hüüdis Toshio omakorda.
„Tuld!” röökisin. Mu hääl kadus plahvatustesse. „Suruge jalavägi tulega maha!”
Poisid avasid tule. Nad oleksid teinud seda ka ilma käsuta, sest vaenlane pidi olema juba tuleavamiskünnise ületanud. Lühikesed kuulipildujavalangud toksisid surma keeles.
Pressisin end Aslani kõrvale ja piilusin ahtakesest, lehtrina väljapoole laienevast laskeavast välja.
Tankid olid jõudnud üsna lähedale, purustades oma teel okastraattõkkeid. Jalaväelased liikusid lahingumasinate kannul lühikeste osavate sööstudega, varjudes iga maastikukonaruse taha. Kohe näha, et vaenlase sõdurid olid hästi välja õpetatud.
„Tankide tornikahurite kaldenurk ei ole piisav meie laskepesade otsesihtimisega tabamiseks,” rahustas vaikne hääl mu peas.
Äkki esimene tank peatus ja mattus leekidesse. Kompanii ainuke tankitõrjekahur, mis paiknes kõrvalmajas esimese rühma positsioonidel, oli lõpuks ometi tule avanud.
„Tank hävitatud! Põleb, raisk!” karjus Aslan, ise kuulipildujast tulistades. Saksa tankid süttisid üsna hõlpsasti põlema, kui neile vähegi pihta sai. Meie T-34-dega ei olnud need võrreldavad.
Tankitõrjekahur jõudis teha veel ühe lasu, aga ei tabanud. Tulevõitlus teise tanki ja meie tankitõrjekahuri vahel ei kestnud kaua, meie oma sunniti paari lasuga vaikima.
Tank jätkas edasiliikumist. Käsirelvade tuli ei teinud teraskolakale midagi. See innustas ka vaenlase jalaväge kangekaelselt edasi pressima. Tulistasin nende pihta püstolkuulipildujast mitu lühikest valangut. Veel paarkümmend meetrit ja nad jõuavad käsigranaatide viskeulatusse. Lugu kiskus täbaraks.
Järsku tajusin, et kuulipilduja on vait. Kiikasin kõrvale vaadata, Aslan oli selili vajunud, näol rahulik ja veidi imestunud ilme. Kuul oli tabanud teda pähe, paar sentimeetrit kiivriäärest allapoole. Kiire ja puhas lõpp. Õppurite hulgas kutsuti seda unistuste surmaks.
Teine tank oli vaja hävitada, enne kui jalavägi läbi murrab. Jätsin relva sinnapaika, sest püstolkuulipilduja oleks olnud vaid liigseks koormaks.
Punkri taganurgas oli varuks paar tugevamat lõhkelaengut vaenlase laskepesade hävitamiseks. Olime sõjasaagiks saadud kaikakujuliste käsigranaatide ümber ladunud mitu kilo lõhkeainepakke ja kogu kupatuse traadiga kõvasti kinni köitnud. Võtsin kummassegi kätte laengu. Need olid rasked. Tankile pidi pääsema päris lähedale.
„Toshio, võta juhtimine üle! Lähen välja ja hävitan tanki!” karjusin võitlejatele.
Lahinguarvuti ei raisanud mõttevahetuseks aega. Mu vaimusilma ette ilmusid punased arvud: õnnestumise tõenäosus – 22,3 %; ellujäämise tõenäosus – 14,8 %.
Arvuti kujutas numbreid punastena ilmselt seetõttu, et edu tõenäosus oli nõnda väike. Arvud ei muutnud mu meelt.
Kasutasime ukseauguna üht hoovipoolset akent, mis ulatus pooleldi maapinnale. Pugesin välja. Hoov oli mineeritud, välja arvatud kitsas sik-sakiline rada, mis viis naabermaja varemete juurde, kus paiknes esimene rühm.
Sinna mul oligi vaja jõuda. Lahinguarvuti manas silme ette miinide asukohad ning nägin väga selgesti muidu vaevumärgatavaid traate, millele komistamine oleks olnud saatuslik.
Võisin kõhklematult edasi söösta. Jõudsin kivilasuni, mis oli olnud naabermaja, hüppasin üle miinitraatide ning piilusin nurga tagant välja.
Tegu oli kvartali nurgamajaga. Selle kaotus oleks pannud meie kompanii raskesse olukorda.
Tank oli sealsamas, mõnekümne meetri kaugusel teisest majanurgast. Tankitornist sähvatas välja tulejuga, mis tabas keldrikorruse aknaid. Kuhu ei saanud kahuriga ligi, seal oli leegiheitjast abi.
