aga samas ei tundunud paar kunagi teineteisest kaugem kui siis, kui mees seda ütles, ja see hellitusnimi ei kõlanud kunagi nii jäigalt kui siis, kui see kostis härra Wahdati huultelt.
Teel poodi ütles Nila, et tahab ühe sõbra peale võtta, ja ütles, kuidas tema juurde sõita. Ma parkisin tänava äärde ning vaatasin, kuidas ta kõndis kvartali kaugusel asuva kahekorruselise maja juurde, millel olid erkroosad seinad. Alguses jätsin mootori tööle, aga kui viis minutit möödus ja Nila ei olnud tagasi tulnud, keerasin süüte välja. Oligi hea, sest nägin alles kaks tundi hiljem tema saledat keha mööda kõnniteed auto poole siuglemas. Ma tegin tagumise ukse lahti, ning kui ta end autosse libistas, tundsin tema enda tuttava lõhnaga koos mingit teist aroomi, milles oli õrnalt tunda seedripuud ja võib-olla õige veidi ka ingverit, aroomi, mida olin sisse hinganud kaks õhtut varem toimunud peol.
„Ma ei leidnud ühtegi, mis mulle meeldinuks,“ sõnas Nila tagaistmelt, kui ta huulepuna värskendas.
Ta tabas tahavaatepeeglist mu hämmeldunud ilme. Lasi siis huulepulgal alla langeda ja piidles mind ripsmete alt. „Sa viisid mind kahte poodi, aga ma ei leidnud käekotti, mis mulle oleks meeldinud.“
Tema pilk kohtus peeglis minu omaga, jäi mõneks ajaks sellele ootavalt pidama ja ma mõistsin, et mind oli saladusse pühendatud. Ta pani minu truuduse proovile. Ta palus mul valida.
„Ma arvan, et te käisite kolmes poes,“ laususin vaikselt.
Ta naeratas laialt. „Parfois je pense que tu es mon seul ami, Nabi.“
Ma pilgutasin silmi.
„See tähendab: „Mõnikord ma arvan, et sa oled mu ainuke sõber.““
Nila naeratas mulle säravalt, aga see ei parandanud mu halba tuju.
Kogu ülejäänud päeva täitsin oma tööülesandeid tavalisest poole aeglasemalt ja vaid murdosaga tavapärasest innukusest. Kui mehed tol õhtul teed jooma tulid, laulis üks neist meile, aga tema laul ei suutnud mind rõõmustada. Mul oli tunne, nagu oleks mulle sarvi tehtud. Ja ma olin kindel, et haare, mis naisel oli minu üle, oli viimaks ometi nõrgenenud.
Aga hommikul tõusin ma üles ja seal see oli, taas kord põrandast laeni minu eluruume täitmas, seintesse imbumas, küllastamas õhku, mida ma hingasin sisse nagu auru. Sellest polnud kasu, härra Markos.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
