nägi mind ja palus mul õigesse hoovi sõita.
Sihtkohast tulid küüti üks tüüp ja kaks piigat, ca 25sed ehk. Üks neist, nagu hiljem autos juttu ajades selgus, oli modell. No tõesti, piltilus, täiusliku figuuriga ca 175 cm pikk neiu. Tema tahtis Hesa kesklinna (ca 20 km)sõita.
Teel Hesasse sain seltskonnaga tuttavaks. Modell oli Erika, sõbrants tal Marika ja tüüp oli Rikard. Meeldivalt napsused soomlased.
Algul lobiseti teel lühidalt, kuidas õhtu möödunud oli. Nagu ikka, et mis ja kellele õhtust kõige enam meeldis.
Siis võttis uue teema üles Marika. Ta hakkas seletama: „Kui Ma tahan Riku tähelepanu saada, siis ma ütlen Riku-Rakas (Riku kallis), Riku-Muru (Riku-Musi vms). Aga kui ma ta peale vihane olen ja tahan ta tähelepanu, siis ma ütlen talle kurjalt: „Rrrrrricharrrd! Rrrrrikkkaarrrrrdo! Ja siis ma saan Rikardi tähelepanu endale.” Seltskond itsitas Marika sellise „taktika” peale. Marika rääkis edasi: „Teate küll, meil see sõbrants nimega Hilja (soome keeles: „vait!”). Kui Hilja meie seltskonda tuleb, siis kõik jääb Hiljaiseeksi (soome keeles „vaikseks”).” Marika jätkas teemat: „Ja üldse. Kas pole nii, et kui Hilja on meie hulgas, siis kõik on Hilja (soome keeles „vait”)?” Marika jätkas: „Ja jos Hilja sanoa „hilja nyt!”, sit kaikki muut jää hiljaiseksi.” (Eesti keeles: „Ja kui Hilja ütleb „Hilja nüüd!” Siis kõik teised jäävad vait …”
Soome keeles kõlas see tekst muidugi palju paremini. Marika muudkui korrutas seda Hilja teemat erinevates versioonides, nii et kogu seltskond naeris laginal südamest. Mina muidugi kui autojuht ja teenusepakkuja üritasin tõsine ja asjalik olla ning hoidsin naeru tagasi. Püüdsin mitte seda tsirkust kuulata ja mõelda üldse jalgpallile. Või lumehangele … Nagu mehed ikka teatud olukorras midagi tagasi hoides teevad.
Marika aga küttis oma humoorikate versioonidega Hiljast „puid ahju juurde” ja kõik naersid veel kõvemini. Erikal minu kõrval olid naerust pisarad silmis juba. Nii kui ma talle otsa vaatasin ning ta hapnikupuuduses nägu nägin, ei saanud ka mina enam pidama ja hakkasin ka kõva häälega naerma. Lõpuks naeris Marika ka nii kõvasti ja nakkavalt, et me ülejäänud seltskonnaga naersime juba Marika enda naeru, endil õhk lõppemas.
Nii me siis jõudsime neljakesi täiest südamest naerdes õnnelikult ja silmad märjad peas Hesasse. Palju ei puudunud, et oleksin suures, lämmatavas naeruhoos veel teelt välja sõitnud. Hea, et see Länsiväylä on ikka suur ja lai tee.
Viimaks jõudsime Vuorimiehenkatule, kus Erika maha läks. Meie Marika ja Rikuga jätkasime sõitu Itä-Helsinkisse, Tammisalosse39. Muideks, täpselt samanimelisele tänavale, kust nad ka Saunalahtist peale tulid.
Panin selle lõbusa paari maha ja sain uue kliendi otse tänavalt, Hesa kesklinna tagasisõitu alustades. Ise aga ei suutnud ikka veel naermist lõpetada, mõeldes vaid, et oleks rohkem selliseid seltskondi, kellega koos üks mõnus teekond läbida.
Vaade Saunalahtile Kauklahdenväylält
Pühapäevane ostukeskuse väsinud ostleja Espoonlahtis
ÜLBED VÕI LIHTSALT LOLLID?
Soomes ei ole kõik naljakas ja koomiline. Kahjuks pole siin ka ebameeldiv ülbus ja lihtsalt tüütu tuim rumalus võõrad nähtused. Üritasin seda peatükki teha võimalikult lühikeseks, aga kahjuks on lugusid lollidest ja ülbetest inimestest liiga palju. Siia on kogutud lood kodanikega, kelle kohta tahaks küsida, kas nad on ülbed või lihtsalt lollid. Eks Sina, lugeja saad ise otsustada.
Jaanuarikuu lõpp. Öösel ca 4 ajal olin sattunud Hesa kesklinnast ühtede noortega Keravale. Olin need just maha pannud, kui sain kohalikust Mäkkarist tellimuse. Leidsin Mäkkari, aga taaskord mitte klienti. Mäki juures oli ca 15–20 noort väljas, aga keegi neist ei tulnud mu auto juurde.
