Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Gort Ashryn III osa. Rahu - Leo Kunnas страница 15

Gort Ashryn III osa. Rahu - Leo Kunnas

Скачать книгу

kaardivägi pidi näitama oma taset. Jälgisin hoolikalt, et me liiga hoogu ei satuks ega teeks midagi, mis võiks näida inimvõimete piiri ületamisena. Arvasin, et vahest jõuab vähemalt allüksuse ülem tule avada, aga ei jõudnud.

      „Kümmekonnaülem,” hüüdsin karedahäälse rënkešhi aktsendiga, nagu mu identiteet ette nägi. „Sa tegid vähemasti neli viga. Te lähenesite meile liiga ettevaatamatult ning tekitasite asjatut kära. Sinu mehed on liiga aeglased. Te olete üksteise laskesektoris ning seitsme võitleja asukoht on halvasti valitud. Kõige hullem aga on see, et eksitamist, moondamist ega muid sõjakavalusi ei näi te üldse tundvat.

      Kui meie asemel oleks olnud Gort Ashryni pärismaalased, oleks te juba ammu surnud. Võib-olla oleks mõni teist siiski veel elus. Jumal, kelle nime on parem mitte nimetada, vajab ohvreid. Miks peaks teile halastatama, kui isegi Ongašhrai lääniisandal lasti hing kõhust välja ja soolikad seoti kaheksasse pühasse sõlme? Me tuleme nüüd lagedale.”

      Nende sõnadega lülitasin välivormi moondekatte uuesti välja ning seadsin laserpüssi põiki üle selja. Heinz järgis mu eeskuju. Liuglesime aeglaselt lagedale, hoides avatud pihkudega käsi enda kõrval, nagu tahaks kedagi emmata.

      Kümmekonnaülem oli käsitööliste seisusest noor mees, oma sõduritest vaevalt paar aastat vanem. Ta kummardas. „Isand, kümmekonnaülem Arbéz Ďimarë, Oriëndëzi lääni maakaitseväest. Meie üksus on väljaõppeüksus, nagu näete.”

      „Sadakonnaülem Rrafšh Dörrëräšh I, kuninganna Alcallendë Kolmekümne Kaheksanda Omanimelise adapteeritud poeg. Olgu jumal Tema Tähehiilgusele armuline! Minuga koos on Djörd Dörrëräšh põllupidajate seisusest, nagu näed. Olen tema ukaĉierre4. Loodetavasti sa tead, kes ukaĉierre on? Meie koht on Kuningliku Koja esimeses kümmetuhatkonnas. Miks teid on lahingupatrulli määratud?”

      „Üks meie sadakonna kümmekondadest läks äsja õppustel jäljetult kaduma. Neist ei ole maha jäänud vähimatki märki. Müstiline lugu, pole midagi öelda. Oleme püüdnud kamraade üles leida, aga kasu ei mingit. Meil on käsk tuua kõik tundmatud isikud väeossa identifitseerimisele. Vabandan ebameeldivuste pärast, isand, aga te peate meiega kaasa tulema.” Kümmekonnaülem kummardas uuesti.

      Siin polnud midagi müstilist, ilmselt oli kadumaläinud jagu sattunud kokku mõne meie lahingupaariga. Kahju, selles sõjas oli asjatuid ohvreid niigi piisavalt.

      „Vabandamiseks pole põhjust. Kuninglik seadus ja lääniisandate käsuvõim kehtib kõigile. Oleme puhkusel ning käisime lõunapoolusel matkamas. Gort Ashrynil jääkatet pole ning mõtlesime, et oleks huvitav Suurt Jääd oma silmaga näha. Tõesti, muljetavaldav vaatepilt. Olime niikuinii tagasi pöördumas,” selgitasin.

      „Te ületasite Suure Jää gravimootorite abil? Kahekesi? Gravimootor võib säärases külmas hõlpsasti üles öelda.”

      Tõstsin korraks mõlemad käed üles. Žest vastas kohalikus kultuuris õlakehitusele.„Siis oleks jumal võtnud meie õlalt halastava käe.”

      Tõusime kümmekonnaülema ja tema võitlejate järel õhku. Nende väeosa paiknes vaevalt viieteistkümne lennuminuti kaugusel maalilises orus. Tõesti, sõjaväebaase leidus sellel planeedil ohtralt.

      Kasarmukompleks tundus kahtlaselt tuttav. Samasuguse terve kümmetuhatkonna eluks, teenistuseks ja väljaõppeks mõeldud rajatise pärast olime Sarrendozis võidelnud mitu päeva.

      Kompleks rabas oma läbimõelduse ja funktsionaalsusega. Mõtlesin, et kuidas suudab tsivilisatsioon, kes meiega võrreldes pole kuigi palju sõdinud, midagi säärast välja mõelda?

