raadio kinni. Ma ei kuule telefoniga rääkida.” Mul viskas rihma täitsa maha. No täiesti perses äratõusnud ahv ikka. Panin siis raadio kinni ja sõit lennujaamani jätkus ülbiku telefonikõne saatel … See oli tõesti parem kui ükski muu raadiost tulev lugu. No tõesti.
Selline kodanik siis. Tellib takso, õigel ajal välja ei tule, telefonile ja uksekellale ei vasta, ei „tere”, „palun”, „tänan” – ainult üks vingumine. Kus või kuidas sellised kodanikud on kasvanud, tekib mul küsimus.
Juuni algus. Varahommik. Kell oli ca pool 4. Kagu-Espoos,Otaniemi taksopeatus. Mu keikka-telefoni peale helistas keegi noormees ja tellis mind kohaliku ostukeskuse juurde. Ostukeskuseks pidas see kodanik siis väikest, ainust kohalikku poodi selles linnaosas. Pood, mis on sama suur, kui maapood. Küsisin telefonis igaks juhuks tüübilt täpsustuseks, et „Kas sa mõtled ostukeskuse all Alepat või?”„Eeeee, jaaah, Alepat jah,” sain tüübilt kinnituse.
Võtsin sealt peale kaks alkouimast ca 22aastast kaveri’t. Üks neist ütles mulle aadressi.
Sõitsime ca 7–8 minutit juba mööda Länsiväylä lääne suunas ning hakkasin Espoonlahti peale maha keerama.
Tüübid ajasid autos omavahel juttu. Järsku võttis tagaistmel istunud tüüp minuga teema üles: „Oot, ma tükk aega juba mõtlen, et kuhu sa sõidad üldse.” Ma vastu, et „Mis mõttes, kuhu ma sõidan?! Espoonlahdenranta ju tahtsite minna. Esponlahtis on ju Espoonlahdenranta tänav.” „Ei, ma ütlesin Lähdenranta,” paukus tatt vastu. Vaidlesin talle vastu, öeldes: „Sa ütlesid mulle Espoonlahdenranta, sa ütlesid mulle kaks sõna koos!” Tüüp vaidles ikka vastu: „Eiei, ma ütlesin Lähdenranta.” Selle peale vastasin talle: „Kuule, sa pead ise sõitma siia tulema ja siis kuulama siit esiistmelt, kui sulle aadresse öeldakse. Tuleb siis aadress selgesti öelda, mitte pudistada kaks sõna kokku.” Selle peale tainas vabandas, et „Ei, ma ei saa ise sõita, ma olen joonud.” Eino tõesti, mõtlesin omaette. Tyri sa ei saanud isegi sellest aru, mida ma selle lausega mõtlesin. Pidasin silmas, et sageli on keeruline esiistmelt täpselt kuulda sõnu, mida sulle tagaistmelt öeldakse.
Soome keeles ütles ta mulle Espoosse Lähdenranta ehk „Espoon, Lähdenranta” Samas on Espoonlahtis „Espoonlahdenranta” tänav. Vahemaa aga nende kahe tänava vahel on ca 15 km.
Seletasin jobule uuesti: „Espoos on ka Espoonlahdenranta tänav ja kui sa ütlesid mulle Espoon ja Lähdenranta ning ütlesid need kaks sõna koos, siis see kõlabki nii: Espoonlahdenranta,” ja lisasin, „kui järgmine kord ütled aadressi, siis häälda korralikult!” Tüüp vabandas selle peale: „Jah, nii see kõlab tõesti sarnaselt.” Kordasin ta arvamust: „Kõlab küll jah!“ ning lisasin: „panen nüüd mittari kinni ja siis maksate sõidu lõpus.” Ise keerasin aga tagasi ida suunas, et Lähdenranta jõuda.
Sihtkohta jõudes läks vaiksem, minu kõrval istunud tüüp esimesena maha. Vaidlust pidanud jobu aga tahtis veel 200 m autoga edasi saada. Ta ei viitsinud kõndida. Sõitsin siis 200m tasuta edasi. Seal maksis tüüp arve vastu vaidlemata ära.
Pärast arve maksmist vaatasin igaks juhuks, kui palju tegelikult Lähdenrannast Otaniemi Alepa juurde kilomeetreid on. Tahtsin teada, kui suure ringi tegin ja kui palju sõit tegelikult maksma oleks pidanud. Avastasin, et sain selle kino pealt isegi väikse võidu – 10 euri enam kui oleksin pidanud.
Juunikuu. Kell oli õhtul ca 8. Istusin Kagu-Espoos, Tapiola linnaosa kõrval asuva Westendi postil. Käisin ergutavat kohvi joomas ning väikest einet söömas sõprade iraaklaste juures, et oma meeled üles äratada.
