style="font-size:15px;"> „Härra kapten, kõige alumises majutuspunkris on vaenlase üheksast sõdurist koosnev jagu jõudnud ennast lahinguvalmis seada. Nad on tõkestanud väljapääsud ega kavatse alla anda,” kandis Sajdin ette.
„Paku neile veel kord võimalust alistuda,” käskisin Sajdini, kuigi teadsin juba ette, et pakkumisest ei saada aru ega võeta seda vastu. Nii ka läks. Kui Takeshi ja mina alumise majutuspunkri juurde jõudsime, istusid vaenlase sõdurid endiselt seal ning tulistasid vastu.
„Ühe sajandiku grammine antiainegranaat. Tuld!” käskisin lakooniliselt. Kurb käsklus lõpetamaks seda ühepoolset kokkupõrget. Vanasti öeldi selliste asjade kohta tapatalgud või veresaun. Mida öelda nüüd, kui verd ei voola ja plasmalaengud pihustavad surnukehad algosakesteks?
Varjusime lööklaine eest, Sajdin tõstis relva ning antiainegranaadi plahvatus tegi vaenlase tulele lõpu. Meie brigaadis ei olnud kombeks sääraste käskluste andmist või täitmist alluvatele delegeerida.
Seejärel saatis Sajdin ühe lahingupaari punkrit üle kontrollima. „Härra kapten, üks vaenlase sõdur on ellu jäänud. Ta ei ole isegi vigastatud,” teatas Sajdin peagi.
See ei saanud võimalik olla, seepärast tahtsin ellujäänud võitlejat oma silmaga näha. Antiainegranaat oli soomustatud punkriukse sõna tõsises mõttes minema pühkinud. Punkri põrandal istus tõesti üksainus vaenlase sõdur. Ta oli paljapäi, laeng oli tal ilmselt kiivri peast rebinud, ning vaatas meid äraoleval pilgul. Ta võis olla umbes viiekümneaastane mees ja tõepoolest elus ja terve, mida kinnitas ka mu lahinguarvuti. Kõik tema kamraadid olid olematusse haihtunud.
„Ma olen kaua elanud, aga pole midagi sellist eales näinud,” ütles Takeshi. Ta oli kiivri peast võtnud ja väljendas end verbaalselt. Järgnesime koos Sajdiniga tema eeskuju ja võtsime kiivrid ära.
Andsin käsu: „Las rühma sanitar võtab ta oma hoole alla.” Seda meest oli küll jumal hoidnud.
Kui vaenlase võitlejatele oli häiresignaal päästmatult hiljaks jäänud, siis meie jaoks oli see pärale jõudnud liiga vara. Meil jäi puudu kõigest kümme-viisteist minutit. Minu kavatsus vaenlase üksus ilma lahinguta võitlusvõimetuks muuta oli läbi kukkunud. Saime vaid kakskümmend kaks vangi, lisaks langes meie kätte kümme haavatud vaenlase sõdurit, kes pandi koos meie haavatutega meditsiinikonteineritesse.
Ainus erinevus meie ja vaenlase haavatute kohtlemisel oli see, et konteinerid haavatud vaenlase sõduritega märgistati punase triibuga.
Meil oli hästi läinud, ainult kolm võitlejat oli saanud haavata. Nende vigastused olid kerged – ühel võitlejal oli laserikiir käe otsast sähvanud ja teisel mõlemad jalad. Ainult kolmanda seisund oli mõnevõrra raskem, sest võimsama laserrelva tuli oli lõiganud ta umbes vöökohast pooleks. Sääraseid tõhusamaid relvi oli vaenlasel üks igas jaos ja need olid palju ohtlikumad kui tavalised laserpüssid.
Kandsin pataljoniülemale ette, et kõrgendik 443,8 on meie valduses. Kolonelleitnant von Strachwitz oli üllatunud ülesande täitmise kiiruse ja väheste kaotuste üle, millega meil oli õnnestunud tähtis võtmepositsioon hõivata. Sain kiita. Pataljoniülem ei teadnud, et mu tegelik kavatsus oli olnud hoopis teistsugune.
Nüüd ei tohtinud saavutatud edu käest lasta ega aega kaotada. Varem või hiljem pidi vaenlane esialgsest kaosest ja peataolekust toibuma ning vasturünnakut võis oodata nii tunneleis, maapinnal kui ka õhus. Käskisin lahingutoetusrühmal vaenlase kõrvalisemad ühendustunnelid õhkida, kuid jätta peaühendustunnel puutumata. Võitlejad mineerisid selle. Otsustasin vaenlase seal lõksu meelitada. Oletasin, et terveks jäänud tunnel on vaenlasele väga suur ahvatlus. Rünnak oli nagunii vältimatu – parem siis juba tõrjuda see meie valitud kohas kui lasta vaenlasel rünnata oma äranägemise järgi.
