sõjaväelastel olid omaette majutusruumid, kuid sooritusvõime ja distsipliini osas ei tehtud neile mingeid mööndusi. See põhimõte kehtis ametikohast olenemata. Seepärast kulutasin pool päeva, et aidata sadakonnaülem Vvlorël alamsõjapealiku katseteks valmistuda.
Kuninglikes relvajõududes polnud lahingukoole, sõjakoole ega akadeemiaid, kuid iga juhtiv ametikoht alates kümmekonnaülemast eeldas katsete sooritamist. Alamsõjapealiku ehk tuhatkonnaülema katsed polnud kaugeltki kergete killast. Aitasin sadakonnaülemal paar taktikaülesannet lahendada. Sümbiootilise personaalarvuti sekund võrdus mitme inimtöötunniga, aga mõistagi ei näidanud ma seda välja.
„Isand, on näha, et olete alamsõjapealiku katsed ammu ära teinud. Teie abi on säästnud mulle hulga tööd ja vaeva,” märkis naine ikkagi.
„Jah olen, auväärt emand,” vastasin napisõnaliselt. Ma ei saanud talle öelda, et olen need katsed sooritanud hoopis teisiti, teises ajas ja teise inimesena.
Sadakonnaülem Vvlorë arvas, et tal kulub vähemalt neljandik ajatsüklit, kuni kõik vajalik tehtud saab. Naine kurtis ka, et tal ei jää laste kõrvalt piisavalt aega oma kümmekonnaülemaid õpetada.
Tuhatkonnaülema ametikohale kvalifitseerumiseks ei piisanud alamsõjapealiku katsete edukast sooritamisest ega ka muidu laitmatust teenistusest. Oli vaja saavutada, et vähemalt pooled kümmekonnaülematest suudaksid omakorda sadakonnaülema katsed ära teha. Sadakonnaülem Vvlorël oli praegu sääraseid alluvaid kõigest kolm ning ta oli üsna murelik.
Naine arvas, et vähemalt nende läänis sooritatakse katsed tõesti ausalt.„Ei ole ju võimalik ära osta kaheksat sõjapealikut, kes tulemusi hindavad. Isegi suurisandal või ülirikkal kaupmehel ei oleks nii palju raha. Pealegi ei riskiks ükski sõjapealik kuningliku kohtu alla sattumise ja seisusest väljaarvamisega. See oleks liiga suur häbi,” rääkis ta.
Mida päev edasi, seda enam tundus mulle, nagu oleksin sattunud järjekordsesse ajaloolisse hololahingusimulatsiooni.
Säärase illusiooni tekkimisele aitasid kaasa tavalisest metallist sõdurivoodid, holokujutiste puudumine ja veega pesemine. Sööklas võis kandikule laduda toitu, mis oli valmistatud looduses kasvatatud taimedest ja tapetud loomade lihast. Kohalikel olid massiduplikaatorid täiesti olemas, aga neid ei kasutatud toiduainete paljundamiseks. Neil olid ka nanotööstuskompleksid ja tööstusrobotid, aga ma ei näinud oma silmaga ühtegi robotit. Calad Faelil polnud nende koht inimeste hulgas.
Meilt püüdlikult kopeeritud tehnoloogilisi saavutusi rakendati peamiselt sõjanduses, muudel aladel näis nende kasutamine olevat valikuline ja piiratud. Kui paljundada toitu massiduplikaatoriga, kaotaks ju talupojaseisus mõtte. Ilmselt poleks vaja ka enamikku nomaadidest ning merelkäijatest.
Ühiskonnas, kus robokooslus valitseb kogu tööstus-, kaubandus- ja teenindussfääri, poleks käsitöölistel ega suurel osal kauplejatel kohta. Mis siis kõigist neist põllupidajatest, nomaadidest, merelkäijatest, käsitöölistest ja kauplejatest saaks?
Kas neist saaks isandad või targad? Või kunstnikud, muusikud või kirjanikud? Vaevalt. Maa Föderatsioonis olid miljardid inimesed muutunud taruslummide elanikeks, kes elatusid valitsuse almustest. Polnud ime, et valitsev dünastia ja Kuninglik Nõukogu eelistasid ühiskondlikku stabiilsust tehnoloogilisele progressile.
Ootasin duelli ülbe noorisandaga. Iga päev harjutasin koos Heinziga kaks tundi, ühe tunnikese õhtul ja teise hommikul. Samal ajal jõudsid mu kamraadid Äilëndozile aina lähemale.
Tuhatkonnaülem, vanasse isandate suguvõssa kuuluv mees, tõi mulle iidsed rituaalsed relvad. Sirge teraga nuga silláni hoiti paremas käes ning kõver sáhatár oli vasaku käe relv. Mulle usaldatud sillán oli üle kolmesaja viiekümne ajatsükli vana, sáhatár veidi uuem, valmistatud umbes kakssada seitsekümmend ajatsüklit tagasi.
