neljas. Kaks vaenlase jalaväekompaniid ja kaks tankikompaniid liiguvad mööda peaühendustunnelit meie suunas,” kandis Sajdin ette.
Kõik tundus minevat plaanipäraselt. Vaenlane oli sööda alla neelanud ning kavatses peadpidi meie seatud lõksu tormata.
„Mehitage varitsuspositsioonid. Aktiveerige miinid. Valmistuge tunneli õhkimiseks,” andsin käsu.
„Sain aru.Mul oleks vaja ühte jagu selle asemele, kelle ma Tianhaole ära andsin. Eelpositsioonile oleks vaja kahte allüksust. Igaks juhuks.”
Sajdinile vajalikku jagu polnud kusagilt võtta. Kolmas rühm oli väljas miinitõket rajamas ning lahingutoetusrühm tegi kahjutuks viimaseid lõkse, kohendas positsioone, valvas vange ning tegeles tulejuhtimissüsteemi häälestamisega. Reserve ei olnud.
„Ei ole kusagilt võtta. Sajdin, sa pead kolme jaoga toime tulema.
Tulen kohe sinu juurde.”
„Sain aru. Täidan ülesande kolme jaoga.”
Olin jäänud üksi. Takeshi oli läinud koos kolmanda rühmaga välja juhendama miinitõkke rajamist.
Läksin alla, õigemini lasin gravimootoril end künka sisemusse kanda. Peaühendustunnel oli tõesti selline, nagu lahinguarvutid olid hololahingusimulatsioonide ajal meile neist ettekujutuse loonud. Seal ei mahtunud mitte kaks tanki vabalt teineteisest mööduma, vaid tegelikult hoopiski neli, sest veel kaks lahingumasinat võisid liuelda üle alumiste, kui nood tunnelipõhja ligi hoidusid. Tunnelisuust, mis oli künkatipust lugedes umbes neljasaja meetri sügavusel, hargnesid käigud tankide laskepesadesse. Laskepesi oli ette valmistatud kahe kompanii ehk kahekümne tanki jaoks ning need asetsesid künkanõlva sees eri kõrgustel.
Tunneliseintel oli näha perfektselt sirgeid lõikejälgi, kui võimsad laserlõikurid olid oma töö teinud. Mõistagi polnud maa-alune ühendustee ise sirgjoonelisena rajatud, vaid selle sik-sakid moodustasid osa vaenlase kaitsesüsteemist. Tunnel suundus ühtlase tasase kaldega maapõue sügavusse.
Neljas rühm oli tunnelisuus positsioonidele asunud ning ootas vaenlast. Võitlejad olid hõivanud tunneli kõrvale kaljusse lõigatud eendi, kus olid olnud mingid seadmed, mis ilmselt olid mõeldud selle mastaapse rajatise korrashoidmiseks ja hooldamiseks. Sajdin oli käskinud ruumi puhastada.
Ta oli paigutanud ühe jao eendisse eelpositsioonile ning kaks jagu kilomeetri võrra tagapoole tunnelisuusse. Rühmaülem oli endale koha võtnud eesmise jao juures. Suundusin tema juurde ning asusin Sajdini kõrvale. Mul ei olnud mingit kavatsust tema eest rühma juhtima hakata. Aga see oli minu käsk, mida võitlejad täitsid, ning minu mõnevõrra riskantne plaan, mida neljas rühm parajasti ellu hakkas viima. Oleks olnud kohatu viibida otsustaval hetkel kusagil mujal.
Meie plaan oli tegelikult lihtne: hävitada antiainemiinidega esimesed tankid, tunnel tankivrakkidega ummistada ning lõpuks kogu rajatis õhkida ja troppi kokku surutud vaenlasele tunnelilagi umbes kilomeetrise lõigu ulatuses kaela kukutada.
Sensorpilt näitas, et vaenlase üksused pole enam kaugel. Need polnud ešelonideks jagunenud, vaid tankid liikusid ühtlases järjestikuses kolonnis. Oli näha, et tankistid on jalaväelased peale võtnud ning nood saavad tankisoomuse külge kinnitunult priiküüti. Tankid roomasid edasi vaevalt saja viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega, kitsas ruum ei lubanud kiiremat sõitu.
Peagi ilmus esimene tank käänaku tagant nähtavale. Sensorpilt näitas, et lahingumasinad hoiavad väga väikest pikivahet ja liiguvad peaaegu üksteise sabas.
„Tuld mitte avada. Las tulevad lähemale. Liiga vähe jääb varingu alla,” andis Sajdin oma alluvatele korraldusi. Lahinguarvuti vahendas need mulle, kuna oletas, et soovin jälgida, kuidas Sajdin oma rühma juhib.
