soo.“
Ma olin sisimas suremas. Tundsin, kuidas higi valgus kaenlaaukudesse.
„Seal kasvab üks teatud viinamarjasort,“ ütlesin äkitselt kuiva suuga. „Räägitakse, et see kasvab vaid Shadbaghis. Vaadake, see on väga habras, väga õrn. Kui püüda seda mõnes muus paigas kasvatada, kas või kõrvalkülas, taim närbub ja sureb. See hukkub. Shadbaghi inimesed ütlevad, et see sureb kurbusest, aga see pole muidugi tõsi. Asi on pinnases ja vees. Aga nii räägitakse, bibi sahib. Kurbusest.“
„See on väga armas, Nabi.“
Ma vilksasin tahavaatepeeglisse vaadata ning nägin, et Nila heitis pilgu oma aknast välja, kuid leidsin ka suureks kergenduseks, et tema suunurgad olid naeratades õige pisut üles kerkinud. Leidnud nüüd julgust, kuulsin end ütlemas: „Kas ma tohin teile veel ühe loo rääkida, bibi sahib?“
„Otse loomulikult.“ tulemasin klõpsatas ja tagaistmelt kandus minuni suits.
„Noh, meil Shadbaghis on üks mulla. Kõikides külades on muidugi mulla. Meie oma nimi on mulla Shekib ja ta teab palju lugusid. Ma ei oska öelda, kui paljusid jutte ta teab. Aga üks asi, mida ta meile alati rääkis, oli see, et kui vaadata mõne moslemi peopesa, ükskõik kus, näeb midagi rabavat. Nende käejooned on ühesugused. Mida see tähendab? see tähendab, et moslemi vasaku käe jooned moodustavad araabia numbri kaheksakümmend üks ning parema käe jooned number kaheksateistkümne. Kui kaheksakümne ühest kaheksateist lahutada, mis te siis saate? kuuskümmend kolm. Prohveti vanuse, kui ta suri, olgu rahu temaga.“
Kuulsin tagaistmelt vaikset naeru.
„Ühel päeval tuli linna rändur ja loomulikult istus ta mulla Shekibiga õhtustama, nagu kombeks. Rändur kuulis seda lugu, mõtles selle üle ja ütles siis: „Aga, mulla sahib, ma kohtusin kord ühe juudiga ja ma vannun, et tema peopesadel olid täpselt samasugused jooned. Kuidas te seda selgitate?“ Ja mulla kostis: „Sel juhul oli see juut südames moslem.““
Nila järsk naerupahvak nõidus mind kogu ülejäänud päevaks ära. See oleks mulle peale langenud nagu – Jumal andestagu mulle see pühaduseteotus – taevast endast, tõsiusklike aiast, kus voolavad jõed ning kus puud on alati vilju täis ja pakuvad varju, nagu raamatus on kirjutatud.
Saage aru, et mind ei lummanud pelgalt tema ilu, härra Markos, kuigi ka sellest üksinda oleks piisanud. Ma ei olnud kunagi elus kohanud sellist noort naist nagu Nila. Kõik, mida ta tegi – see, kuidas ta rääkis, kõndis, riietus, naeratas –, oli mulle uudne. Nila lükkas ümber kõik minu arvamused selle kohta, kuidas naine peab käituma. Teadsin, et sellist käitumist saatis kindlasti Zahidi-suguste inimeste jõuline hukkamõist – ja kindlasti ka Saboori ning kõigi teiste minu küla meeste ja naiste hukkamõist –, aga minu silmis tegi see tema niigi tohutu veetluse ja salapära suuremaks.
Niisiis helises tema naer mul endiselt kõrvus, kui ma tol päeval oma toimetusi tegin, ja hiljem, kui teised töötajad teed jooma tulid, ma naeratasin laialt, summutasin nende naerukõgina naise armsa heliseva naeruga ning tundsin uhkust teadmisest, et minu teravmeelne lugu oli pisut leevendanud abielust tingitud rahulolematust. Ta oli erakordne naine ja ma läksin tol õhtul voodisse, tundes, et olen ehk ise ka midagi enamat kui tavaline. Niimoodi ta mulle mõjus.
