korrusmaja parklast läbi. Selles on isegi liikumine ära reguleeritud, kust autode vahest mis suunas sõita võid.
Kuna oli pühapäeva õhtu ja kedagi nagunii ei liikunud, siis võtsin sihi otsetee läbi parkla. See ärritas aga mu „tähtsat” klienti. Tont hakkas kähiseva häälega mu kõrval jorisema: „Sä ajaat väärin!” („Sa sõidad valesti”). Küsisin, et „Mismoodi ma nüüd valesti siis sõidan?” Vana aga kordas mu küsimuse peale juba tuttavat lauset: „Sä ajaat väärin!” ja lisas: „Nii ei tohi sõita.” Ma küsisin uuesti, et „Kust ma siis sõitma pidin, et tänavale pääseda?” Selle peale kuulsin jälle noomimist: „Einoh, nii ikka ei tohi sõita.” Muigasin selle peale ning vastasin: „No ma ei tea, see on lühim marsruut üldse, kust sa koju saad praegu.” Vana ei jätnud ikka mu ajude keppimist: „Aga siiski, sa sõidad valesti!” Mul hakkas ka kergelt ära lülima see koolipoisilik noomimine ja vastasin talle: „Kuule ära hakka nüüd siin jälle mingit probleemi üles tõmbama. See on niigi lühike ots (sõita oli ca 600–700 m). Ma viin su lühimat teed pidi koju ja sa hakkad ikka midagi oigama veel.” Selle peale Vana ainult muigas ülbelt ja rahulolevalt mu kõrval. No selgelt näha, et nautis kohe mu närvide keppimist.
Jõudsime siis ta hoovi peale. Hoovi ümbritses kolm korrusmaja, mille eest jooksis U-kujuna kitsas kõnnitee läbi. Küsisin Vanalt: „Milline trepikoda sul on?” Seal oli terve tähestik neid, sest majad olid kõik ühe ja sama numbriga. Urood vastu: „F”. Küsisin täpsustuseks vastu, et „F või?” „Eff jah, nagu Faarao,” rõhutas tolvan. Küsisin, et „Kus see F trepikoda siin täpsemalt on,” et teaksin õige trepikoja ette sõita. Vanal ikka hõõrus midagi ja tõukas edasi: „Mina olen klient, sina pead teadma, kus ma elan!” Küsisin, et „Mis sa oled nüüd tähtis klient või?!” „Jaaa, ma olen tähtis klient, ma olen väga tähtis,” tõmbles urood edasi.
Olime vale maja vale trepikoja ees. Tagurdasin siis 10 m tagasi tema trepikoja ette ja küsisin irooniliselt: „Kas nüüd on hea või?” „Jaaa, nüüd on hea, nüüd on väga hea,” vastas eesnahk tähtsalt. Küsisin veel üle, et „Kas tšekki ka tahad või?” „Jaaa, tšekki tahan ka.” Jooo-jooo, blääd maivõi, ajukääbik, saad oma tšeki. Arve oli täpselt 10 eurot. Sellest 9 euri oli juba alustustasu ehk siis vana eesnahk sõitis täpselt 1 euro eest!
Ise mõtlesin küll sel hetkel, et kuradi sitakott selline, sa saad 10 euroga õhtul vihmase ilmaga koju ja sa tuled veel tõmblema.
Oktoober. Pärastlõuna. Istusin Tapiola postil. Lasin autol istme alla, et vähe lebotada ja telekat vaadata, kuni tellimus tuleb.
Järsku märkasin silmanurgast küljepeeglist, et keegi kõndis auto taha. Ma ei viitsinud istet kohe üles ka lasta ja mõtlesin, et keegi kõndis lihtsalt auto tagant läbi. Järsku ilmus suur ümmargune nägu nagu täiskuu küljeklaasi taha. Tüüp tegi ukse lahti ja küsis, kas ma olen vaba. „Olen küll jah,” vastasin. Tüüp rääkis edasi, et „Ma tulin auto juurde ja vaatasin algul, et autos juhti polegi ja siis hakkasin lähemalt uurima … Sellepärast ma ka nina vastu klaasi autosse vahtisin.”
Tüüp istus autosse ja küsisin, et „Kuhu sõidame siis?” Härra selgitas, et: „Perttilan… tie.” Otsisin siis navist seda tänavat, aga ei leidnud. Leidsin aga Perttulan… tie. Küsisin siis tüübilt, et „Kas see on Perttilan või Perttulan… tie?” „Ajaaa, Perttulan…”
Jõudsime härraga siis Hesa-Vantaa külje alla Tuomarilankylässe. Sõita oli sihtkohani veel ca 1,5–2 km.
