kui kolmega asju ajada. Taksomeetris näitas sõidetud maa eest arveks täpselt 10 eurot. Ehk siis olime sõitnud ca 660 meetrit. Küsisin seltskonnalt: „Kes teist arve maksab?” mille peale tšikk vastas, nad maksavad pooleks. No mida vittu – 10 euri ja pooleks veel. Küsisin, et „Mis teil on igav ja pole muud teha, kui et sõidate 10 euri eest ja siis tahate selle ka pooleks veel maksta?!” Ise muidugi kirusin ka ennast, et vittu võta veel selliseid troppe peale.
Tegin siis „jagatud maksu”. Tšikk maksis KAARDIGA 10eurisest arvest viieka ära … Maksmise ajal oli muidugi Libedik autost välja roninud ning tagumise ukse lahti jätnud. Ise seisis ülbelt käed taskus keset sõiduteed. See äratas aga jälle tänaval patrulliva poliisi huvi. Need sõitsid uuesti meie juurde küsima: „Kas kõik on korras?” Vastasin taas jaatavalt ning hakkasin ainukese autosse jäänud klouniga selle onni juurde liikuma.
Kohe sõitu alustades hakkas see kloun pärima: „Palju taksomeetris ees on juba?” Vastasin talle, et „5.70. Ära muretse, su sõber maksis poole arvest ära juba.” „Ahah,” rahunes kloun mu vastuse peale.
Klouni maja juurde jõudes maksis see ka oma meeletu 8.80 arve ära. Tropp ise oli aga sellise näoga nagu miljoniline arve oleks maksta olnud.
Kloun läks autost maha ja sain taas uue tellimuse. Tellimuskohta jõudes ei olnud aga kedagi mind seal ootamas. Taas tühi sõit. Siis otsustasin, et aitab tsirkusest ja sõitsin Hesasse tagasi. Mõttetu sõita siin 10euroseid otsi ja siis veel vaielda mingite lollidega. See raha ei ole neid kulutatud närve väärt. Kuradi klounide küla ikka!
Jaanuaris, ühel õhtul umbes kella 10 ajal sain tellimuse Lõuna-Espoos, Westendi kõrvalt Haukilahtis ühe eramaja juurde.
Sõitsin kohale ja autosse tulid kohe üks ca 40ne tüüp ja umbes 10 aastat noorem tütarlaps. Mõlemad meeldivalt napsused. Üks tšikk jäi veel välja. Küsisin autosse istunud paarilt, et kuhu sõidame. „Noh, lähedale, Olarisse, Kuutamo baari (ca 3 km) juurde,” vastas tüüp.
Okei. Panin aadressi navisse ja ootasin teist tšikki, et see ka autosse tuleks ja sõitma saaks hakata. See tegi aga rahulikult väljas suitsu. Lisaks sellele arvas ta äkki, et peaks veel hoovist lund ka rookima hakkama. Eit võttis maja seina najalt lumelabida ja hakkas mu auto kõrvalt lund lükkama.
Lõpuks, kui olin paar minutit teda oodanud, küsisin läbi autoakna ta käest: „Täna tuled või?” Selle peale pani kana labida garaaži seina najale ja tuli autosse … Istus ette minu kõrvale ja hakkas kohe omavoliliselt raadionuppe näppima. Leides helinupu, keeras muusika kohe valjusti mängima. No ikka nii, et kõrvadel valus hakkas. Kannatasin ära. Ei öelnud talle selle peale midagi, vaid tõmbasin salaja rooli pealt nuppe näppides muusika taas vähe vaiksemaks. Mõne aja pärast aga eit märkas seda ja lülitas raadio taas valjult mängima. Ma ei öelnud ikka midagi. Lülitasin tasapisi muusika jälle vähe vaiksemaks.
Edasi arvas Kana, et ta peaks ennast enne baari jõudmist ikka oma suled ka puhevile lööma. Kodus ei jõudnud ta ju seda teha, sest vaja oli lund lükata.
Broiler üritas end siis ilusaks teha, tahtes huuli värvima hakata. Selleks oli tal muidugi peeglit vaja. Kana tõmbas päikesesirmi aga nii kõvasti alla, et see vastu laia tahavaatepeeglit läks ning selle autolakke laksuga viltu surus. Vaatasin Kana tegevust taas kõrvalt vaikselt pealt ja ei öelnud ikka midagi. Mõtlesin vaid endamisi, et kas ma ikka peaksin talle midagi ütlema või pole mõtet debiilikut veel viimase kahe minuti jooksul harima hakata. Otsustasin, et olen vait. Kana vist märkas mu pinguletõmbunud näolihaseid ja küsis minult täiesti süüdimatu näoga: „Kas kõik on korras ikka?” Vaatasin talle küsiva ilmega otsa „Mis sa ise õige arvad,” kuid ütlesin siiski: „Jaa, kõik on suurepärane!” Sellega meie vestlus ka lõppes. Mis sa sellisele ajudeta kanale muud ikka oskad öelda. Nagu ta aru saaks su jutust, eksole.
