Surawati VII-nda hääletu karje.
Tema prototüüp oli võidelnud aastail 2112 kuni 2115 toimunud Indoneesia kodusõjas. Sõda nimetati ka riisisõjaks ning selles oli viis osapoolt. Nagu nimigi ütleb, võideldi põhiliselt maa ja toiduainete pärast, kui globaalse kliimasoojenemise tagajärjel hakkas ookean rannikualasid üle ujutama ning inimesed jäid nälga.
Nägin, kuidas ta ulatab paar väikest kapslit võitlejale enda kõrval. „Kui mul peaks miinide panek persse minema, siis sina,” kuulsin lahinguarvutis Jundhonyo sõnumit oma lahingupaarilisele.
Võitleja surus miinid pihku. Tank jõudis samal hetkel meiega kohakuti, tankitorn pöördus ning laserikiir niitis veel ühe kamraadi maha. Tankitõrjemiinid saanud võitleja hüppas tanki suunas, aga enne, kui põletav kiir teda tabas, avanes tema pihk ja miinid pääsesid sõrmede vahelt lahti. Need liuglesid kolme liblikana tanki poole.
Kaks neist jõudis välkkiirelt pöörduv tanki tornikahur tuhaks põletada, kuid üks miin haakus tanki soomuse külge. Suundlaeng tungis läbi soomuskatte ning plahvatas tanki sees, pihustades masina sisemuse molekulaarseks sodiks.
Vaenlase jalaväelased haakisid end kasutuks muutunud masina küljest lahti. Nad ei kulutanud aega meie pihta tulistamisele. Nad ilmselt teadsid, et tavalise laserpüssi kiir ei suuda meie kaitsevälja läbistada. Meil polnud samuti võimalik enam plasmaautomaatidest, ammugi siis püssigranaadiheitjatest lasta, sest vaenlane oli jõudnud liiga lähedale. Plasma- ja antiainerelvad on väga head, aga neil on ka üks puudus – iga lask alla kümne meetri kaugusele tähendaks enesetappu.
Üks vaenlase võitleja hüppas või õigemini liugles gravimootori abil minu suunas. Kehakuju järgi otsustades tekkis mul kahtlus, et tegu on naissõduriga, ning ma koondasin oma lahinguarvuti sensorpildi tema peale.
Ma ei oleks tohtinud seda teha. Nägin, et mind ründav vaenlane on noor, umbes kahekümneaastane või siis veidi vanem naine. Midagi tema näojoontes ja silmades meenutas mulle tabamatul moel Annat. Kangestusin hetkeks. Kaotasin väärtusliku osa sekundist, mida oleks olnud vaja lihaskontrolli loovutamiseks lahinguarvutile ning vaenlase eest kõrvale põikamiseks.
Naine ei löönud mind ega üritanud jalust maha rabada. Ta haaras mul hoopiski käega ümber kaela. Tema teise käe sõrmed sulgusid ümber randme ning ta väänas hooga mu pea endale kaenlasse. Ma ei jõudnud reageerida. Olin veel pooluimane, sest granaadiplahvatuste lööklaine oli mind mitu korda vastu tunneliseina virutanud.
Kahekümnekordse võimendusega lihasülikond on primitiivne, kuid see annab lihastele säärase toore jõu, millega võiks kas lõvil või isegi elevandil kaela kahekorra käänata, invasioonijalaväe võitlejast rääkimata.
Suutsin mõne hetke kogu jõudu pingutades ja naise randmetest kinni hoides sellele tapvale haardele vastu panna. See on ainult sügaval inimese hinges peituv elutahe, mis säärases olukorras võib aidata.
Samas mõistsin, et olen kaotanud. Mul polnud pääsu. Teadsin, et samal hetkel, kui ma oma käed lahti lasen, ükskõik kas siis kurnatusest või soovist mingit lööki või võtet üritada, teeb mu pea pöörde ümber oma telje. Aju ei saa pärast seda kuigi kaua toimida. Olin asjatult riskeerinud ja pidin selle eest maksma. Mu sõda oli läbi. Olin nii palju kordi virtuaalselt surnud, et mul polnud vähimatki põhjust surma karta. Mul polnud tegelikult mitte midagi kaotada.
Surm tähendas vabanemist. Vabanemist kõigest – nii sellest ebaõiglasest sõjast, vääramatust tulevikust, ahastest valikutest, kurbusest kui ka ängistusest. Ma loobusin vastupanust ja lasin käed lahti. Samal hetkel kaotasin teadvuse.
Kui ma uuesti ümbritsevat maailma tajuma hakkasin, sain aru, et seisan, plasmaautomaat raudapidi käes, tankivraki juures. Jundhonyo seisis mu kõrval ja rohkem polnud kedagi.