Mäkist ca 30 meetrit eemalt jalutas mu auto juurde aga mingi libe sell, vanuses ehk ca 20–22 vahel.
Tüüp tuli mulle eriti familiaarselt seletama kohe: „Kuule, viska ära meid!” Vastasin emotsioonitult: „Ma ei saa. Sest mul pole lubatud võõrast klienti peale võtta, kui sa pole just ise autot tellinud”. Küsisin ta käest igaks juhuks: „Kas sul oli takso tellitud?” „Jaaaa!” vastas tüüp mulle ilmselgelt valetades. Küsisin lisaks siis: „Mis su tellimusenumber on siis?” „Eee, aga see pole ju tähtis,” hakkas sell mulle vastu hämama. Ütlesin, et „On küll,” ning küsisin uuesti, et mis ta tellimuse number on. Selle peale vastas Libedik, et ta ei mäleta. Samal hetkel üritas ta autosse siseneda, tõmmates tagumist autoust. Mul olid aga autouksed lukku pandud. Igasuguste „üllatuste” vältimiseks panen alati uksed seestpoolt lukku, kui öösel kuskile tundmatusse kohta sõidan. Isegi Hesas panen lukku, kui kesklinnas rahva seast läbi sõidan. Seal on ka mitu korda sõidu pealt üritatud tänavalt autosse tulla.
Tüüp siis üllatus, et „Kas kurat sul on autouksed kinni või?! Tee lahti nüüd!” Naersin selle peale ja vastasin, et „Ei tee, sa pole ju tellinud taksot.” Libedik hakkas selle peale seletama, et „No ei ole jah, aga viska ära ikka, ma annan 20 euri sulle.” Vastasin selle peale: „Ma ei taha su 20 euri. Võib-olla mu auto tellinud klient ikka tuleb veel.” Libedik ei rahuldunud mu vastusega ning käis endiselt peale, sõnades: „Eiei, no mina ei usu, et seda klienti kuskilt tuleb. Võta nüüd peale ikka! Näed noh, mul tšikk ka siin ja noh vaja koju „asja” ajama minna.” Nagu mind kepiks, et sina seda tšikki panema lähed, mõtlesin selle info peale. Vastasin tüübile uuesti: „Ei võta peale. Ma ootan veel.”
Samal ajal ilmus maja nurga tagant poliisi-buss nähtavale. Tõenäoliselt tulid nad oma rutiinsele ringile, sest Mäki ümbrus tundus sel hetkel Kerava kõige elavam koht olevat. Libedikust tüüp aga ei teinud poliisi’st välja ja muudkui kauples minuga edasi. Mentidele tundus meievaheline vestlus Libedikuga aga kahtlane. Korravalvurid tulid mu auto juurde uurima, kas mul on kõik korras. Vastasin, et „Jaa, kõik on hästi, meil on siin vaid väike vestlus pooleli.” Selle peale politsei lahkus.
Vaatasin siis, et ei tule mu auto tellinud klienti ikka kuskilt, et okei, võtan siis selle kaupleva klouni peale ja viin ära. Saan mingigi raha veel siit, sest Hesasse tühjalt tagasi sõites ei teeniks ma üldse midagi.
Küsisin siis klouni käest, et mis nende aadress on, kuhu nad tahavad minna. Tüüp vastas selle peale, et ta ise juhatab, kuhu sõita. Vastasin talle, et „Okei, väga hea.”
Libedik ja tšikk istusid autosse tagaistmele. Järsku sisenes kõrvaluksest veel üks töll, parajalt purjus. Vaatasin tagaistmele istunud kiimas noorpaarile otsa ning küsisin: „Kas see on mingi teie sõber või?!” „Jajaa, ta on meiega, ta tuleb ka sõidab edasi,” vastas Libedik.
Keerasin siis Mäki hoovist tänavale. Sõitsime paarsada meetrit edasi, jõudes ristmikule. Kuulsin järsku, et keegi tagant ütleb mulle, et paremale keeraksin. Ja siis tuli kohe uus suunis: „Vasakule ikka,” ning siis lisandus veel käsklus „Pööra ümber!” „No mis mõttes?!” küsisin ma selle peale. Küsisin uuesti: „Kuhu ma nüüd sõidan siis, paremale, vasakule või keeran ümber hoopis?” „Eiei, keera ringi ikka,” juhatas Libedik. Ise vandusin vaikselt, et alati hakkab mingi jama pihta, kui lased sellistel purjus töllidel teed juhatada.
Pöörasin siis auto ringi ja sõitsime Libediku juhatatud suunas. Äkki hakkas Libediku tšikk tagaistmel kiunuma: „Miks me ikka nii kaugele sõidame?” Libedik seletas talle siis, et „viime
Tammisalo – Saar ja linnaosa Ida-Helsingis, Herttoniemes. Asub kesklinnast ca 8 km kaugusel ida suunal.