Viisin seltskonna baari juurde kohale. Kana maksis arve ning kõik lahkusid autost, nagu midagi kummalist ja ebameeldivat polekski vahepeal juhtunud.
Ühel veebruarikuisel ööl istusin Lõuna-Espoos, Matinkyläs Ompu postil. Ootasin oma viimast head keikka’t, et saaks selle ära teha ning siis puhkama minna.
Pärast ca pool tunnist ootamist sain viimaks tellimuse ühe Matinkylä baari juurde. Sealt tuleb ainult ühtsorti kaadrit ja nii läks ka seekord.
Kohale jõudes ootas õue peal mind vanas, väsinud, kergelt rasvunud (ju siis peab paremini sooja talvel) jopes purjus, kilekotiga ca 55–60ne töllakas.
Vana Istus siis taksosse ja mina küsisin oma standardküsimuse: „Kuhu lähme?” mille peale vana jorises vastu: „Matinraitti.” Okei.
Kuna mul ei löönud kohe „pirni põlema”, kus see Matinraitti asub, söötsin aadressi navisse ja hakkasime sõitma. Tahtsin hoovist vasakule, tänavale keerata, aga ma ei jõudnud seda teha. Töllakas tagaistmelt hakkas juba teed seletama: „Sõida siit üle tänava otse sellest hoovist läbi. Nüüd keera vasakule.” Sõitsin. Jõudsin autoparkla lõppu, kus äärekivi ees. Vaatasin, et putsi, kõnnitee ju. Okei. Mis siis ikka. Keerasin kõnniteele. „Giid” tagaistmelt jätkas mu juhatamist: „Nüüd keera veel siit ja siis sõida otse siin kõnniteel. Siis keera kergelt paremale, mäest üles, natuke otse edasi ning OLEMEGI KOHAL!” Mittaris seisis ees 9.60. Sellest alustustasu oli 9 eurot ehk siis Härra sõitis täpselt 60 sendi eest!
Vana maksis KAARDIGA arve ära ja mina printisin tšeki ka printerist välja. Töll istus aga ikka taga edasi. Küsisin, et „Mis ootad, kas tšekki tahad ka?” „Ei taha,” jorises Vana vastu. Mina siis omakorda: „Siis on ju kõik. Head ööd siis!” Selle peale sai Vana rasvane jorss lõpuks aru, et sõit on lõppenud ja ta võib koju astuda.
Vana ajas end oma sitase kilekoti ja jopega autost välja ning mina panin tuld. Lasin sõidu ajal kõik neli küljeklaasi ka alla, sest autos lendus räige kuse- ja alkolebra, mis mul südame läikima ajas. Kui olin hoovist tänavale jõudnud, sain aru, kustkaudu ma sinna hoovi üldse sain. Vaatasin siis huvi pärast ka arvet, et palju see sõit pikk oli. Selgus, et 400 meetrit! See oligi see „hea keikka” siis, mille nimel pool tundi postil istusin ja mille vooru lõpetuseks veel püüdsin …
Mai lõpp. Pärastlõuna. Istusin Kivenlahti kõrval, Espoonlahti postil ja ootasin ETLi, mis pidi Vantaale, lennujaama40 minema (ca 35 km). Hea ots tähendas ca 60eurist lisa kassasse.
Sain lõpuks oma ETLi kätte. See oli tellitud kohe taksopeatusest 100m kaugusele ühe korrusmaja juurde. Sõitsin kohale, parkisin auto trepikoja kõrvale ja olin kohe valmis lahkuma, kui klient välja ilmub.
Kui aeg täis sai, mis kellaks takso tellitud oli, hakkasin kliendile helistama, et küsida, kas ta ikka tuleb ja millal tuleb. Helistasin 7 korda ja pidevalt oli telefon kinni. Lõpuks läksin trepikoja ukse taha. Uurisin läbi trepikoja ukseklaasi trepikoja seinal olevast listist korterielanike nimesid. Leidnud nime ja korterinumbri, kus klient elab, helistasin alt talle uksekella. Mitte keegi ei vastanud. Ja nii 3 korda.
Mõtlesin, et no selge, tüngaots jälle. Istusin autosse. Olin just hukkaajo tegemas, kui üks ca 30ne ülbikust jorss oma roosa kohvriga telefon kõrva ääres trepikoja uksest välja astus.
Tõstsin ta roosa põrsa pagassi ning istusime autosse. Muu oma mula vahel jõudis tropp öelda: „Lentökentäle.” Nagu ma ise ei teaks, krdi debiil, kuhu sa sõita tahad – tellimuses ju näidatud.
Helsingi-Vantaa lennujaam – Soome suurim lennujaam, kust väljub ja maandub päevas keskmiselt 500 lendu. Aastas läbib lennujaama üle 15 miljoni reisija. Asub Helsingi kesklinnast ca 18 km kaugusel põhja suunal.