Peatselt ajasime iga päev juttu, Nila ja mina, tavaliselt hilishommikul, kui ta kohvi rüübates verandal istus. Ma lonkisin lähemale, tuues mõne toimetuse ettekäändeks, ja seal ma siis olin, toetusin labidale või tegin tassikese rohelist teed, rääkides samal ajal temaga. Ma tundsin, et mulle on osaks saanud privileeg, et ta oli minu välja valinud. Ma ei olnud ju ainuke teener. Ma olen juba maininud seda südametunnistuseta kärnkonna Zahidi, veel oli seal üks lõualotiga Hazara naine, kes käis kaks korda nädalas pesu pesemas. Aga Nila rääkis vaid minuga. Ma vist olin ainuke, isegi kui ma tema abikaasat arvesse võtsin, kellega tema üksindustunne kadus. Tavaliselt rääkis enamasti tema, mis sobis mulle hästi. Ma olin rahul, et sain olla anum, millesse ta oma lugusid valas. Näiteks rääkis ta mulle jahiretkest Jalālābādi, kus ta oli koos isaga käinud, ja kuidas ta oli nädalaid näinud luupainajaid surnud, klaasistunud silmadega hirvedest. Ta rääkis, et oli lapsena, enne teist maailmasõda, koos emaga Prantsusmaal käinud. Sinna minemiseks oli ta nii rongi kui ka laevaga sõitnud. Ta kirjeldas mulle, kuidas ta oli rongirataste rappumist oma roietega tajunud. Ja ta mäletas hästi konksude otsas rippuvaid kardinaid, mis kupeesid eraldasid, ning auruveduri rütmilist puhkimist ja sisisemist. Ta rääkis mulle kuuest nädalast, mis ta oli veetnud aasta varem koos isaga Indias, kui ta oli väga haige olnud.
Aeg-ajalt, kui ta ringi pööras, et tuhka alustassile raputada, heitsin kiire pilgu tema varbaküünte punasele lakile, tema raseeritud säärte kuldsele läikele, tema kõrgele jalavõlvile ning alati tema täidlastele, täiusliku kujuga rindadele. Ma imestasin, et sellel maamunal kõnnivad ringi mehed, kes on neid rindu katsunud ja suudelnud, samal ajal kui nad temaga armatsesid. Mida elus veel teha jäi, kui sa olid midagi sellist teinud? kuhu oli mehel minna, kui ta oli juba maailma tipus seisnud? ma suutsin vaid tugeva tahtejõuga pilku tagasi ohutusse suunda pöörata, kui ta näo minu poole keeras.
Kui Nila end mugavamalt tundma hakkas, kaebas ta mulle nende hommikuste vestluste ajal härra Wahdati peale. Ühel päeval ütles ta mulle, et tema meelest on mees kauge ja sageli ülbe.
„Ta on minuga väga helde olnud,“ ütlesin ma.
Nila rehmas käega. „Ma palun, Nabi. Sa ei pea seda tegema.“
Ma pöörasin viisakalt pilgu maha. See, mida ta ütles, ei olnud päris vale. Härra Wahdatil oli näiteks komme minu keelt parandada üleolevusega, mida võis ehk ka ülbusena tõlgendada. Mõnikord sisenesin ma tuppa, asetasin tema ette kandikutäie maiustusi, valasin talle värske tee, pühkisin laualt purukesi, ja ta pööras mulle niisama palju tähelepanu kui võreuksest sisse lennanud kärbsele, olin talle nagu õhk. Kuid lõppkokkuvõttes oli see tühine asi, arvestades, et ma teadsin, et naabruskonnas elasid inimesed – kelle heaks ma olin töötanud –, kes oma teenreid keppide ja rihmadega nüpeldasid.
„Tal puudub igasugune lõbu- ja seiklushimu,“ lausus naine loiult kohvi segades. „Suleiman on vana pahur mees, kes on vangis noorema mehe kehas.“
Ma olin Nila äkilisest avameelsusest pisut ehmunud. „On tõsi, et härra Wahdati on üksindusega tavatult rahul,“ laususin ma, otsustades ettevaatliku diplomaatia kasuks.
„Võib-olla peaks ta oma emaga koos elama. Mis sa arvad, Nabi? Nad sobivad hästi kokku, seda ma sulle ütlen.“
Härra Wahdati ema oli tüse, üsna võimas naisterahvas, kes elas teises linnaosas kohustusliku teenerkonna ja kahe kalli koeraga. Neid koeri ta hellitas ja pidas mitte teenritega võrdväärseks, vaid neist isegi ülemaks, ja kohe mitme astme võrra. Nad olid tillukesed, karvutud, jõledad olendid, kes ehmusid kergesti, olid närvilised ja kippusid kiledalt klähvima. Ma jälestasin neid, sest niipea kui ma majja astusin, hüppasid nad mulle jala külge ja püüdsid jalga mööda üles ronida.
Mulle oli selge, et iga kord, kui ma Nila ja härra Wahdati vana naise juurde viisin, oli tagaistmel õhk pingest paks ning ma sain piinatud kortsust Nila kulmude vahel aru, et nad olid tülitsenud. Ma mäletan, et kui minu vanemad tülitsesid, ei lõpetanud nad enne, kui keegi oli selgelt võitjaks kuulutatud. See oli nende viis ebameeldivust purki panna, kaant kohtuotsusega tihendada, nii et purk ei hakkaks lekkima ega rikuks edasist elu. Wahdatide puhul nii ei olnud. Nende tülid ei lõppenud, need pigem lahtusid nagu tilk tinti veekausis, jättes järele püsiva sinise värvi.
Polnud vaja väga ajusid ragistada, oletamaks, et vana naine ei olnud liitu heaks kiitnud ja et Nila teab seda.
Nila ja minu vaheliste vestluste