Peatusesse kõndis suur karhu. Soome Karhu oli bussist maha jäänud ja tahtis koju saada. Ta aga oli nii laisk, et ta ei viitsinud isegi 3 meetrit auto poole kõndida. Takso saamiseks lehvitas ta mulle bussipeatusest, et ma sinna sõidaksin.
Sõitsin talle peaaegu varvastele. Muidugi üritas Suur Karu mersu etteistmele end mahutada oma 200 kiloga. Istumisel olid perse ja selg tal autos juba, aga pea jäi algul katusetala taha kinni. Kuidagi väänles Karhu „päikese-aasanat” tehes autosse, nii et ta jäme kael nagu betoonist elektripost raksus otsas.
Karu ütles mulle aadressi, kuhu sõita oli vaja. Posti pealt välja keerates pöörasin aga kogemata valele poole – pidin keerama vasakule, aga keerasin paremale, sest navi oli vähe segaduses. Enda aju polnud ka üles veel ärganud, et ilma navita sõita. Minu vale manöövriga peale hakkas suur Pekikuubik kohe oigama: „Miks sa valele poole keerad? Mis arvad, et sa tuled huijama41 mind või?!” Pekikuubik jätkas oma nutvat kõnet: „Te eestlased kõik arvate, et soomlased on lollid ja siis võite neid huijata.” Ma vastasin selle peale, et „Ma küll ei tea, et KÕIK eestlased nüüd nii arvaks. Ja ma ei tahtnud ka huijata, sest mul lihtsalt navi oli segaduses ja ma ise kogemata keerasin valele poole.” Selle peale Pekikuubik pomises veel omaette midagi ja jäi vait. Õnneks oli vaid 1,5 kilomeetrit sõita.
Pekikuubik ise oli ment, nagu ta väitis. Ei tea, kas ta tahtis mind selle informatsiooniga hirmutada või mis selle avalduse eesmärk oli.
Sihtkohta jõudes oli ta taas muidugi suur sõber: „Oi aitähh küüdi eest ikka ja hea teenindus,” ja blablabla. Jajah, mine maha nüüd, ütlesin endamisi.
Junnikuu varahommikul ca kella poole 4 ajal sain tellimuse Kivenlahtis ühe popi kiosk-pubi Casanova juurde tellimuse.
Sõitsin kohale. Väljas ootas ca paarkümmend inimest. Kõigepealt tõstis kätt tee äärest üks vanamutt, kes oli rahvahulgast vähe eemal. Pidasin auto kinni. See istus kohe mu autosse ilma tellimusenumbritki ütlemata. Küsisin, et mis number oli, mille peale sain vastuseks „97”. Õige number oli tegelikult 37.
Ah, hea küll, mõtlesin, et las see mutt jääb peale ja lükkasin mittari käima, et mutt koju viia.
Rahvasummast läbi sõites seisid tee ääres ka üks vanem härra ja noorem tüüp, kes mind kinni pidasid ja küsisid, kas ma olen vaba. Vastasin, et „ei ole enam.” Selle peale nad ärritusid ja teatasid, et nemad on takso tellinud ja nemad peaksid minu autosse saama. Vastasin, et „Sorry, aga juba olen hõivatud,” ja sõitsin edasi. Kuulsin veel lahtisest küljeaknast, kuidas üks neist järgi hõikas vihaselt: „Käi vittu!” Vastasin ise ka talle: „Käi ise ka vittu!” Mina võin ju vittu käia, aga mina sõidan praegu minema, sina aga jäädki siia tänavale autot ootama.
September. Pühapäeva õhtu. Vooru esimese keikka sain Espoonlahtist S… W… ravintola’st.
Küüti tuli kõigepealt ca 40ne purjus, pehme keelega mutt, kes sõnas: „Äzardaningadule”. „Kuidas palun, mis see koht oli,” küsisin viisakalt üle. „Hezerädirngadule,” tuli taas sarnane vastus. Putsi, mina aru ei saa, mida sa pudistad. „Kuhu-kuhu-kuhu?” küsisin uuesti. Siis sain aru, et purjus lehm tahab Hesasse Fredrikrinkatule (ca 16 km) minna.
Hakkasin juba autoga liikuma, kui eit kukkus kaagutama, et „Oota, veel tuleb paar inimest.” No tulidki. Autosse sisenesid ca 25–30ne tüüp ja preili ning lisaks veel ca 40-45ne tsiklijõugu liige. Kõik kulmudeni täis.
Kuna algne jutt oli, et sõidame Hesasse, võtsin suuna Espoonlahtis Hesa peale. Suunda võttes selgus aga, et tsiklimehele see mõte ei meeldi. Tema tahtis hoopis
Huijata – petta, tüssata soome keeles.
