neli küljeklaasi alla ja tõmbasin 70 km/h tänaval sisse, et vennal vähe ajud tuulduda saaksid. Samal ajal jätkasin Lempsi verbaalset ja füüsilist „töötlemist.”
Peatänava lõpus tuli vend teadvusele ja pidasin auto kinni ning küsisin temalt valjul karuhäälel: „KUS KURAT SU MAJA ON???!!!” Vend vaatas ringi ja ei saanud üldse aru, kus ta on. Näitas algul ühe hoovi poole ja siis ikka, et „Ei, see pole see”. Mees uuris hoopis: „Kus me oleme?” Seletasin talle valjuhäälselt: „Sa oled LAUTTASAARIS!” Ja nii mitu korda. V…u küll.
Sõitsin siis tänaval vähe edasi, kuni tuli üks pood, mille Vana Kummik ka ära tundis. „Aaaaa, keera siit paremale ja siis veel paremale. Ja ma ütlesin ju KUJALE,” hakkas Lemps veel lõpuks targutama. „Vittu sa ei öelnud midagi arusaadavat. Hea, et ma üldse aru sain, mis tänavalegi sa tahad sõita. Sinu keelest on keeruline aru saada!”
Kassa oli juba kinni. Viisin Lempsi siis tasuta ca 400–500 m ümber nurga kohale, kus tema õige maja oli. Lemps oli ihan tyytyväinen, että pääsi perille.
Maksmisega läks ka muidugi aega, sest sel hetkel, kui ta pangakaardi rahakotist üles leidis, helistas talle keegi tuttav. Sellele hakkas ta kurtma, et ta on nüüd eksinud ja umbes midagi sellist, et teda röövitakse. Idioot!
Samal ajal, kui ta ühes käes kõrva ääres kännykä’t19 hoidis, oli tal teises käes juba kaart. Rebisin tal peost selle ära ning toppisin kiirelt kaardilugejasse, et tast kiirelt lahti saaksin.
Kõne lõpetades suutis ta ikka kolmandal korral PIN-koodi ka õigesti sisestada ning lõpuks sain talt „lõbusõidu” eest raha ka kätte. Pärast seda jäi ta aga mind ikka tänama ja tänama, et ta koju ära tõin. Ütlesin lõpuks talle, et „Kuule, lahku nüüd autost, ole hea, teine klient ootab,” sest mul tuli vahepeal juba teine tellimus.
Sain tast lõpuks lahti ja läksin kena blondi väikse tütarlapse ja koerajärgi, kes Kauniaisesse sõitsid.
Märts. Olari taksopeatus.
Olin postile jõudes esimene takso. Nägin üht ca 22–23aastast üle keskmise pehmet selli postil seismas. See ronis kuidagi autosse mu kõrvale esiistmele ja sõnas venival toonil: „Sõida sinna nurga peale,” näidates mulle 30 m ettepoole vasakule kurvi nurgale, kus veel üks baar asub.
Tyri ma mõtlesin, et ta teeb lolli nalja ja et tahabki ainult 30 m sõita. Läksin selle mõtte peale nii leili, et jälle mingi kuradi kukk, kes täis peaga autosse laiama tulnud. Karjusin ta peale, et „Tra mine jala, see on ju siinsamas! Nahhui ma pean postilt sinu pärast ära tulema, et sa 30 m sõita tahad.” Sell vastas ehmunult mulle, et „Ei-ei, mul sõbrad sealt baarist ka tulevad kohe.” „Aaa, no selge, sorry, teine asi,” vabandasin õrna piinlikkusega tüübi ees. Liiga kiirelt reageerisin. Mul just eelmine kukkedega ebameeldiv keikka tuksus veel lihasnärvides.
Sõitsin siis teenurgale ja 5 min pärast tulid ka selli sõbrad.
Sõitsime Matinkyllä20 (ca 1,5km). Tüübid olid igati rahul, et takso said. Kaks autosse lisandunud tüüpi ei suutnud ära imestada, kuidas nende sõber takso suutis ikka nii kiirelt defka-ajal sebida.
Tüübid läksid Matinkyläs ühel põiktänaval autost välja ja mina hakkasin autot põigi peal ringi keerama.
Vaatasin, kuidas kuked üle tee minema hakkasid. Kuna alko oli sellidega oma töö teinud ning pakane tänavaga oma, siis libeda lumevalli otsas võttis loodus ka oma – üks tüüp, kes hakkas üle jäätunud lumevalli ronima, käis sellel käed kõrval kõhuli nagu kumminukk. Ta ei ka jõudnud käsi ette panna. Mulle kangastus sellega pilt kui visata kanuu põhjaga lumevalli otsa – nina käib vastu maad ja ahter õhku. Ma niimoodi naersin seda pilti nähes autos ja kutid tegid sedasama tänaval. Lootsin ainult, et kukkunud tüübil vastu jäätunud lund käinud moll terveks jäi. Aga vist jäi. Abi tüübid igal juhul ei küsinud minult. Nii ma ka siis heatujuliselt nende seltskonnast lahkusin.