„Härra kapten, ma olen kuulnud, et te olete võitluskunstides kõva käsi, aga see, mida te praegu tegite, ületab tõesti inimvõimete piiri. Kuradima leidlik võte neile värdjatele automaadipäraga kuklasse äsada! Ilma teieta oleks nad mulle lõpu peale teinud. Meie jaost ei ole kedagi alles jäänud,” jõudsid allohvitseri mõtted minuni.
Vaatasin ringi ja nägin, et vaenlase sõdurid lamavad surnult maas. Üks neist lebas siinsamas näoli meie kõrval, kukal purustatud. Mind rünnanud naisvõitleja lamas kaugemal. Parem oli, et ma ei näinud tema nägu. See kõik ületas tõesti inimvõimete piiri. Kuid ega see polnudki inimese kätetöö.
„Miks sa seda tegid?” küsisin lahinguarvutilt.
„Sa ei tohi surra. Maria ennustused ei ole veel täide läinud. Sinu roll on veel täitmata. Kolonelleitnant von Strachwitz aimas ette, et sa ei ole võimeline naissoost vaenlase sõdureid tapma. Seepärast käskis ta pataljoni juhtimiskeskuse ajul programmeerida mind säärases situatsioonis sinu teadvust üle võtma,” vastas lahinguarvuti.
Kui ma pidasin oluliseks teada oma alluvate nõrku ja tugevaid külgi ning püüdsin neid hästi tundma õppida, oli loomulik, et ka mu otsene ülem käitub samamoodi.
„Kuidas on võimalik, et sa suutsid mu teadvuse täielikult üle võtta?”
„Mind aitas sinu alateadlik elutahe. See on sul väga tugev.”
Oleksin peaaegu naerma pahvatanud. „Ma lasin minna. Seda nimetad sa tugevaks elutahteks?”
„Loeb see, mis on alateadvuses. Inimene on juba kord selline olend, kes vaevleb vastandlike soovide ja mõtete küüsis. See on inimlik. Teadvus – see on kõigest pealispind. Loeb ainult see, mis on alateadvuses. Südames või hinges, kui sa soovid poeetilisemalt väljenduda.”
„Võib-olla oli Annal õigus, kui ta kunagi nimetas mind masinaks? Vahest tuleneb meie põlgus biorobotite vastu sellest, et oleme ise nendega nii sarnased? Kes ma siis olen? Mina ise? Või hoopiski sina? Mul on väga raske sind usaldada, kui ma tean, et sa oled iga hetk võimeline uuesti mu teadvuse täielikult üle võtma.”
„Mul ei olnud valikut. Kas sa oled minu suhtes vähem usaldav ja elus või rohkem usaldav ja surnud. Sa ütlesid, et lasid minna ning andsid mõista, et sul puudub elutahe. Tunnistan, et eksisin ja tegin vea. Ma palun andestust. Kui sa soovid, võid võtta automaadi ja minu vea parandada. Kui sa tõesti kahtled, et võiksn sul seppuku tegemist takistada, võid sa ju oma teadvuse igal soovitud ajahetkel minust eraldada ning teha seda ilma minu kohalolekuta.”
„Härra kapten, mis teiega on?” kuulsin ja samas tajusin, et Jundhonyo raputab mind käest.
„Jäin korraks mõttesse. Minu viga, et sinu jao mehed ja Sajdin langesid. Riskeerisin asjatult.”
„Ei, see pole teie viga. See oli halb õnn. Võitlejatel polnud õnne. Meil oli hea õnn, seepärast oleme elus. Vaenlastel polnud ka õnne. Naised ei ole sündinud sõdimiseks,” osutas ta naisvõitlejale, kelle mu lahinguarvuti oli minu oma kätega tapnud. „Nad on loodud… muudeks asjadeks.”
Küllap nooremveebel Jundhonyo Surawati VII teadis, milleks naised on loodud. Ta oli olnud Fort Deathrow’s samas viiendas brigaadis, kus minagi, ainult sattunud sinna kolmkümmend neli kalendriaastat hiljem.
„Jundhonyo, mis sinu tüdrukust saanud on?” küsisin ootamatult.
„Ma ei tea ega tahagi teada. Lits ta oli ja küllap litsiks on ka jäänud. Mulle tõmmati vitt kandadeni pähe, aga mina mõtlesin, et see on suur armastus. Sain teada, et olin tal neljateistkümnes kutt. On halb õnn olla neljateistkümnes.”
Mõistsin, et ma ei oleks pidanud seda küsimust esitama.
Vahepeal