Mõistagi soovis isand Cerën Orianë CXII eelnevalt veenduda, kas oskan neid relvi ka käsitseda. Mul polnud enam vaja loovutada lahinguarvutile kontrolli oma lihaste ja närvisüsteemi üle, sest meie teadvus moodustas ühe terviku. Pilkav nimetus „masininimene” iseloomustas mind tabavamalt, kui mu võõrustajad oleks eales osanud arvata.
Näidissooritus muutis isand Cerën Orianë kurvaks. „Kahju,” ütles ta, „ma tunnen isand Äilën Selandë ema. Palun kümmetuhatkonnaülemat, et ta laseks koostada meie väeosa nimel väärika kaastundeavalduse.”
Teadmine, mida relvade toomise žest ja isanda sõnad tähendavad, ei tulnud luureinfost, vaid Dashe teadvusest. Relvad toodi mulle selleks, et ma neid ei kasutaks. Isand Äilën Selandë ema edastas palve, et ma tema poega ei tapaks.
„Mu vanemad hukkusid maavärina ajal, kui olin veel imik. Mu ema kuulus põllupidajate seisusse. Oleksin meelsamini talupoeg, kelle ema on elus, kui ilma emata isand, kes olen praegu,” vastasin.
„Teie lahked sõnad on auväärt emandale suureks kergenduseks. Ütlen need talle kindlasti edasi,” kinnitas isand Cerën Orianë.
Isandaseisuse kõnepruuk oli täis varjatud tähendusega fraase. Olin äsja isand Äilën Selandë emale teatanud, et mõistan tema palvet ja loobun võitlusnugadest.
Mul oli nagunii kavas võidelda paljakäsi. Olin tasavägine oma tehisinimesest naisega, kes oli teeninud politseijõudude eriüksuses ja tapnud paljaste kätega rohkem inimesi kui kes tahes teine, keda teadsin. Miks oleksin pidanud kartma noavõitlejaid, olgu nende kunst ükskõik kui iidne?
Isandaseisuses mehed omavahel kohut ei käinud. Vaidlus- ja tüliküsimustes leiti kompromiss isekeskis, kui see ei õnnestunud, lahendati asi kahevõitlusega.
Mehe au puudutavates küsimustes võideldi ilma relvadeta. Käsitsivõitlus oli üsna robustne ja kindlasti mitte valutu, kuid tänu kiirele ja tõhusale esmaabile lõppes säärane duell väga harva mõne osavõtja surmaga. Seetõttu harrastasid mõned noorisandad tülinorimist ja duellipidamist omamoodi spordina.
Hoopis teisiti oli aga lugu, kui mängus oli naise au, sest siis läks noavõitluseks. Sillán tähendas silda igavikku ning sáhatár hinge viijat. Võitja võis halastada, aga juhul, kui ta seda ei soovinud, lõikas ta sáhatári viimase rituaalse lõikega kaotaja kõri läbi ning tollel lasti surra. Ainult kuningannal oli õigus naise au pärast peetavas võitluses kaotajale elu kinkida.
Duellieelsel päeval kutsus sadakonnaülem Vvlorë mind väikesele perekondlikule õhtusöögile, nagu ta ise seda nimetas. Võtsin kutse tänuga vastu.
Nende pere elas ümmarguse põhiplaaniga kolmekorruselises majas, mis seisis mäeküljel nagu vanaaegne vahitorn. Väljastpoolt jätsid elamu looduslikust kivist seinad arhailise mulje, kuid seestpoolt tundus maja õdus. Sadakonnaülem mainis, et hoone seinad ongi üle saja kahekümne ajatsükli vanad, samas oli kõike muud palju kordi uuendatud.
Tema paljude esivanemate elud olid siin alguse saanud ja lõpuni kulunud. Majas elas sõbralikult koos kolm põlvkonda – naise vanemad alumisel korrusel, nad ise keskmisel ning laste päralt oli ülemine korrus.
Kui ta mulle oma maja tutvustas, mõistsin, et ma tegelikult ei teagi, kuidas inimesed Maa-sarnastel planeetidel üldse elavad. Ainuke tsiviilisik, keda olin kunagi külastanud, oli Anna. Anna kodu ei andnud tavaliste, ammugi siis vaeste inimeste elust mingit pilti, sest tema vanemad olid liiga rikkad. Aiša oli mulle küll selgitanud, kuidas elavad taruslummide vaesed asukad, kellega ta oli oma töös palju kokku puutunud, aga sellest jäi väheseks.
Kas inimesed elasid meil ka kolmsada või viissada aastat tagasi umbes samamoodi nagu siin? Kuidas elavad nad praegu?
