tähtedega. Küsisin tüübilt, kes aadressi ütles, et milline neist kolmest see tema tuttava maja on? Sõidaksin siis lähemale majale ja trepikojale, kui ta sõber oma raske kohvriga tuleb. Tüüp ütles mulle selle peale maja numbri. Ma vastu, et „Ma tean küll, et see number on, aga siin on kõik kolm maja sama numbriga. Millisest neist su tuttav tuleb?!” Tüüp selle peale: „Ma ei tea.” Viimaks nägin silmanurgast, kuidas paremalt keegi kohvriga tuli. Oli õige härra.
Sõitsime siis lennujaama. Vahetult enne sinna jõudmist küsisin tarkpeast tüübilt jälle, et „kumb terminal teil on, kust lend väljub?” Ta ei teadnud.
No täiesti käsitlematu! Sa lähed reisile ja sa ei tea midagi! Amööb oled või?! Ütlesin siis, et „Ma ka ei mäleta, kummast lähevad selle firma lennud. Vaata pileti pealt, seal on ju kirjas!” Selle peale ta lõpuks täpsustas oma piletilt, et esimesest terminalist läheb. „Suur tänu!” Kas oli siis tõesti nii raske või?
Oktoober. Nädalavahetuse öö. Lääne-Espoos,Soukkas kõndisid postile kaks ca 20–22aastast tüüpi. Istusid autosse ja üks neist teatas: „Virjin Oili.” Ma küsisin: „Kuhu!?”„Virjin Oili,” tuli sama vastus. Ma ei saanud ikka aru ja küsisin uuesti, et „Mis koht see veel on?” „No Virgin Oil46, Hesas noh, ei tea siis või,” ärritus üks nolkidest pisut. „Aaaa, Vöördzhin Oil, jajaaa, muidugi tean,” tabasin lõpuks ära, millest jutt käib. Kuradi kääbik, õpi hääldama: „Viirjin Oil,” bläd maivõi noh. Vähe sellest, et te ei suuda Õ-d ega J-i hääldada, nüüd on juba G-ga ka probleeme. G-ga on teil naguniiiii veel probleeme, kui vaadata, kui stressis, kurjad ja emotsionaalselt pinges enamik soome naisi on, lendas mu fantaasia kurjalt ja lennukalt.
Hesasse jõudes hakkas mingi ving pihta, kui sõitsin Bulevardi tänava kaudu Mannerheimintiele, mille ääres kuum ööklubi Virgin Oil asub. „Oot, kus sa nüüd sõidad?!” hakkas üks urpo’dest47 ülbitsema. Ma küsisin siis, et „Kust ma siis sõitma pean, kui sa Virgin Oili ette saada tahad?” ja selgitasin enda plaani „Ma ei saa ju Mannerheimintiel suvalises kohas tagasipööret teha! „Einoh, sa oleksid võinud meid siis teispool tänavat maha panna.” „No kas sa ütlesid mulle, et sulle sobib ka teispool tänavat või? Ütlesid või? Kas sa ütlesid, et sa lähed teispool tänavat Apollo48 või Forumi49 juures maha?!” ärritusin. „Einoh, sa sõidad ikka ringi ja huijad,” vingus tatikas edasi.
Siis mul viskas rihma päris maha: „Kuule, mida sa nutad?! Siis järgmine kord tee suu lahti ja ütle täpselt, kuhu sa minna tahad, mitte et hakkad kohale jõudes oigama siin, krdi tattnokk!” ja jätkasin: „Sa ütlesid mulle, et tahad Virgin Oili juurde, mitte teispoole tänavat Forum/Kamppi ostukeskuse juurde! Oleks sa seda öelnud, oleksin ma ka teist kaudu sõitnud. Mida vittu sa itke’d siin taga nüüd!” Ei saanud ma ise ka enam pidama sellise pasa peale, mis suust välja aeti. „Einoh, ma ütlesin ju Virgin Oili,” ei jätnud jobu ikka vaidlemist. Lõikasin ta jutust kohe läbi ja vaidlesin vastu, et „Sa ütlesid mulle Virgin Oili, mitte Forumi juurde. Need on kaks eri asja ja sinna saab kahte eri moodi!” „Einojah, sorry-sorry, minu viga,” sai kuradi ajukääbik lõpuks ise ka aru, mis sitta ta suust välja ajab.
Kuradi tatid tulid lihtsalt autosse end välja elama ja üritasid mind huijata, et viimase kilomeetri ikka tasuta saaks.
Pärast seda keikka’t läksin tagasi Espoosse, Olari posti peale, kust sain küüti kaks ca 22–23aastast kutti, kes lähedale Eestintaivalisse1 (ca 3-4 km) läksid. Need hakkasid kohe nõudma, et „Pane raadio vähe kõvemaks!” Panin väheke valjemaks. „Pane veel kõvemaks!” ei oldud ikka veel helitugevusega rahul. „Pane veel vähe, veel natuke!” ei rahuldanud ajudeta kodanikke ikka veel helitugevus. Siis mul sai mõõt täis ja lülitasin heli maksimaalse peale, et neil omal ka kõrvad valutama hakkaksid nagu minulgi. Siis nad olid lõpuks kahekesi eriti rahulolevate nägudega seal tagaistmel.