      Igas pisiasjas väljendus aastatuhandeid kestnud järjepidevus, mida polnud katkestanud revolutsioonid, järsud ühiskondlikud vapustused või sotsiaalsed katastroofid. Mis kord kogemustepagasisse talletatud, seda polnud enam unustatud või kaotsi minna lastud.

      Selles peituski võimalus mõista Calad Faeli tegelikkust. Kui vanade sumerite või egiptlaste tsivilisatsioon oleks säilinud ja arenenud katkematult tänase päevani ning Maa oleks ühendatud mitte aastal 2262 välise surve ja äärmusliku häda sunnil, vaid kunagi enne meie ajaarvamist loomulikul teel, oleks meiegi tõenäoliselt olnud samasugused.

      Kuid parem 2262. aastal kui mitte kunagi. Mul oli raske otsustada, mis on meie tsivilisatsioonis head, mis halba, kuid polnud keeruline mõista, et Maa Föderatsiooni valitsus suhtus Calad Faeli ja

      Gort Ashryni elanikesse nagu konkistadoorid indiaanlastesse. Olime tagasi jõudnud keskaega, mil arvati, et tehnoloogiline progress tähendabki tsiviliseeritust.

      Otsisime oma personaalsed identifikaatorid lagedale. Nendeks olid rohmakad poole peopesa suurused nanoplastist kattega latakad. Poetasin lahinguarvuti tasahilju rakmetesse, kui me end lahti riietasime. Asetasin isikutunnistuse bioskänneri pilusse ning astusin masinast läbi.

      Algeline aparaat kontrollis meie geneetilise koodi ja muude isikuandmete vastavust identifikaatoril leiduvatega ning võrdles samal ajal mõlemaid kuninglike relvajõudude andmebaasi salvestatud infoga.

      Samal hetkel, kui isikutunnistuse masinasse lükkasin, võttis sinna salvestatud viirus aparaadi kontrolli alla. Sealt kandus nakkus kohe edasi kuningliku kaardiväe personaliandmebaasi. See oli palju keerukam kui tapjaviirus, sest selle ülesandeks polnud infosüsteemide kahjustamine või hävitamine, vaid hoopiski nende loomine ja parandamine, mõistagi sissetungija huvides.

      Viirus tekitas kuningliku kaardiväe kümmetuhatkonna „Alcallendë I” viiendale tuhatkonnale juurde veel ühe sadakonna. Formaalselt sai uus sadakond endale tuhatkonna kolmanda allüksuse numbri, kuid tegelikult olime mõistagi üleliigne libasadakond, üheteistkümnes sadakond.

      Juhtumisi sattus see seik olema sümboolse tähendusega. Üheteistkümnes sadakond tähendas nimelt kohalikus kultuuris umbes sama, mis viies ratas vankri all.

      Mõni sekund ootamist ning masina küljel süttis rohekas, kerge sinaka varjundiga tuluke. Siinse taimestiku värvus oli valdavalt sinakasroheline või rohekassinine. Huvitav, et kaks nii erineva arengulooga inimkooslust olid mõlemad valinud positiivseks värviks taimede ja looduse värvi.

      Ka Heinz läbis kontrolli puhtalt. Ega ma muretsenudki meie baasidentiteedi, vaid nelja-aastase ajanihke pärast. Polnud kindel, kas viirus suudab meie identiteeti vastavale muutunud olukorrale mugandada ja kohandada. Nanosekundi jooksul oli vaja ju leida ja kaaperdada vajalikud lähteandmed, neid analüüsida ning selle põhjal meie ellu neli puuduvat aastat juurde lisada.

      Sinakasroheline tuli tähendas,et oleme nüüd legaliseerunud.Panime kiirustamata riidesse, nagu on Kuningliku Koja sõdalastele kohane.

      Mu teadvusse jõudis info, et olime vahepeal tervelt pool ajatsüklit ehk umbes neli aastat olnud Gort Ashrynil. Meie ülesanne oli aidata Ongašhrai lääniisandal kuninganna seadusi kehtestada.

      See oli Rrafšh Dörrëräšhile juba kolmas samalaadne lähetus koduplaneedile. Kuninganna palee ja teiste tähtsate objektide valvamine Äilëndozis oli kuninglikule kaardiväele tegelikult üsna teisejärguline kohustus.

      Pärismaalased elasid oma tavaõiguse järgi. Kuninglikust seadusest või lääniisanda käsuvõimust polnud neil sooja ega külma. See polnud ei sõda ega rahu, mis saarel valitses.

      Päeval õpetasime välja pärismaalastest sõdureid, kuid öösiti varitsesid meid tihti teised pärismaalased, kelle teenistusaeg oli lõppenud ning kes olid koju lastud. Õnneks ei tahtnud nad meiega tõsimeelselt sõdida, kuningliku kaardiväe kimbutamine kuulus

Скачать книгу


<p>4</p>

Vere eest vastutaja (rënkešhi keeles) – vanem klanniliige, kes on endale võtnud noorema liikme kasvatamise kohustuse.