Tänav Matinkyläs. Samasse lähedale viisin ka selle „eriti tähtsa kliendi”
Jõudsime kohani, kus minust ca 50 m eespool seisis peatuses linnaliinibuss inimeste välja laskmiseks. Mul oli kiirus ca 60–70. Bussil vasaksuund ka veel ei vilkunud, nii et otsustasin rahulikult bussist mööda sõita. Kui selle tahaotsa juurde jõudsin, keeras buss ootamatult taskust välja vasakule, mulle ette. Täiesti süüdimatult. Sain temast vastassuunavööndisse sõites veel mööda. Bussijuht lasi mulle tagant veel signaali ning vilgutas tuledega. Ütlesin selle peale valjuhäälselt, nii et härra mu kõrval ka kuulis: „Mida vittu sa signaalitad?! Sina keerasid mulle ette! Kasuta järgmine kord peegleid ning suunatulesid, enne kui manöövreid tegema hakkad!”
Lasin samal ajal külje klaasi alla ning näitasin bussijuhile sõrmega ühte teatud rahvusvaheliselt tuntud märki, mis ma tema manöövrist ja signaalitamisest arvan. Klient oli ka minuga ühel arvamusel ning kiitis igati mu käemärgi heaks.
„KOOMAS” KLOUNID
Siia peatükki olen kogunud vahejuhtumid klientidega, kes polnud päris adekvaatses seisundis, kui nad mu taksot kasutasid. Mõned seigad on lõbusamad ja meeldivamad, mõned ebameeldivamad, kuid kindlasti meeldejäävad. Purjus inimesed võivad korda saata ikka uskumatuid asju …
Detsember. Tulin õhtul Lääne-Helsingi poolt, Haagast, kuhu olin just ühe kliendi viinud. Hesa kesklinna poole sõites kargas Mannerheimitiel51 äkitselt mulle kõnniteelt ette mingi hull tulipunases jopes ja teksapükstes.
Kodanik jooksis keset teed, jäi sinna harkisjalu seisma ning kätega pööraselt vehkima, et ma auto kinni peaksin. Algul vaatasin, et tegemist on end täiesti segi joonud meeskodanikuga.
Pidasin auto tänava ääres kinni ja kodanik taarus auto tagaukse juurde. Mõne hetke selle kallal kobistanud, avas selle ning prantsatas tagaistmele. Selgus, et tegemist oli hoopis väga valjuhäälselt kõneleva purjus naisterahvaga.
Mõne hetke pärast, kui ta oli oma hingamis- ja südamerütmi vähe korrastanud, tänas ta mind kõigepealt, et ma kinni pidasin ja ta peale võtsin. Nagu mul oleks muud valikut olnud. Edasi seletas ta endiselt kergelt hingeldava häälega, et ta sooviks minna Hesa südalinna, Kamppi52 keskuse (ca 3 km) taha. Küsisin ta käest, et kas ta tahab surma saada või haiglasse sattuda, et ta niimoodi teele ette jookseb. Selle peale vastas veel kergelt hingeldav mutt: „Mitte ükski takso ei pea ju kinni. Kõik sõidavad lihtsalt mööda.” Ise mõtlesin seepeale, et pole ime ka, et kõik mööda sõidavad. Sa kargad nagu poolearuline siin tänaval.
Üks oli selge, et tema ajudes küll midagi selget ei toimunud – kodanik oli ikka korralikult mingi uimastava ainega enda ajusid põrutanud. Terve tee ta lällas ja räuskas tagaistmel. Vahepeal seletas ta valjuhäälselt nii mulle kui muule maailmale, kui kõva mutt ta ikka on, kui palju raha tal on ja kuidas ta nüüd läheb klubisse pidutsema.
Umbes pool kilomeetrit enne sihtkohta hakkas ta pärima, kas ma temaga kohvi ei tahaks jooma tulla. Ja siis pärast ka kuskile koos välja minna. Vabandasin viisakalt, et kahjuks ei saa tulla, ma olen tööl täna, aga ehk teine kord. Esimene kord minu selline vastus teda ei rahuldanud, mistõttu lisasin veel, et ma ei käi klientidega väljas. Teist korda küsis ta sama, kui olime sihtkohta jõudnud. Minu korduva eituse peale muutus ta kurvaks. Proua jäi tagaistmelt läbi tahavaatepeegli vaheldumisi mulle otsa ning ümberringi tänaval toimuvat klaasistunud pilguga vaatama.
Umbes minuti niimoodi mentaalses kaaluta olekus viibimist tõin ta reaalsusesse tagasi, öeldes: „Palun maksa nüüd arve ära. Ma pean edasi sõitma, sest uus klient ootab juba.” Loomulikult ma valetasin uue kliendi kohta, sest ma lihtsalt tahtsin tast kiiresti lahti saada. Ja tegelikult tahtsin ka kassa „vabaks” saada, sest oli siiski nädalavahetuse öö ja uus tellimus võis iga hetk tulla. Pealegi
Mannerheimitie – Helsingi peatänav pikkusega 5,5 km. Algab kesklinnast Erottajalt ja lõpeb Vihdintie ja Hakamäentie ristmikul, kus see läheb üle Hämeenlinnänväyläks.
Kamppi – Kompleks Helsingi südalinnas. Selles asuvad bussijaam, metroojaam ja mitmed ostukohad. Kompleksi ehitati 4,5 aastat ja iga nädal külastab seda keskmiselt 700 000 inimest.
