Vastutus ei saanud olla poolik või osaline. Vastutuse kandmist ei saanud proovida, harjutada ega katsetada.
Ka minu vastutus polnud kuhugi kadunud, ükskõik kui hästi või halvasti ma seda kanda suutsin. Seni, kuni olin elus ja võitlusvõimeline, olin ma 2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii ülem ja need siin olid minu mehed. Ainult surm või võitlusvõimetuks muutumine võisid mind juhtimisvastutusest vabastada. Lahinguarvuti oli minult küsinud, kas ma tahan surra. Ma ei tahtnud. Tahtsin elada.
Saatsin pataljoniülemale ettekande toimunud kokkupõrke kohta ning brigaadi staapi esildise Jundhonyo ülendamiseks. Nooremveebel ei olnud rühmaülemale kohane auaste, isegi kui võitlejaid on ettenähtust palju vähem alles jäänud.
Allohvitseril oli kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, nii et pidin need käigult enne tähtaega kustutama. Seepärast võttis kogu ülendamisprotseduur nelikümmend sekundit aega. Protseduurid, mis rahuolukorras võivad võtta aastaid, viiakse sõja ajal läbi mõne sekundiga.
Kutsusin võitlejad kokku. Ma ei hakanud neid rivistama, nad seisid poolkaares minu ümber, tankivraki ja langenud vaenlase sõdurite kõrval.
„2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii 4. rühma ülem nooremveebel Jundhonyo Surawati VII, relvajõudude juhataja välimarssal Tian Guan IV-nda nimel ülendan teid veebliks.” Lahinguarvuti edastas sõnumi kogu kompaniile. Surusin võitlejal kätt.
Samal hetkel tekitas allohvitseri lahinguarvuti tema kaelusele ühe linnukese juurde.
„Tänan,” vastas veebliks ülendatu. Kuna traditsioonilisi Banzai- tervitusi vahetatakse ainult verbaalselt, oli see igati kohane vastus. Võitlejad surusid tal üksteise järel vaikides kätt ning läksid tagasi langenute jäänustega tegelema.
„Haavatuid ei ole. Need värdjad on kõigile meie kamraadidele tornikahuritest pähe lasknud,” pani Jundhonyo tähele.
See oli tõesti nii. Meditsiinikonteinerid, mille võitlejad ettenägelikult positsioonidele olid varunud, seisid puutumatult virnas. Meil ei olnud haavatuid. Biosensoorne akustika näitas aga, et siinpool varingut tunneli sügavuses võib veel seitse vaenlase sõdurit elus olla.
„Tooge vaenlase haavatud ära. Meie langenud võivad senikaua oodata,” andsin neljanda rühma ülemale käsu.
Jundhonyo viivitas. Näha oli, et mu käsk on talle vastumeelne.
Astusin allohvitserile lähemale ja panin käe ta õlale.„Jundhonyo. Ma saan aru, et sinu jao võitlejate surm on sind vapustanud. See pole aga mingiks õigustuseks, et sa viivitad mu käsu täitmisega. Ära mitte kunagi enam viivita mu käskude täitmisega. Ära kunagi enam nimeta vaenlase sõdureid värdjateks või muude halvustavate nimedega. Nad tapsid sinu mehed ja Sajdini ning oleks väga napilt ka meid teise ilma saatnud. Kuid me ise tegime kaks nende kompaniid vagaseks. Meie kompanii on siin planeedil olnud vähem kui kaks tundi. Selle ajaga oleme jõudnud hävitada kuus vaenlase üksust. Kuidas peaksid siis vaenlased meid nimetama? Kuidas peaksid nemad meisse suhtuma?”
Allohvitser vaikis. Seejärel ta kummardas. „Sain aru. Olen karistuse ära teeninud. Härra kapten, palun karistage mind. Laske minu ülendamine tühistada.”
„Mine ja täida käsk. Sinu vastutus on nüüd palju suurem, kui enne,” lõpetasin jutu.
Lahkusin tunnelist. Oli aeg üle vaadata, kuidas edeneb kolmandal rühmal miinitõkke rajamine. Mõtlesin korraks, kas oleks ehk õige hetk liita neljas rühm kolmandaga, kuid loobusin sellest. Olime kandnud kaotusi, kuid need polnud veel nii suured, et oleks olnud vaja kompanii organisatsiooni muuta.
Tankidele mõeldud ühenduskäikudest oli niipalju kasu, et neis sai gravimootori abil kiiresti edasi liikuda. Olin just künka sisemusest välja jõudmas, kui pataljoniülem ühendust võttis.