Suureks plussiks oli, et olime vaenlase kaitsepositsioonid tervelt ja kahjustamatult kätte saanud. Laskepesi oli vaja ainult natuke siinseal korrastada ning meie vajadustele kohandada. Ka meie energiareservid olid veel täiesti puutumata. Suuremateks töödeks peale vaenlase lõksude ja miinide kahjutustamise jäid veel tulejuhtimissüsteemi ülespanemine ja häälestamine ning kõrgendikku ümbritseva ruumi mineerimine. Meil oli plaanis välja panna üle tuhande antiainemiini ning blokeerida kogu lahinguruum kolmekümne kilomeetri ulatuses kuni kuue tuhande meetri kõrguseni. Selleks pidi kuluma umbes neli tundi. Lootsin salamisi, et vaenlane võimaldab meile selle aja enne, kui nende tankid kohale jõuavad.
Ettevalmistustööde käigus sai kaks lahingutoetusrühma võitlejat rumalal kombel ja omal süül surma. Kui allüksus parajasti vaenlase käest ülevõetud punkreid ja ühenduskäike miinidest, lõksudest ja igasugustest muudest üllatustest puhastas, käivitas ühe võitleja lohakus lõks-varingu. See maksis elu nii talle kui ka tema lahingupaarilisele.
Ühe majutuspunkri muutsid võitlejad sõjavangide kogumispunktiks. Sõjaväepolitseid ei olnud niipea oodata, esmajärjekorras pidid portaali läbima soomusjalaväe- ja tankiüksused ning mõned logistikaüksused. Esimesed sõjaväepolitseiüksused, kellele vange üle anda oleksime võinud, pidid kohale jõudma alles üheksandal invasioonipäeval. Seniks pidime vangide eest ise hoolt kandma ning looma neile nii talutavad kinnipidamistingimused kui vähegi võimalik.
Peagi tuli uudiseid ka esimeselt ja teiselt rühmalt.
Jean-Roch sattus oma võitlejatega tugeva õhutõrjetule alla ning kaotas enne planeedi pinnale jõudmist kaheksa meest. Sellest hoolimata ründas teine rühm südikalt kõrgendikku 286,0 ning hõivas selle umbes kahekümne minutiga. Kaotuste nimekiri pikenes veel kolme langenu ja kolme haavatu võrra.
Esimese rühma ülesanne, mis pidi olema kergemate killast, osutus hoopiski kõige raskemaks. Rühm maabus viimasena ning selleks ajaks oli häiresignaal jõudnud kõrgendikul 318,6 paiknevate vaenlase üksusteni. Vaenlase jalaväekompanii võitlejad olid jõudnud laskepesad hõivata ning tankikompanii ülem oli taibanud oma üksuse õigel ajal kesksest infosüsteemist eraldada, nii et tapjaviirus ei jõudnud nende luure-sensorsüsteeme blokeerida ega allüksuse intranetti kinni jooksutada. Ka tegid kaks vaenlase üksust üllatavalt head koostööd.
Seetõttu kestis lahing kõrgendiku 318,6 pärast nelikümmend kuus minutit, mis on säärase kokkupõrke kohta väga kaua. See oli üsna tasavägine heitlus. BISMARCKi plasmakahurite tulega suutsid võitlejad lõpuks tankid hävitada ning vaenlase kaitsest läbi murda. Nooremleitnant Lin Tianhao teadis, et reserve pole kusagilt võtta ning ta peab rünnaku, maksku mis maksab, lõpuni viima. Seda ta ka tegi.
Kõrgendiku hõivamise hinnaks kujunes kümme langenut ja üksteist haavatut – karmid tuleristsed alles hiljuti sõjakooli lõpetanud nooremleitnandile. Meil vedas, et vaenlane ei saatnud sinna lisajõude. See oleks võinud pöörata lahingu meie kahjuks.
Olin sunnitud hõredaks jäänud allüksusele tugevduseks saatma ühe jao lahingutoetusrühmast ja ühe jao neljandast rühmast, kelleta oleks tema võitlusvõime langenud alla kriitilise piiri. Invasiooni raskem osa – hõivatud positsioonide hoidmine – seisis ju alles ees.
Üks tund ja kolmkümmend neli minutit pärast seda, kui esimene B-kompanii võitleja Gort Ashrynil maabus, olid kõik meie esmased ülesanded täidetud. Olime hõivanud kõrgendikud 286,0, 318,6 ja 443,8. Need neetud numbrid jäävad mulle elu lõpuni meelde.
Olime hävitanud kolm vaenlase jalaväekompaniid ja ühe tankikompanii. Lahingukontakti invasioonijalaväega ei saanud katkestada või sellest omatahtsi väljuda. Ei saanud ära joosta, sõita või lennata, põgeneda või peituda, nagu olid teinud kunagi ammu kaotusseisus olenud või lüüasaanud üksused.
Kes meile vastu astus, sel oli kolm võimalust – hukkuda, haavatuna vangi sattuda või lihtsalt
