kõnnib, läbides pimedust, samal ajal kui jahe öötuul talle näkku puhub. Ta hoiab pea maas. Ta pöörab hiljem veel vaid üks kord ringi. Läbi veeälevil silmade paistab laagrituli kauge, tuhmi, tillukese kollase häguse täpina. Ta kujutab ette, kuidas tema kaksikõde lamab tule kõrval, üksinda pimeduses. Varsti tuli kustub ja Masoomal hakkab külm. Instinkt käsib tal tagasi minna, õele tekk peale panna ja tema kõrvale pugeda.
Parwana sunnib end ümber pöörama ja taas kord minekule asuma.
Ja siis ta kuuleb midagi. Kauget, summutatud heli, mis meenutab halinat. Parwana jääb paugupealt seisma. Ta kallutab pea küljele ja kuuleb seda taas. Süda hakkab rinnus pekslema. Ta mõtleb hirmuga, kas see on Masooma, kes teda tagasi kutsub, olles ümber mõelnud. Või äkki pole see midagi muud kui šaakal või kõrberebane, kes kusagil pimeduses ulgus. Parwana ei tea kindlalt. Ta mõtleb, et see võib tuul olla.
Ära jäta mind, õde. Tule tagasi.
Ainuke viis kindlalt teada saada on tuldud teed mööda tagasi minna ning Parwana hakkab just seda tegema. Ta pöörab ringi ja astub paar sammu Masooma poole. Seejärel ta peatub. Masoomal oli õigus. Kui ta nüüd tagasi läheb, ei jätku tal julgust seda teha, kui päike tõuseb. Ta lööks araks ja jääks õega. Ta jääks igaveseks. See on tema ainus võimalus.
Parwana paneb silmad kinni. Tuul paneb salli tema näo vastu laperdama.
Mitte keegi ei pea teadma. Mitte keegi ei saagi teada. See oleks tema saladus, mida ta vaid mägedega jagaks. Küsimus on selles, kas ta suudab sellise saladusega elada, ja Parwana arvab, et ta teab vastust. Ta on kogu elu saladustega elanud.
Ta kuuleb kauguses taas halinat.
Kõik armastasid sind, Masooma.
Mind mitte keegi.
Ja miks, õde? Mida olin mina teinud?
Parwana seisab tükk aega liikumatult pimeduses.
Lõpuks langetab ta valiku. Ta pöörab ringi, laseb pea norgu ja kõnnib silmapiiri poole, mida ta ei näe. Pärast seda ta tagasi enam ei vaata. Ta teab, et kui vaatab, muutub ta nõrgaks. Ta kaotab otsusekindluse, mis tal on, sest ta näeb vaimusilmas vana jalgratast mäest alla kihutamas, kividel ja kruusal hüplemas, metall vastu mõlema tagumikku põrkamas, tolmupilved iga järsu lohinaga üles kerkimas. Tema istub raamil ja Masooma on sadulal, tema on see, kes täiskiirusel tagasipöördeid teeb ja ratta tugevasse kaldesse keerab. Aga Parwana ei karda, ta teab, et õde ei saada teda üle lenkstangide, et ta ei tee talle haiget. Maailm sulandub häguseks elevuse virvarriks, tuul tuhiseb nende kõrvus, Parwana vaatab üle õla õe poole ja õde vaatab talle otsa ning nad naeravad koos, samal ajal kui hulkuvad koerad neid taga ajavad.
Parwana kõmbib edasi oma uue elu poole. Ta kõnnib edasi, pimedus tema ümber on nagu emaüsk, ning kui see kerkib, kui ta tõstab koidu hämus pilgu ja näeb idast tulevat kahvatut valgusriba, mis kaljurahnule langeb, on tal tunne, nagu ta oleks sündinud.
NELI
Kõige heategevama ja armulisema allahi nimel, ma tean, et olen läinud selleks ajaks, kui te seda kirja loete, härra Markos, sest kui ma selle teile andsin, palusin, et te teeksite selle lahti alles pärast minu surma. Lubage nüüd mul öelda, milline rõõm mul on olnud teid viimase seitsme aasta jooksul tunda, härra Markos. Seda kirjutades meenutan heldimusega meie iga-aastast tomatite istutamise rituaali aias, teie hommikusi külaskäike minu väikestesse eluruumidesse, et seal teed juua ja vestelda, meie improviseeritud vastastikuseid farsi ja inglise keele tunde. Ma tänan teid teie sõpruse, hoolivuse ja töö eest, mida olete selles riigis ette võtnud, ja usun, et annate minu tänu edasi ka oma lahketele kolleegidele, eriti minu sõbrale preili Amra Ademovicile, kes on suuteline suureks kaastundeks, ning tema vaprale ja armsale tütrele Roshile.
Ma peaksin ütlema, et see kiri ei ole vaid teile mõeldud, härra Markos, vaid ka kellelegi teisele, kellele te selle loodetavasti edasi annate, nagu ma hiljem selgitan. Andestage mulle siis, kui kordan mõnda asja, mida te ehk juba teate. Ma lisan need vajadusest, tema pärast. Nagu te varsti näete, sisaldab see kiri rohkemat kui ülestunnistust, härra Markos, aga mind sunnivad kirjutama ka pragmaatilised põhjused. Kardan, et nende pärast palun ma teie abi, mu sõber.