„Anton, tankidiviis „Sarrendë” tuli Sarrendozi lähistel maapinnale, nagu me oletasimegi. Laevastiku luure andmetel oli neil pärast orbitaalpommitamise lõppu alles jäänud 327 võitlusvõimelist tanki. Nad astusid Vonkvarrešhi piirkonnas lahingukontakti meie petteüksustega ning on kaotanud veel 48 tanki.”
„Kas vaenlane makette ka kasutab?” katkestasin pataljoniülema teadaande küsimusega.
„Massiliselt. Vaenlase esimene ja teine ešelon koosnevadki põhiliselt libatankidest. Tankid ründavad alles kolmandas laines.”
„Kas luure ei suuda ikka veel makette paljastada?”
„Ei suuda. Vaenlase rühmitus selgus alles lahingukontaktis meie petteüksusega. Mul on veel olulist informatsiooni. Vaenlase strateegiline kaugõhutõrje meie vastutusel olevas lahinguruumis on hävitatud. Laevastik koondas õhutõrjediviisi „Sarrendë” vastu kaheksa lahingulaeva tule. Vaenlase üksuse jäänused on planeedi pinnalt eemaldunud ning varjunud maa alla,” edastas kolonelleitnant von Strachwitz veel häid uudised.
„Härra kolonel, järelikult läheb kõik plaanipäraselt?” pooleldi küsisin, pooleldi konstateerisin fakti.
„Kaugeltki mitte. Meist ida pool on kahtlaselt vaikne. Seal paiknenud vaenlase üksused ei astunud 4897. jalaväebrigaadiga lahingukontakti, vaid eemaldusid tunnelite kaudu. Neil olid head positsioonid, kuid nad ei teinud vähimatki katset vastupanu osutada. Samuti ei ole vaenlane saatnud sinna lisajõude.”
„Võib-olla on nad kaotanud juhtimisvõime või on neil võitlusmoraal kokku kukkunud?” tähendasin selle peale. Hetke pärast sain isegi aru, et tegu on soovmõttega.
„Kindral Rommeli arvates on vaenlase väejuhatus juhtimise detsentraliseerinud ning kõigile üksustele juba ammu enne invasiooni algust ülesanded ja lahinguruumi kätte jaotanud. Tõenäoliselt arvestasid nad algusest peale, et kogu nende juhtimissüsteem hävitatakse. Vaenlane ei saa kaotada midagi, mida ta pole kunagi tõsiselt luua üritanudki.”
„Kuidas olukord naaberbrigaadi lahinguruumis meid mõjutab?” küsisin.
„Vaenlase tankidiviis „Shaharändëz” ei ole 4897. jalaväebrigaadi rünnanud, nagu me oletasime. Diviis on liikunud hoopis põhja suunas ning vältinud meie naabrite lahinguruumi sisenemist. Üksus on jõudnud meile ohtlikult lähedale.”
„Sel juhul võivad nad rünnata meie brigaadi idast või kirdest,” tegin loogilise järelduse.
„Täpselt nii. Luureandmete kohaselt ei ole see vaenlase üksus orbitaalpommitamise käigus raskemaid kaotusi kandnud. Seetõttu otsustas brigaadiülem, et kolmas pataljon ei maabu esialgselt planeeritud alal teie kompanii lahinguruumis, vaid neljanda pataljoni lahinguruumi idaosas. Brigaadi kaitse raskuspunkt suunatakse itta.”
Meie kompanii oli alati üksi. Kahes hololahingusimulatsioonis ei saanud me lisajõude, kuna need ei saanud jääda ülekaaluka vaenlase tankitorude ette. Nüüd pidime samuti üksi jääma, sest lisajõude oli vaja mujal.
„Sain aru. Kolmas pataljon ei maabu esialgselt planeeritud alal.”
Arvasin, et see on kõik, mida pataljoniülemal oli mulle hetkel edastada. Ometi ma eksisin.
„4897. jalaväebrigaad on teinud saatusliku vea. Nad valisid maabumiseks liiga ideaalse koha. Nad valisid paiga, mida vaenlase väejuhatus oletas neid valivat,” jätkas kolonelleitnant von Strachwitz mõttevahetust. Ta tundus olevat väga murelik.
Meie ülemad ei kartnud vaenlase rünnakuid. Need olid vältimatud. Ükskõik kui tugeva vaenlasega oli alati võimalik võidelda. Oli võimalus kas võita või kaotada. Seni, kuni oldi