Möirgav teraskoletis oleks pidanud mõjuma hirmuäratavana, kuid masina maapinna külge kammitsetud abitus oli tegelikult üsna koomiline. Metallroomikud kaapisid maapinda, kui see minu poole roomas aeglasemalt kui tigu.
Sel naljakal monstrumil polnud isegi aju. Kuigi säärased masinad kõlbasid ainult lasteaialaste hirmutamiseks, polnud leegiheitjaga nalja. Peagi pidi tulejuga jõudma mu kamraadideni.
Suurtükituli oli lakanud. Ootasin, et tank lähemale jõuaks. Nägin, kuidas vaenlase sõdur heitis käsigranaadi. Kitsukesi laskeavasid oli raske tabada ning granaat lõhkes kahjutult maja seina ääres. Samal hetkel sööstis teine võitleja otse miinitraadile. Miin plahvatas ja mitu sakslast sai kildudega pihta.
Haavatute karjed, käsirelvade tärin ja tankimootori mürin sulasid ühte. Uus tulepurse, seekord väga lähedal. Tank veeres roomikute lõginal mööda.
Vahemaa oli umbes kümme meetrit. Lahinguarvuti osutas, et laeng on vaja heita torni taha masina kerele.
Nüüd! Heitsin, kuid lõhkeainekimp veeres liikuva tanki pealt maha. Viskusin pikali. Kõrvulukustav plahvatus lõi oimetuks. Tõstsin pea ja nägin, et masin on seiskunud. Tagumine roomik oli katki.
Tulejuga purskas pikalt meie positsioonide suunas. Meeskond arvas ilmselt, et tank oli miini otsa sõitnud ega osanud selja tagant ohtu karta. Nad ei näinud oma suletud metallkastis mida kuraditki.
Heitsin teise laengu. Seisvale tankile oli palju hõlpsam pihta saada kui liikuvale. Lõhkelaeng jäi pidama masina kerele ja libises sealt vastu torni. Paremini ei oleks võinudki minna.
Litsusin ennast nii maadligi kui vähegi sain. Kaikus kume plahvatus. Kui uuesti pea tõstsin, nägin, et tank juba põles.
Roomasin ettevaatlikult mööda tuldud teed tagasi. Puutusin korra vastu miinitraati, aga läks õnneks. Varemete varju jõudnud, sööstsin kärmelt meie punkri sissepääsu juurde ja lipsasin avausest sisse.
Ebainimlik valukisa ei tahtnud meie väikesesse punkrisse ära mahtuda. Yaakov ja Konstantinos hoidsid kätest kinni põlenud näo ja ülakehaga kuju, kelle vormipluusi jäänused alles suitsesid. Silmad, nina ja suu olid kadunud ning kõrbenud inimliha ammu tuntuks saanud lehk lõi ninna.
Vööl rippuva trofeetäägi järgi tundsin ära, et see on Gu Zidi. Toshio surus talle libasõdurite komissarilt äravõetud püstolit vastu laupa, vastu kontrastset joont, mille moodustasid ülessulanud nägu ja kiivri all puutumata jäänud lagipea. Mu lahingupaarilise mõlemad käed värisesid, kui ta nendega kramplikult relva hoidis.
„Lase, Toshio! Gu Zidi läheb muidu hulluks ja pannakse magama! Nagu Lin Li! Lase, Toshio, lase!” karjusin.
Toshio vaatas minu poole. Ta kõhkles. Ma ei unusta kunagi oma lahingupaarilise näoilmet, kui ta lõpuks päästikule vajutas.
„Kuninganna nimel! Teie nimi, seisus ja koht kuningliku lipu all! Vastake, või muidu räägitakse teiega relvade keeles!”
Kümmekonnaülem oli püüdlik, üritas teha kõike täpselt määrustiku järgi, kuid oli näha, et tal puuduvad lahingukogemused. Tema sõdurid olid algajad, tõenäoliselt alles väljaõppel viibivad noored maakaitseväelased. Säärane ringitrampiv elevandikari oleks surnu ka üles äratanud.
Olime teeselnud, et ei märka, kuidas nad lähenevad ning meie laagripaiga sisse piiravad. Nüüd aktiveerisime hetkega luure-sensorsüsteemi, välivormi moondekatte ja kaitseväljad, haarasime relvad ning hüppasime püsti, seljad vastamisi. Järgmisel hetkel tõukusime gravimootorite jõul teineteisest eemale ning poolviltu üles, tehes samal ajal õhus sujuva pöörde.
