olid relvad ja varustus kodus nagu kõigil Gort Ashryni elanikel. Igal aastal käisid sõjaaja üksused õppekogunemistel ning viimasel suurel mobilisatsiooniõppusel läks viiskümmend kaheksa tanki kaotsi. Pärismaalased panid need pihta. Lääniisand ütles, et pole mõtet juuksekarva lõhki ajada ning maksis tankid omast rahast kinni. Tema arvates polnud põhjust muretseda, sest sõja korral pidid need nagunii välja ilmuma.
Pärast seda hakati meie tugipunkte vahetevahel tulistama kineetilise energia relvadest. Pidime sellega leppima, sest lääniisand oli mõistlik mees ega soovinud olukorda liiga teravaks ajada. Ta ei tahtnud jagada oma eelkäija saatust, kellest olin meid varitsenud maakaitseväelastele rääkinud.
Sõjast oli kogu aeg juttu olnud, kuid ühel päeval võttis kümmetuhatkonnaülem tuhatkonna- ja sadakonnaülemad kokku ning tegi teatavaks, et masininimesed on koondanud meie lähiruumi suure laevastiku. Nende nukuvalitseja oli küll rääkinud korralistest õppustest, kuid nad olid toimetanud oma hiigelimpeeriumi kaugematest nurkadest kohale invasioonijalaväe üksusi ning paigutanud need Europe Kolmel transpordilaevadele.
Europe tähesüsteem polnud kaugel. Jumalik valgus jõudis Gort Ashrynilt sinna vähem kui kahe ajatsükliga. Laevad, mis umbes veerandiku ajatsükli jooksul hoidsid kurssi hoopis mujale, pöördusid Gort Ashryni suunas.
Sõda masininimestega, mida oli kardetud planeedi taasavastamisest saadik ning milleks oli üle viiekümne ajatsükli ettevalmistusi tehtud, oli jõudmas kuninglike valduste lähiruumi ning lähenes valguse kiirusega. See oli nüüd kõigest umbkaudu kahe ja veerandiku ajatsükli kaugusel.
„Milleks säärased erakorralised julgeolekuabinõud?” küsisin meid kinni pidanud kümmekonnaülemalt.
Mees osutas käega taevasse. „Masininimesed oskavad valmistada niivõrd inimesega sarnaseid masinaid, et neid pole võimalik mingite nähtavate tunnuste järgi inimestest eristada. Isand, kas olete sääraste jumalavallatute masinatega kokku puutunud?”
„Ei ole. Oma teenistuse jooksul pole ma neid kordagi kohanud. Miks peaksid masininimesed meile inimesesarnaseid masinaid saatma? Neil on inimesigi küllaga. Oskad sa öelda, on teil minemas lähemal ajal konvoid või sõjaväetransporti Äilëndozi suunas? Oleme oma säästud annetanud koduplaneedi kaitseks, nagu on teinud kõik Gort Ashryni patrioodid. Me ei saa planetaarlaineriga sõitu endale lubada. See, et Tema Tähehiilgus on mind isandaseisusse tõstnud, ei ole mind rikkamaks teinud,” tunnistasin.
Enne, kui kümmekonnaülem jõudis vastata, kuulsin hõiget: „Hei, sina seal! Pea kinni!”
Kõnetada niiviisi isandaseisuses meest oli ülimalt ebaviisakas. Seda võis võtta ka solvanguna.
Hõikaja kandis välivormil isanda kuldset kolmnurka ning sadakonnaülema tunnuseid nagu minagi. Ta näis olevat minust terve ajatsükli jagu noorem. Liiga noor mees sadakonnaülemaks.
Kummardasin. „Ehk võtaks auväärt isand vaevaks end esitleda? Mida võiksin teie heaks teha?”
„Võid ise nimesildilt lugeda. Sul on imelik geneetiline kood.”
Vastust sai tõlgendada ainult tülinorimisena, kuid mul polnud aega ega tahtmist ennasttäis noorisandatega jagelemiseks. Järsku see isandahakatis hoopis kahtlustas midagi?
„Sadakonnaülem Rrafšh Dörrëräšh I,” esitlesin end.„Mul on samasugune geneetiline kood nagu igal teisel inimesel. Kui võtsite vaevaks huvi tunda, siis minu isapoolne esivanem oli põgenik masininimeste impeeriumist, kes asus Gort Ashrynile nelikümmend kaks ajatsüklit tagasi. Emaliinis põlvnen ma rënkešhi mägilastest, kuid mu eelkäijate seas on ka Gort Ashryni päriselanikke.