Lihtsalt ei oska kommenteerida, mis mõningate soome noorte ajudes toimub. Kas selline madalalaubaline käitumine peaks naljakas olema nende meelest? Või mida?
November. Argiõhtu. Sain Tapiolas tellimuse Stockmanni maa-alusesse parkimismajja. Selle koha kohta pean taas märkima, et selle parkimismaja projekteerija oli täis või lihtsalt üle õppinud ülikoolis. Probleem on parklasse sisse- ja väljasõitmisel. Parkla väravad, millel on tõkkepuu ees, on nii väikeste vahedega, et sealt mahub vaevalt läbi keskmise suuruse sõiduauto, rääkimata siis nt suurest maasturist. Ja ega see Hrundai i40 kah just pisike auto pole. Ma ei vingu põhjuseta sel teemal – metallist postid on autodega ära kriimustatud ja viltu sõidetud. On ju selged märgid, et väravad on liiga kitsad. Nende postide vahelt sisse ja välja sõitmine on paras vigursõit.
Igal juhul sain „puhtalt” maa-alusesse parklasse ja leidsin kliendi parkimishallist üles. Mind ootas paksemat sorti ca 60ne proua, kes istus pingi peal oma eeslükatava rulaatoriga.
Hüppasin energiliselt autost välja, et provvat aidata. Teretasin. Mulle vastu ei kajanud aga midagi sealt pingilt. Oma laia ahtrit hakkas proua alles siis pingilt liigutama, kui olin autol esiukse lahti teinud ja istme taha lükanud. Selleks ikka, et ta saaks oma käruga sinna lähedale sõita ja autosse vajuda.
Kõike seda protseduuri pealt vaadanud ajas madonna end pingilt püsti ja lükkas end käru abil auto juurde. Seal jäi ta selg auto poole esiukse ees seisma. Ütlesin siis talle viisakalt: „Ma võtaks selle rulaatori nüüd ära ja paneks taha pagassi. Te võite autosse istuda.” Selle peale vastas mutt küsivalt inglise keeles: „What?!” Seletasin siis rahulikult uuesti, et „ma võtaks selle rulaatori nüüd ja paneks autosse …” Siis ta sai aru, vastates: „Ahah,” ja vajus autosse.
Tõstsin siis vanamuti käru ja ta kaks kilekotti ka autosse. Tahtsin ise ka autosse istuda, kui märkasin, et Big Mama pole viitsinud isegi oma autoust kinni tõmmata. Sulgesin siis selle ka tema eest.
Pooled rulaatoritega vanamuttidest (just vanamuttidest) on just sellised, kes suudaksid ise kõndida küll, aga lihtsalt simuleerivad haigeid, et keegi neid „teenindaks”. Ei tea, võib-olla siis saavad nad end väärtuslike ja tähtsatena tunda …
Küsisin siis Big Mamalt, et kuhu sõidame? Selle peale tõukas mutt mulle vastu: „Kuhu-Kuhu, Suvi…le.” Mul ei löönud aga kohe ette 15 000 tänava seast, kus SEE tänav veel on. Lootsin siis proualt mingi vihje saada ja küsisin: „Kus see veel asub? „Sain vastuseks muidugi laiahõlmava vastuse: „Tapiolas,” kus me just parasjagu olimegi. Vastasin mutile, et „Saan aru jah, et Tapiolas, aga mis suunda see jääb Tapiolas, kui siit parkimismajast nüüd välja keerame?” Siis andis ta täpsemat infot ja leidsime õige suuna.
Jõudsime vanamuti trepikoja ette, kus kino jätkus. Avasin mutil turvavöö, tõstsin ta käru autost välja ja panin kilekotid selle sangade külge. Seejärel avasin autoukse vanamutil, lükkasin käru talle ette, et ta saaks sellest autost väljudes kinni haarata ja minema „sõita” oma trepikoja poole. Tyri ta oli aga niiii ülbe, et ei suvatsenud ise isegi autoust avada. Mina pidin seda tegema. Siis ta ei saanud esimese korraga autost välja ja püsti. Aitasin siis teda kätest tirides püsti. Kogu selle jama peale kulus ca 5–6 minutit, mis mittari järgi teeb 3.50–4.00 euri. Seda ma muidugi ei saanud, sest olin mittari kinni pannud, et ta enne lahkumist arve ära maksaks. Ise olin loll muidugi – oleks võinud mingi „avustuslisä50”
Virgin Oil – ööklubi Helsingi kesklinnas, Mannerheimitiel. Peaaegu otse üle tee asub Apollo.
Urpo – tropp, idioot, loll jms soome slängis.
Apollo – ööklubi Helsingi kesklinnas, Mannerheimitiel.
Forum – ostukeskus Helsingi kesklinnas, Mannerheimitiel.
Avustulisä – Lisamaks abistamise eest. Seda on võimalik mittari kaudu arvele lisada. Seda kasutatakse näiteks kliendi suuremate asjade tõstmisel autosse või kliendi pikaajalisemal abistamisel enne sõidu algust.