Ühel märtsikuu nädalavahetusel, kui olin kliendi Helsingisse viinud, pöördusin tagasi Espoo, Westendi suunas. Ca 400 m enne Länsiväyläle keeramist, Hietalahdenkatu otsas lehvitas mulle üks suuskadega tüüp!
Pidasin auto kinni. Toppisime ta spordivarustuse kahe istme vahele nii, et ühed suusaotsad puudutasid tagaistme kohalt lage ning teised otsad raadionuppe auto armatuurist. Hea, et automaatkastiga auto oli, muidu olnuks keeruline käike vahetada.
Tüüp oli muidugi vähe burjuz ka – nädalavahetus ju ikkagi. Küsisin siis, et „Kas ta käis suusatamas veel sel kellaajal?!” Mille peale ta näitas Länsiväyläle jõudes näpuga meist paremale poole jäävale lahele ning sõnas: „Jah, seal all lahe peal. Seal on hea rada.” Uurisin lisaks, et „Kui palju siis kilomeetreid ka tuli.” „No umbes 10,” vastas kohalik Kirvesniemi. Sellega meie vestlus lõppeski.
Haukilahti 21 kohale jõudes, kuhu ta läbi kõrvalasuva Niittykumppu Mäkkari tahtis sõita, hakkas ta Länsiväylä peal juba mingit jama ajama, et ta tahaks maha minna. Küsisin, et „Kas siin, keset kiirteed või?” „Einoh, et kuskil, kus sa peatuda saad,” pakkus ta välja. Ütlesin, et „Oot, aga sa tahtsid ju läbi Mäki koju minna.” Tüüp vastu ikka, et ei, ta tahaks juba kohe maha minna. No vot saa aru mõnedest kodanikest. Ajupuudulikkust ikka esineb. Tahaks kohe keset 4–5realist kiirteed maha minna keskööl.
Keerasin Länsiväylält maha Nittykumppu22 poole. Sõnasin tüübile, et „Ma võin kohe kinni pidada, siin tuleb üks teeots,” ise samal ajal kiirust maha pidurdades. Küsisin üle veel, et „Kas sobib siin?” „Eeeee, eieiei, sõida ikka edasi veel,” pakkus Suusakunn. Küsisin siis täpsustuseks: „Kuhu edasi, kas Mäki poole või?” „Nojah, sõida sinnapoole, ma ütlen, kui peatu,” soigus tüüp vaevaliselt. Tundus, et talle hakkas vist auto soe õhk mõjuma. Ühesõnaga õhuvahetus hakkas koos alkoga pähe.
Umbes minuti pärast jõudsime Mäki juurde. Seal teatas tüüp: „Pea nüüd kinni!” Pidasin auto kinni. Suusakunn maksis arve ära ja läks oma Visudega teadmata suunas. Ju siis oli mehel ka kindel eelarve taksosõiduks, millest ta korralikult kinni pidas nagu Jürgen Eesti Vabariigi omast.
Aprill. Argipäeva keskööst oli möödunud umbes pool tundi. Istusin Tapiola23 postil ja sain tellimuse lähedalasuvasse hotelli.
Küüti tuli inglise keelt rääkiv ülikonnas härra, kes oli päris „väsinud” olemisega. Oli näha, et ta oli päriselt ka väsinud ja lisaks oli teda ka alkohol uimastanud.
Härra tahtis Hesa taha Itäkeskusesse24 (ca 23 km) saada. Enne, kui me liikuma saime hakata, hüppas keegi ta soomlasest purjus kompanjon esiistmele, öeldes, et nüüd võime sõita. Vaatasin klounile imestunult otsa ja siis küsivalt tagaistmel istuvale härrale, et kas ta tunneb seda klouni. Selgus, et tunneb. Kloun lisas selgituseks, et tal on vaja sõbraga juttu ajada, küsimata väsinud sõbralt, kas tema tahab üldse oma soomlasest kompanjoniga rääkida.
Küsisin sommilt, et kas ta läheb oma sõbraga samasse
Kännykäs – mobiiltelefon soomekeelses slängis.
Matinkylä – Espoo kiirelt arenev linnaosa. Asub Helsingist ca 14 km kaugusel lääne suunas.
Haukilahti – Lõuna-Espoo, peamiselt eramutega asustatud linnaosa. Asub Helsingist ca 12 km kaugusel lääne suunal Westendist läänes.
Niittykumppu – Lõuna-Espoo, Suur-Tapiola linnaosa. Asub Helsingist ca 11 km kaugusel lääne suunal.
Tapiola – Kagu-Espoo linnaosa, kus asub ka kultuurikeskus. Asub Helsingist ca 9 km kaugusel lääne suunal.
Itäkeskus – linnaosa Ida-Helsingis. Asub kesklinnast ca 11 km kaugusel ida suunal.
