et „See pole ka see.” Samas nägin, et tal oli rahakotis ka pangakaart. Ütlesin talle, et „Näe, SEDA kaarti oleks vaja,” näidates näpuga konkreetse kaardi peale. Selle peale üritas parm seda oma paksude näppudega rahakoti taskust kätte saada, aga ei saanud.
Olime istunud maja ees ca 3–4–5 min juba. Mul hakkas kergelt koblakas ette tulema sellest jamast, et nii kaua aega läheb. Pakkusin talle, et ma aitan teda ja võtan ise selle kaardi välja. Oli nõus. Sain kaardi kätte, panin kaardilugejasse ja andsin selle siis parmu kätte, et ta PINi paneks.
Jorss suutis koodi aga 2x valesti sisse lüüa. Ütlesin siis talle, et „Ütle mulle kood, ma panen ise sisse.” „Ei anna!” ärritus Vana veel mu küsimise peale. Lõpuks sai mul siiber ja ütlesin talle: „Kao välja autost!” Tyri küll, mingi 10 minutit sinu kuradi munniga istunud siin maja ees, arve on 6 euri ja krdi sitapea, sa ei suuda seda ka ära maksta. Kaua võib!
Ta ei saanud muidugi aru, miks ma nii vihane olen. Tulin autost välja, tegin tal tagant ukse lahti ja käskisin tal kohe autos välja tulla. „KIIRESTI!” käskisin teda. Ta soovis aga ikka maksta veel. Selle peale ütlesin talle konkreetses soome-eesti-vene keeles: „Tõmba nahhui siit autost!