Olen pikalt mõelnud, kust seda lugu alustada. See ei ole lihtne ülesanne, mehele, kes on ilmselt kaheksakümnendates eluaastates. Minu täpne vanus on mulle teadmata nagu paljudele minu põlvkonna afgaanidele, aga ma olen oma oletuses kindel, sest mäletan üsna eredalt rusikakaklust oma sõbra ja hiljem õemehe Sabooriga päeval, kui kuulsime, et Nadir-šahh oli maha lastud ning Nadir-šahhi poeg, noor Zahir, on troonile tõusnud. See juhtus 1933. aastal. Võiksin ilmselt sealt alustada. Või mingist muust hetkest. Lugu on nagu liikuv rong: ükskõik, kus sa peale hüppad, varem või hiljem jõuad sa ikka oma sihtkohta. Aga ma pean vist seda lugu alustama sama asjaga, millega see lõpeb. Jah, ma arvan, et mõistlik on seda lugu alustada ja lõpetada Nila Wahdatiga.
Ma kohtusin temaga 1949. aastal, kui ta abiellus härra Wahdatiga. Tol ajal olin ma juba kaks aastat härra Suleiman Wahdati heaks töötanud, olles 1946. aastal Kabuli kolinud Shadbaghist, külast, kus ma olin sündinud – olin aasta aega töötanud samas naabruskonnas ühes teises majapidamises. Minu Shadbaghist lahkumise põhjused ei ole asi, mille üle ma uhke olen, härra Markos. Võite seda siis võtta minu esimese ülestunnistusena, kui ütlen, et tundsin, et mind lämmatab elu külas koos oma õdedega, kellest üks oli invaliid. Mitte et see mind süüst vabastaks, aga ma olin noor mees, härra Markos, valmis kogu maailmaga rinda pistma, tulvil unistusi, ehkki tagasihoidlikke ja ebamääraseid, ning ma kujutasin ette, et minu noorus on hääbumas ja väljavaated aina kärbuvad. Nii ma lahkusingi. Et õdesid toetada, jah, see on tõsi. Aga ka selleks, et põgeneda.
Kuna ma töötasin täiskohaga härra Wahdati juures, elasin ka alaliselt tema residentsis. Neil päevil ei meenutanud maja kuidagi kahetsusväärses seisus hoonet, mille eest leidsite, kui te 2002. aastal Kabuli saabusite, härra Markos. See oli kaunis, hiilgav paik. Maja oli neil päevil säravvalge, nagu see oleks briljantkestas. Värav avanes laiale asfalteeritud sissesõiduteele. Siseneti kõrge laega trepihalli, mis oli kaunistatud keraamiliste vaaside ja nikerdatud pähklipuust raamis ümmarguse peegliga, täpselt selles kohas, kuhu te mõneks ajaks riputasite vana isevalmistatud fotoaparaadiga rannas tehtud pildi oma lapsepõlvesõbrast. Elutoa marmorpõrand hiilgas ja oli osaliselt kaetud tumepunase Türkmeeni vaibaga. Nüüd on vaip läinud, nagu ka nahkdiivanid, käsitsi valmistatud kohvilaud, lasuriidist malekomplekt, kõrge mahagonist puhvetkapp. Suursugusest mööblist on vähe alles jäänud ja ma kardan, et see ei ole enam samasuguses seisus nagu kunagi varem.
Kui ma esimest korda kiviplaatidega kööki sisenesin, vajus mu suu ammuli. Ma arvasin, et see oli ehitatud piisavalt suur, et toita ära kogu minu koduküla Shadbagh. Minu käsutuses oli kuue plaadiga pliit, külmkapp, röster ning rohkelt potte, panne, nuge ja köögitarvikuid. Vannitubades, kõigis neljas, olid keerulise mustriga marmorplaadid ja portselanist valamud. Ja teate neid ruudukujulisi auke teie ülakorruse vannitoa tasapinnal, härra Markos? kunagi olid need täidetud lasuriidiga.
Siis veel tagaõu. Härra Markos, te peate ühel päeval ülemisel korrusel oma kabinetis istuma, alla aeda vaatama ja püüdma ette kujutada, milline see kunagi oli. Sinna siseneti osalt kinnise veranda kaudu, mida ümbritsesid roheliste väätidega kaetud piirded. Muru oli neil päevil lopsakas ja roheline, siinseal olid lillepeenrad – jasmiinide, pargirooside, pelargoonide, tulpidega–, mis olid ääristatud kahe viljapuude reaga. Inimene võis kirsipuu alla pikali heita, härra Markos, silmad kinni panna, kuulata, kuidas kerge tuuleke lehtede vahelt sisse poeb, ja mõelda, et maailmas ei ole olemas paremat kohta, kus elada.
Minu enda