Aja kulg aeglustus. Mööda tunnelit liikuva soomuskolonni pea jõudis meist kaheksasaja, seejärel juba viiesaja meetri kaugusele. Sekundid tiksusid tunnipikkustena. Neljanda rühma intranetis valitses vaikus.
Kui juhttank oli jõudnud kolmesaja meetri kaugusele, kaalusin korraks, kas mitte sekkuda. Sajdin oli lasknud vaenlase ohtlikult lähedale. Kuid see oli tema rühm ja tema lahing ning vanemveebel Ahmadinejad oli veidi keevalisest temperamendist hoolimata külma närviga mees.
„Tuld!” käskis Sajdin, kui esimene tank oli meist umbes kahesaja meetri kaugusel. Tema lahinguarvuti aktiveeris samal hetkel miinid, pisikesed antiainekapslid vupsasid peidikutest välja, leidsid sihtmärgid, haakusid tankisoomuse külge ja lõhkesid.
Tankitõrjemiinidel on veel see hea omadus, et need toimivad suundlaengu põhimõttel. Laeng läbistab kaitseväljad ja soomuse ning sumbub tanki sisemuses. Nii ei teki säärast kohutavat lööklainet nagu antiainegranaatide puhul.
Kui lööklaine mu hetke pärast ikkagi täie hooga vastu eendi tagumist külgseina paiskas, sain aru, et midagi on väga valesti. Kui lahinguarvuti poleks jõudnud kineetilise energia relvade vastast kaitsevälja maksimaalvõimsusele panna, oleksin hoobi tagajärjel ilmselt teadvuse kaotanud ja võitlusvõimetuks muutunud. Ikkagi kulus mul paar sekundit, enne kui suutsin ennast koguda.
Mu kõrval põrkas vaenlase libasõduri pooleksksrebitud makett vastu seina ja purunes tükkideks. Taipasin, et meie tulelöök oli tühja läinud. Miinid olid tabanud üksnes vaenlase libatanke. Plahvatused olid tankimaketid tükkideks rebinud ja nende lõhkirebitud jäänused mööda tunnelit laiali paisanud. Ummistust või troppi, mille oleks moodustanud hävitatud tankide vrakid ning mis oleks sulgenud läbipääsu, ei saanud tekkida. Vaenlane oli meid üle kavaldanud.
„Õhkige tunnel! Viivitamatult!,” käskisin oma alluvaid. Võitlejate reaktsiooni või vastust ära ootamata võttis mu lahinguarvuti neljanda rühma intraneti oma kontrolli alla ning aktiveeris lõhkelaengud. Sensorpilt näitas, kuidas tunnelilagi alla variseb. Kuid vaenlase tankikolonn oli jõudnud juba läbi lipsata, ainult viimased tankid jäid varingu alla.
Veel kord leidis kinnitust, et meie vanad„pantrid” on väga manööverdamisvõimelised. Neli vaenlase lahingumasinat oli rebinud end üksteise kõrvale ning tankid tormasid halastamatu seinana aina kiiremini ja kiiremini meie suunas, tunnelipõrandal vedelevat risu hooga kõrvale lükates. Tornikahurid töötasid täisvõimsusel ja laserikiired sähvisid piki tunneliseinu.
Edasised sündmused toimusid palju kiiremini, kui mul kulub aega nende kirjeldamiseks.
„Tankid murravad läbi! Granaadiheitjad! Tuld!” kõlas Sajdini käsklus.
Kriitilises olukorras ei ole paremat juhtimismeetodit kui isiklik eeskuju. Sajdin tuli millisekundiks kaitsva nurga tagant välja ning tegi granaadiheitjast lasu. Antiainegranaat rebis ühel tankil torni küljest. Kuid sellest viivust piisas, et kolme ülejäänud tanki tornikahurid said ta sihikule võtta. Kui tahes tugevast isiklikust kaitseväljast ei ole kolme tankikahuri koondtule vastu abi. Üks laserikiir lõikas mu kamraadil jalad alt, teine tema keha keskelt pooleks ning kolmas lõhestas pea. Sajdin oli läinud. Kiire ja halastav surm ühele vanale sõdurile.
Enam ei vahetatud elusid aja vastu. Iga vaenlase tankiromu maksis nüüd invasioonijalaväelase hinge. Neljanda rühma esimeses jaos oli viiel mehel granaadiheitjad, kuid mitte keegi võitlejatest ei jõudnud teha kahte lasku.
Sensorpilt näitas, et üks vaenlase tank on ikka veel terve ning on jõudnud meile üsna lähedale. Selle soomuskattele oli kinnitunud neli jalaväelast. Meil oli koos minuga elus veel viis meest.
Kaalusin mõttes, kas oleks võimalik edasi söösta ning Sajdini granaadiheitja kätte saada, enne kui tanki tornikahur jõuaks mind sihikule võtta. Lahinguarvuti teatas,