Isiklikus toimikus on loetletud kõik mu esivanemad kaheksa korda kaheksanda põlveni, nagu kuninglik seadus ette näeb. Ilmselt olete sellega juba tutvunud. Kahjuks hukkusid mu vanemad maavärina ajal, kui olin veel imik,” selgitasin.
Väike Rrafšh oli hukkunud koos vanematega, kuni sõjaväeluure talle uue elu andis. Võib-olla oli mulle antud identiteet hoopiski liiga realistlik, nii realistlik, et tekitas probleeme?
„Kui arvad, et see seik sinusuguse värdja vastu kaastunnet äratab, siis eksid! Ime, et seisuseta kurjategijaid pole veel hakatud isandaseisusse tõstma!”
Isegi hävituslaevastikus polnud ühtegi nii ülbet riiukukke. Kui mõni laevarott norima kippus, võis öelda, et kuule mees, maga ennast kaineks. Siin polnud säärane rahumeelne lahendus võimalik. Kümmekonnaülem ja mõned tema alluvad olid öeldut kuulnud ja vaatasid meie poole. Valikut polnud, isand pidi oma au eest seisma.
„Ma pole palunud Ongašhrai lääniisandat ega ammugi mitte kuninganna Alcallendët end isandaseisusse tõsta. Ometi on Tema Tähehiilgus teenitult või teenimatult osutanud mulle seda au, nagu ta on adopteerinud oma lastena kõik Kuningliku Koja sõdalased, hoolimata nende seisusest ja päritolust.
Kui olen värdjas, kes on siis sel juhul mu Ema, kuninganna Alcallendë? Kas tõesti annab kaheksakümne neljandat põlve isandana sündimine teile õiguse Kuningliku Koja otsuseid arvustada või Tema Tähehiilgust säärasel rängal moel solvata?
Isand, olen sunnitud teid kahevõitlusele kutsuma. Te ei vääri oma seisust. Mul ei ole jäänud muud võimalust, kui teid tappa.” Kummardasin napilt ja jäigalt.
„Isand Dörrëräšh, mul ei olnud kavatsust Tema Tähehiilgust solvata,” vabandas riiukukk.
„Ka minul ei olnud soovi teid välja kutsuda. Inimeste kavatsustel ja tegude tulemustel ei ole tihti omavahelist seost. Kuid teil oli ilmne kavatsus tekitada olukord, kus oleksin sunnitud teid kahevõitlusele kutsuma. Te olete oma tahtmise saanud. Millega te rahul ei ole? Mul ei ole teile midagi rohkemat öelda,” vastasin ja pöörasin noorisandale selja.
Väljusin ruumist koos Heinzi ja kümmekonnaülemaga.
„Selle kuu kahevõitluste päev on kolme päeva pärast. Teil pole harjutamiseks kuigi palju aega jäänud. Isand Äilën Selandë LXXXIV on kõva käsi. Ta on võitnud kolmkümmend kaks korda. Palju kordi olete teie võitnud?” küsis ta.
„Mitte ühtki. Ma ei ole kordagi kahevõitlust pidanud. Ongašhrai läänis kehtib sõjaseisukord ning kahevõitlused on seisusest väljaheitmise ähvardusel keelatud. Palju kordi on ta võidelnud elu ja surma peale?”
„Mitte ühtki korda.”
„Ma pole oma elus jälle suurt midagi muud teinudki.”
Oleksin pidanud juhtunu pärast mures olema, aga kummalisel kombel tundsin vaid pisukest ärevust. Vool oli mind kaasa haaranud ning kandis tundmatusse.
Igas reaalsuses oli kahte liiki sündmusi: ühtesid sai mõjutada ja pidi mõjutama, teised aga juhtusid sinu tahtest sõltumatult. Need tuli osata ära tunda. Parim, mis sel puhul sai teha, oli lasta end kanda linnuna, kes liugleb õhuvooluga kaasa.
Ma ei teadnud, on see hoovus tõusev või lõpeb lend hoopis vastu maad puruks kukkumisega, aga ma ei teinud enam seda viga, et oleksin liigselt pead vaevanud.
Kümmekonnaülem oli üpris imestunud, kui mainisin, et meile piisab majutuseks tavalisest kasarmukohast. Soovisin näha vaenlase sõdurite teenistust, väljaõpet ja igapäevaelu. Tahtsin neid inimestena tundma õppida.
Ta tutvustas mind ka oma ülemale. Sadakonnaülem Tërena Vvlorë oli minust veidi vanem, asjalik ja sümpaatne tarkade seisusse kuuluv naine. Aitasin neil läbi viia lihtsa ühepäevase õppuse, mille sisuks oli kümmekonna kaitselahing kõrgmäestikus.
Mis
